Nii, nii, nii. Nüüd olen lisaks väsimusele ka ülimalt närvis, kuid enne rahu ei saa ja magama ei lähe, kui kõik oma mõtted kirjutan siia ära.
Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, mis täna juhtus. Nagu mõnigi nägi, siis ma nutsin ja väga kohutavalt nutsin. See juhtus täna tööl, kui lõpetasin oma vahetuse ja astusin konflikti kärumees Alekseiga, kes pole minu jaoks lihtsalt kolleeg, vaid tõsine perekonnakaaslane. Ta oli mu vanavanaema abikaasa, kuni 31. märtsini, mil minu kallis sugulane lahkus meie seast. Elasin pikka aega nende juures, oleks õigem öelda et isegi üle poole oma elust. 13.aastat oli see aeg. Vanavanaema surmaga tekkis ka varandust, mida me ei suutnud, õigemini minu lahkunud vanavanaema abikaasa ei suutnud jagada ära ausal ja inimlikul teel andes lubadusi, mida reaalselt täitma ei asunud.
Vahetult pärast vanavanaema surma, päev hiljem, lubas tema abikaasa mulle teatud summa raha. Ilmselt leinahoos, kuid mina olin võtnud seda kui mees sõnast, härga sabast. Siiski olin viisakas ja teatasin, et võtan vastu raha siis, kui mul läheb seda reaalselt vaja. Tegelikult olin loll, sest ei teadnud, et inimesed leinahoos on hoopis teised, kui tegelikult. Vaga vesi – sügav põhi, nõnda ütleb vanasõna. Mina naiivne ja loll, nagu ma olin, jäin muidugi uskuma ja usaldasin teda.
Täna kui olin tööl ja juhtumisi temaga ühes vahetuses, hakkasin seda teemat puudutama, kuid pikast ja tüliderohkest suhtlemisest kujunes lõpuks ebainimlik suhtlemine, mis lõppes sellega, et ma pidin juba alistuma. Sel hetkel meenusid mulle mu kasuvanaema sõnad: “Elu on võitlus, tormisel merel”. Just nii see ongi.
Ma olen harjunud, et kui mulle midagi lubatakse, siis ma harilikult arvestan sellega. Need sõnad oli ka minu läkituses Alekseile, lootuses et need sõnad koputaksid natukenegi tema südant.
Selle peale, kui talt küsida lubatud summa tagasi, vastab ta ikka üheselt “Sul on ju vanemad!” Mis kasu on siis vanematest, kes joovad ja pole elu aeg oma lapse heaks midagi teinud. Sellest ta aru ei saa, kuid endiselt ei suuda ta oma lubadusest kinni pidada, tuues ettekäändeks minu lohakad vanemad, nagu ma oleks nad ise selliseks kasvatanud. Endiselt ütlen, et ma sündisin siia maailma läbi juhusliku perekonna. Kahjuks pidin leppima sellise saatusega, nagu see on. Kas mulle anti siis elu üle valida? Kas ma sain valida endale siis korralikke vanemaid? Vaadake, see vastus on üheselt eitav. Mitte keegi ei saa, see on elutõde, millest paraku mõned ei saa või ei taha aru saada, kuid näib, et pahatahtlikke ainus kaitse on rünnata oma ohvreid selle teadmisega, mis teeb neile kõige rohkem haiget.
On ju tõsi, et vanemate teema valmistab paratamatult mulle suurt hingelist ja moraalset valu. See on minu elu tõekspidamine kõige karmimas temaatikas.
Siiski, pärast pikka ja ääretult valusat hingelist tüli tulid mul pisarad silma. Ma lihtsalt ei suutnud neid enam tagasi hoida. Tundsin, et nüüd olen nõrkenud ega suuda enam pisaraid tagasi hoida. Sisuliselt nägi terve pood, kuidas ma nutsin. Üsna piinlik on, aga mis teha, kui asju ei suudeta inimlikus keeles ajada, pealegi on tegu ju nii jõhkra petmisega. Peale selle oleksin jäänud ilma ka koduta, sest mulle tehti vahepeal üldse ettepanek, mis väljendus umbes sellises laadis, et “võtsime su enda juurde, aga nüüd kui said suureks siis viskame su välja nagu kutsikapoja”.
Tundsin ennast veel õhtulgi nõrgana, isegi hullemini kui mõnest lahingust tulnud räsitud ohvitser. Tõsi ta on- elumeres sõdimine on isegi hullem, kui reaalne sõda. Kõige hullem valu ongi sõnad, mis tulevad mõtlematult.
Oma vahetuse lõppedes sammusin kiirelt riietusruumi, endal silmad pisaratest punased. Nutsin veel tükk aega, enne kui nägin et keegi oli helistanud. See oli kasuvanaema, just nagu teades mis toimub.
Helistasin talle siis tagasi, endal hääl ära nutmisest. Rääkisin tükk aega ja täna kõndisin kohe meelerahu huvides üksinda telefon kõrvaääres, kesklinna poole. Ikka sinna, kus on kodu, aga selleks pidin veel tosin maad kõndima. Rahunesin siis maha, enam-vähem. Samal ajal jõudis minu üllatuseks helistada mulle ka Klarika, keda olin oodanud juba pikkisilmi. Kuid too hetk ei valmistanud mulle rõõmu miski ega keegi. Siiski oli hea tunne, et ta helistas mulle ja pidas mind meeles. Enne kui ta Rootsi sõitis, siis ma andsin talle viimase kallistuse saatel märku, et kui ma talle veel huvi pakun, siis helistagu kui tagasi Eestisse jõuab. 🙂
Ma helistasin talle nüüd tagasi. Ta tegi mulle ettepaneku, et ma temaga välja läheksin, kuid veel õhtul tundsin ma ennast väga nõrga ja jõuetuna, nagu elumerest tulnud sõdalane. Mõtlematult ütlesin tema pakkumisest ära, mida hiljem kahetsesin. Pistu aega mõeldes tema kõnele, otsustasin talle tagasi helistada. Ütlesin siis, et tahan ikka näha, kuigi ma juba teadsin, et täna ei tule sellest kokkusaamisest just kõige parem välja. Aga siiski ei kahetse, sest nägin oma silmarõõmukese ära. 🙂
Täna ei olnud ma tõesti kõige jutukam. Eks oma osa andis sellele ka tema sõbranna, kes temaga ühes oli. Mõlemad avaldasid mulle head muljet, tahtsin isegi öelda Klarikale, et kui palju ma teda tegelikult tagasi ootasin. Ta on nii armas tüdruk (: woah.
Tund või paar tsillisime siis linnas ja lõpuks teatasin neile, et hakkan koju minema. Miski jäi südant närima ja pealtnäha kõige tühisema asja pärast tulid pisarad. Olin veel õhtul nii haavatud, et iga pisi asja peale tulid pisarad. Isegi mõtete peale. Olen kogenud midagi enneolematut, kuid mulle tundub endiselt, et olen suures lahingus ja lapin enda haavu nüüd.
Oeh, ilgelt pikk sissekanne tuli seekord. Ma ei tea mis mind jälle ees ootab…
See kolm päeva, mis veel notarini on jäänud, tundub mulle niivõrd pikk ja piinarikas aeg. Ainult need loetud päevad, kuid järjest kasvav ärevus ja hirm lubaduste ees, millele ma ei või veel kindlaks jääda.
Tunnen, et olen juba lahingust midagi saanud, selle edukalt kui väsinuna lõpetanud aga mitte midagi veel reaalselt võitnud.
Neljapäev selgub siis lõplikult, mis saab.
Täna oli ka üleriigiline leinapäev, mida tähistasime tööjuures minutilise leinaseisakuga hukkunud Norrakate mälestuseks. Leinaseisaks algas kell 13:00 kohaliku aja järgi.
Peale seda kulges tööpäev tavapäraselt edasi kuni eelpool kirjeldatud intsidendini…
Olen haavatud. Broken soul.