Ma pole ennast kunagi halvemini tundnud, kui täna. Mul pole olnud kunagi rahutum uni, kui täna. Jah, see on juba talumatu- ainuüksi see mõte- mis närib mu hinge, valudest rääkimata. See on lihtsalt nii kohutav, ma oigan ja palun, et see valu ja painav mõte lõppeks. Ma pole enam pooltki see, kes enne, sest mul on juba mitmendat päeva sellised kõhuvalud, mis muudavad juba mu loomust tigedaks, ülbeks ja vastikuks. Ma ei oska enam öelda, millest on see meeletu valu tingitud, kuid kardan kõige hullemat, kardan tõve, mis on laste hirmsas unenäos- paelusstõve.
Juba mitmendat päeva kiheleb minus metsik sügelus, valu. Ma justkui tunnen, et miski elab minu sees. Ma ei julge isegi veetseesse minna mõeldes sellele, mida ma pean sealt tulles kogema. Ainuüksi see mõte- see on kohutavalt painav ja jube. Kas keegi saaks aega kiiremini edasi lükata? Ma tahaks juba arsti juurde ja tahaks, et see lõppeks ruttu. Et ma saaksin piinadest ja vaevadest lahti. Ei taha ma ju kellelegi olla koormaks oma halbade tujude ja käitumisega. Jah, see valu on lausa nii kohutav, et sunnib mind valesti käituma. See valu muuda mind lausa ülbemaks, kui ma kunagi olnud olen. Ma ei taha ju tegelikult kellelegi halba, aga ma ei saaa, sest üha ägenev valu muudab mind hoopiski teiseks inimeseks, mitte selleks, kes ma olen. Eile õhtul magama heites lootsin, et see on vaid unenägu. Täna hommikul tõustes märkasin enda õuduseks, et see pole unenägu- see on tegelikkus!
Oeh, mõte et ma pean hommikul tööle minema ja mõte, et kui pikk aeg on veel arstini, see on mõte, mis närib mu hinge ja kurvastab mu meelt. Kas arst saaks mind aidata? Kas ta mõistab, kui valus mul seest on, millisied kohutavaid piinu olen ma juba päevast-päeva pidanud kannatama?
Kõik on süüdi minu lohakas eluviis ja halvad harjumused. Ma pean lihtsalt lõpetama küünte närimise, kuidas ma seda nüüd mõistan? Aga vot, kahetseda on nüüd hilja. Kõhuvalud ja see ebameeldiv tunne on tagajärjeks minu halbadele harjumustele. Ehk on see siis karistuseks minule ja õpetuseks mu käitumisele. Oeh, kuidas ma tahaks põgeneda sellest metsikust valust. Kas me saame põgeneda iseenda viletsusest? Eih, ei saa ju. Kui saaks, küll siis oleks elu nagu mesi. Lihtsalt ma pean ka edaspidi leppime kohutava ja õudsa teadmisega. Võibolla asi läheb hästi- võibolla mitte. Võibolla pean ma tõesti leppima olukorraga, selle kohutava olukorraga et minus on parasiitussike. Aga ma nii kardan tegelt, sest mul pole seda soolestikus veel kordagi oma elu jooksul esinenud!
Aga äkki sain ma selle hoopis tuulehaugu süües? Ma armastan värsket tuulehaugi salatit, kuid ilmselt ei mõelnud ma sellest, et sealt võivad pärineda paelussi munad. Sõna paeluss kõlab juba hirmuäratavalt ja igal võimalikul viisil püüan seda nime oma juttudes võimalikult vähe kasutada.
Võibolla ma lihtsalt kujutan endale asju ette?
Ja kui see tõesti vaid nii oleks, siis küllap ma enam hügieenikoolitusele ei roniks, sest just pärast toda koolitust mul sellised hirmsad kõhuvalud ja arvamused tekkisidki.
Nüüd kolmapäeval lähen ootusärevusega arsti juurde ja saan teada, mis mul tegelikult oli. Mõnesmõttes ma isegi ootan seda hetke, et lõpetada need piinad ja saada teada- isegi kui see diagnoos on kohutav. Parem on lihtsalt teadmine, kui lasta salapärasel mõttel areneda