Ma pole ennast kunagi halvemini tundnud, kui täna. Mul pole olnud kunagi rahutum uni, kui täna. Jah, see on juba talumatu- ainuüksi see mõte- mis närib mu hinge, valudest rääkimata. See on lihtsalt nii kohutav, ma oigan ja palun, et see valu ja painav mõte lõppeks. Ma pole enam pooltki see, kes enne, sest mul on juba mitmendat päeva sellised kõhuvalud, mis muudavad juba mu loomust tigedaks, ülbeks ja vastikuks. Ma ei oska enam öelda, millest on see meeletu valu tingitud, kuid kardan kõige hullemat, kardan tõve, mis on laste hirmsas unenäos- paelusstõve. Juba mitmendat päeva kiheleb minus metsik sügelus, valu. Ma justkui tunnen, et miski elab minu sees. Ma ei julge isegi veetseesse minna mõeldes sellele, mida ma pean