Skip to main content
Categories
Arvamus

Enda pandud diagnoosid võivad mõjuda tervisele ohtlikult

  • Post Author
    By Reinald
  • Post Date
    Sun May 13 2012

Hiljuti sai käidud tööandja poolt korraldatud hügieenikoolitusel. Paljud kurtsid, et koolitus oli igav ja blabla, kuid minu arvates see nii ei olnud. Ehk oli see tingitud võibolla sellest, et ma polnud seal varem käinud ja see jutt mis meile räägiti, tundus minu jaoks võrdlemisi huvitav. Üldjuhul olen ma koolitustel jäänud magama, mistõttu ei ole ma loengutelt kunagi targemana tulnud. See koolitus, kus mina käisin, räägiti palju erinevatest viirustest ja tõvedest. Sealhulgas oli juttu ka elementaarsest hügieenist ja paljustki muust. Mis mind eriti hirmutas, oli paelusside teema. Koolituse käigus vajus mul suu hirmust lausa nii ammuli, et mõnigi koolitusel kaaskuulaja võis kergelt itsidada ja neid mõistagi oli. Mina muidugi püüdsin siis kähku suu jälle naerule ajada ja kuulata edasi.

Kirjutasin oma 1. märtsil avaldatud sissekandes hirmsast kõhuvalust ja halvast enesetundest. Mõeldes, kui hirmus võib olla see tõvi, millesse ma kujuteldavalt nakatuda võisin, pani mind kiiresti arsti juurde minema. Umbes pool nädalat ägasin hirmsate kõhuvalude ja kõhukinnisuse all, kuid siis jõudsin järeldusele, et võisin omada just seda sama ohtlikku ja hirmsat tõve- paelusstõve, sest just need tundemärgid, millest koolitusel oli juttu, lõid välja ja viitasid tollele ohtlikule tõvele. Tegelikult ju paelusstõvi pole nii ohtlik tõvi midagi, et ta kedagi surmaks või halvaks, aga lihtsalt see võtab kogu jõu organismis ära ning või tekitada seeläbi jõuetust ja väsimust. Minul oli ainus asi tol hetkel see, mis väga välja ei löönud, kui siis ainult magamatusest tekkinud väsimusest.

Ilma et ma tol korral üldse arstiga rääkinud oleksin, hakkasin ma kähku tegutsema ja söin esmalt küüslauku, siis sibulat ja kuivatatud kõrvitsaseemneid, mis pidid aitama. Nii ma vähemalt wikipediast lugesin.

Ise endamisi mõtlesin, et täitsa kummaline- pole ma ju söönud toorest kala ega veiseliha, kuidas see ussikene võis minus siis areneda? Aga tegelikult alles hiljem arsti juures selgus, et tegemist polnudki mingi usstõvega, vaid kõhukinnisus ja valud olid tingitud kehvast toitumisest ja mulle loeti ikka sõnad peale, et muudaksin oma seniseid toitumisharjumusi ning sööksin vähemalt iga päev värsket puu-ja juurvilja.

Minu kergenduseks oli see vaid minu enda loll ettekujutus ja hirm nende elukate vastu. Kui ma oleksin enda lolluse läbi hakanud võtma veel antibiootikume (mis oli mul tegelikult enne arstile minekut plaanis), siis ma oleksin hävitanud endas ka kauslikud bakterid. Mina, kui täielik antibiootikumide vastane inimene, ei oleks elusees midagi niisugust mõelnud, kuid mida sa teed, kui enda hirmust muidu üle ei saa.

Kas asi oleks piirdunud antibiootikumide või muu raviga, seda ma veel ei oska öelda. Võibolla oleksin ma veel hakanud leiutama erinevaid imeasju, kuidas solge välja ajada ja mis oleks võinud lõppeda hoopis minu kasutute püüdluste tulemusena tervisliku kahjustuseni. Tükk aega ei julgenud ma käia WC-s, kartes, et nüüd tuleb see pikk uss välja. Hodsin ikka hinge kinni, et seda ei juhtuks ja püüdsin igal sammul vältida vetsu minekut. Lõpuks aga valuhood ägenesid ja mul ei jäänudki teist võimalust, kui lihtsalt minna vastu sellele hirmule ja käia ära.

Tegelikult oleksin ma pidanud kohe seda tegema, mitte laskma tervisel ennast kurnata, kui ma oleksin vaid teadnud, et asi polegi nii hull kui ma arvasin.

Seepärast ma ütlengi kohe ära, et endapandud diagnoos võib olla tervisele vahel kahjulik, kui isegi mitte et väga kahjulik. Inimesed on teinud ennegi igasuguseid lollusi omaenese teadmatusest. Ikka tuleb alati käia enne arsti juures ja kuulata, mis ta sulle ütleb.

Nüüd olen ma isegi päris kindel, et minus ei ela mingisugune ussikene ja see, et ma seda ette kujutasin, oli puhtalt minu enda hirm ja hooletus.

Nüüd mingi aeg käin ära ka ultrahelis ja hakkan sööma veelgi tervislikumalt. Olen isegi kurb, et suutsin mingisuguse hirmsa mõtte pärast nii palju aega kaotsi lasta, kui oleksin seda võinud samahästi säästa.

Alles hiljuti oli õhtulehes ka analoogne temaatika sellest, kuidas inimesed ise diagnoosivad endale vähki, kuigi nad pole sellele mingit kinnitust saanud. Enne, kui üldse endale midagi diangoosida, on soovitatav ikka arsti juures käia, mitte lahmida rohte ja käia kiiritustel. Enda ettekujutusi jälgides võivadki need haigused rohkem süveneda ja tekkida sootuks.

Loe ka minu eelmist sissekannet, kus kirjutasin enda halvast enesetundest ja kõhuvalust.

NB! Sissekande vaatamiseks pead logima sisse.