Skip to main content
Categories
Muu

Lootusetus

  • Post Author
    By Reinald
  • Post Date
    Sun May 13 2012

Tihti on nii, et kui midagi loodad, siis see ei täitu.

Ma ei tea, kas ma olen ise piisavalt saamatu või ma olen lihtsalt sündinud kaotama ja müsteerium on kõige selle loo juures see, et pärast suve, mil olin koos oma ekstüdrukuga (tol hetkel oli ta mulle tüdruk veel), pole ma sest saadik leidnud endale ühtegi sellist inimest, kes suudaks panna mind veenma, et ta hoolib ja armastab minust. Äkki oligi see minu elu kõige õpetlikum ja väärtuslikum suhe, teist samalaadset ei ole ma tõesti veel leidnud.

Ka praegu, mil ma olen kõik oma unistused ja lootused pannud praegusesse suhtesse, näib see ometi nii mõttetu ja tühi olevat. Mind teeb üha närvilisemaks teadmine, et tegelikult praegune suhe on lihtsalt üks mäng, milles ma saan pidevalt haiget. Ma pole enam 15 ega 16, kes laseb ringi igasuguse suvalisega ja ei hooli sellest, mis tal on. Ja ma pole enam ka 13, kes hiilis igast tüdrukust tüdrukuni. Ma olen juba 20, kevadel saan 21. Ma tahan oma ellu kõige selle vahelduse juures tõsisemat suhet, mis eeldaks minust suuremat panust. Kuid mida ma panustan, kui isegi mu tüdruk on tuim nagu kumminukk, ise väidab et tahab õppida mind armastama. See on minu arvates kõige lohakam asi, mida ta teinud on, sest ta on seda öelnud vaid selleks, et mulle muljet avaldada. Isegi linnas, mil ma tahtsin temast võtta ümbertkaela kinni, oli ta niivõrd tuim- just nagu midagi poleks olnudki.

Ma ei armasta virtuaalsuhteid, nagu keegi muu. Kui ma mõtlen, et nii imeline on see suhe, mis meie vahel peaks tekkima, siis nüüd olen ma selles totaalselt pettunud. Need unistused ja mõtted purunevad juba hetk, mil ma näen tema ükskõiksust. Saaks aru, et see on esimene kord, aga meie kokkusaamine oli juba teine kord ja ka see ebaõnnestus.

Ma olen alati olnud julge, kui suhe on olnud vastastikune aga ma ei taha olla liigselt pealetükkiv, nii et jällegi tekib tahtmine teda enam mitte näha.

Ma proovin haiget mitte saada, kuigi ma saan. Ma olen panustanud juba praegu oma südame talle, kuid nüüd alles mõistan et tegin seda liiga vara. Kuid elutarkus ju ikka õpetab, et omad vitsad peksavad. Eks tuli ka minul nüüd neid vitsasid tunda, sest ma sain tõesti haiget ja väga sügavalt.

Tänasest hakkan kasutama uut msni, kuid teda lisada sinna ma parem ei hakka. Las olla omaette, las sebib edasi neid, kelle vastu ta suudab olla julgem. Vähemalt on mul hea meel, kui see armastus neil on vastastikune mitte nagu minuga, sest ma pean tunnistama, et temaga koos olles ei tundnud ma seda armastust.

Ma nii südamest tahaks, et ma enam ei saaks haiget- see on ilmselt iga inimese südame soov. Aga kas me saame selles osas enda saatust valida?

Peab lihtsalt riskima, sest elu ongi üks suur riskimine- kui kaotad, siis kaotad. Kui võidad, siis võidad terve elu sest armastusel on tõesti suur vägi ja võim. Selle väe võitmisel võidad ka kõige raskemad katsumused ning lapid vanad haavad.

Kõik peab algama uuesti ja iga elatud samm on lähemale ettevaatlikusele.