Aasta tagasi tekkinud tülid ja vaidlused A/Ü ning Prisma Peremarketi vahel seoses palgakärpega, oli meedias üle paisutatud. Tegelikult oli see tõsti vaid firma ja töötajate kahepoolne kokkulepe, millesse sekkus ametiühing. Sellega seoses palus ametiühing teha volitused kõkidele A/Ü liikmetele, kes töötavad Prisma Peremarketis. Ka mina kirjutasin vastavale volitusele alla, mis andis õiguse otsustada ametiühingul minu eest, kas palgakärbe on õigustatud või mitte.
Mõni päev tagasi tuli mu meilile kiri A/Ü-lt, kes järsku hakkas Prismat kiitma, segitades, et Prisma tublidus väljendub palkade tõusust masueelsele tasemele.
Ma olen A/Ü-sse astumisest saadik näinud ise, kui jõuetud ja kasutud nad tegelikult on. Selle asemel, et aidata ja reaalselt midagi tööturul ka ära teha, teevad nad olukorra just hullemaks ja keerulisemaks.
Tookord, kui ma volitusele alla kirjutasin, ei osanud ma arvatagi, mis mind ees ootab. Lootes sinisilmselt, et A/Ü suudab selle kaudu mingi korra majja lüüa, osutus paraku lootusetuks. Selle asemel, et olukord oleks paranenud, muutus see hoopis hullemaks, sest kui teised sajad targemad juba põgusalt uuele lepingule alla kirjutasid, ootasime meie oma saatust sest neil, kes polnud nõus uue lepinguga, olid sunnitud töölt taganema sest neid lihtsalt koondati.
Ka meie, kes me volitusele alla kirjutasime, olime sellel piirimail. Ootusärevus tekitas meis kõigis pingeid ja siis jäi õhku küsimus- mis saab edasi? Oli ju teada, et tööandja otsus on lõplik ning palkade samale tasemele jätmine üksnes vaid A/Ü liikmetele oleks kõikide prismalaste suhtes ebaaus. Kas siis puudus igasugune loogiline mõtlemine?
Miks siis nüüd ametiühing kiidab Prismat taevani, et nad on olnud nii tublid, kui nad sellist otsust algul meedias üle paisutasid? Miks nad nüüd oma põhimõtetest on taganenud, kui nad algul väitsid, et Prisma otsus töötajate palku kärpida on lubmatu?
Kas see pole piisav tõendus ametiühingu läbimõtlematusest ja lohakast suhtumises? Siin ei loe isegi see, mida nad on püüdnud või mida nad püüavad oma tegude ja mõtetega saavutada, vaid siin on senisest olulisem, millised on nende kasutute ja ebaõnnestunud saavutuste tagajärjed.
Ma arvan, et kui A/Ü poleks selle si*a hiljam heastanud, oleksime me kõik koondatud. Jah, tõsi ta on- oleksime koondatud, sest me andsime volituse teisele isikule, ehk usaldasime oma töökohta ametiühingule, millest lõppudelõpuks ikka kasu polnud. Ettenägelikud inimesed said sellest muidugi kohe aru ja ütlesid, et see on puhas jama. Ja ma ütlen teile nüüd maakeeli, head blogilugejad, et sitast saia ikka ei tehta. Üha enam olen ma hakanud Eesti A/Ü-d umbusaldama ja kui kaua ma nendega veel koostööd teen, on juba omaette küsimus.