Tsiteerin ajaleht “Postimees” tasulisest võrguväljaandest (04.11.2011) artiklit lugejateemal “Naissõdur ja meeskassiir”:
«Oli küll tõrge, pidin järele mõtlema,» ütleb Prismas töötav meeskassiir Reinald Udras kassasse tööleasumise kohta. Prismas on kokku umbes 60 meest, kelle ametinimetuseks kassiir-saaliteenindaja, kuid ka siin on väikesed vahed sees.
Mehi kohtab Prisma tehnikaosakonnas ja saalis kaupu riiulitele tõstmas, kuid kassas väga vähe. Udras räägib, et ka tema jaoks ei olnud küsimus mitte Prismas töötamine, vaid just kassasse minemine. «Mida teised mõtlevad, küsisin endalt,» lisab Udras.
Samasugust suhtumist on kogenud ka meditsiiniõdesid koolitava Tartu meditsiinikooli rektor Anneli Kannus. «Kui vaadata Eesti keskmist palka ja meditsiiniõe palka, siis ei tohiks palk enam põhjuseks olla, miks mehed eemale hoiavad,» mõtiskleb Kannus. «Mulle tundub, et mehed lihtsalt ei tunne ennast selles ametis mugavalt, mõeldakse, et mida küll arvatakse.»
Hoopis vastupidise näite toob nooremleitnant Tiiu Naagel. Kaitseväes on naisi iga aastaga üha rohkem, kuid enamasti on nad ikka meditsiinis, staapides, tagalas ja logistikas. Nooremleitnant Naagel aga õpetab kutsealuseid. 34 kaitseväeteenistusse tulnud noort meest seisavad Naageli ees rivis ja kuulavad tema käske.
Eesti kaitseväes soo järgi vahet ei tehta ja naised võivad teenida kõikjal. Ainult eluolu nüansid hoiavad naisi tagasi, näiteks pole kasarmutes eraldi pesemisvõimalusi. «Muidugi tahan ka mina Afganistani minna,» muigab Naagel küsimuse peale, kas ka lahinguväljal on naistele kohta.
Tööle minnes asusin täna esimese asjana haarama postimehe väljaande, kui minuni jõudis vahetult pärast ajalehe lappamist juhataja, viidates ajaleht “Postimees” paberväljaandes lk 4 teemale “Naissõdur ja meeskassiir”. Olin paar päeva tagasi andnud selle kohta “postimehele” intervjuu. Kui täna artiklit lugesin, tekkis veelgi häid mõtteid, mis võiks seostuda teemaga. Kuigi teemakästilus artiklis oli üldine ja seal ei oldud välja toodud detaile, siis otsustasin need kirja panna oma blogi artiklisse, mida asusin praegu kirjutama.
Vaatamata tõrkele, mida kassase tulek tekitas, suutsin ikkagi jääda kindlaks oma põhimõtetele ja ellusuhtumisele. Tegelikult olen avatud alati uutele pakkumistele ja väljakutsetele. 2 novembril peetud intervjuus mainisin “Postimehele” ära ka seda, et kassase tulin eelkõige paindliku töögraafiku tõttu, sest käies töö kõrvalt ka koolis, oli taoline otsus arusaadav. Oleksin võinud ka vabalt pakkumise tagasi lükata, sest rahalisi raskusi mul polnud- vanemad toetasid ja pidasid mind üleval. Tahtsin algul lihtsalt taskuraha teenida, kuid nüüd on töölt lahkumine juba mõeldamatu otsus.
Prismasse tulles olin algul vaid saaliteenindaja, kassaosakonda pakuti tööd alles hiljem. Tõepoolest, nagu ka “postimehele” väitsin, siis kassasse tulek oli raske samm minu elus, sest siis olid ajad teised ja inimeste suhtumine ja vaatemaailm samuti erinev praegusest. Olukord oli lihtsalt teine, tööpuudus oli väike ja valida said mitme eriala ja ameti vahel. Noored ei olnudki huvitatud kassatööst, sest oli paremaidki pakkumisi, rääkimata siis veel meeskassiiridest. Alguses vaadati mind kui meeskassiiri väga erinevate pilkudega. Minu positsioon kassas muutus harjumuspärasemaks alles siis, kui tekkis MASU. Tööturg kitsenes ja ka vabade töökohtade ning tööpakkumiste arv kahanes ettevõttes.
Kuigi olukord on juba stabiilsem, on ka suhtumine aastalt-aastasse vaid paremuse poole muutunud. Olen saanud palju kiita, pean tunnistama. Kliendid on mind ja minu tööd hinnanud ja loodan, et teevad seda ka edaspidi sest ma tean enda rolli, panust ja osalust ettevõtte edasise käekäigu ees. Tahan anda endast parima kassatöös veel niikaua, kui lõpetan kooli. Hetkel ei oska prognoosida, millal see lõppeb ja millal vahetan töökohta, kuid teada on- et parimat tööd ja tulemust halvima vastu ma veel vahetama ei hakka. Nii et annan endast parima ka edaspidi, vähemalt niikaua kui elan. 😉