Skip to main content
Categories
Muu

Muljed esimesest töövestlusest Vapiano restoranis

  • Post Author
    By Reinald
  • Post Date
    Sun May 13 2012

Üsna ootamatult saabus pühapäeval minuni tööpakkumine Vapianost. Nagu minu puhul tavaks ikka, suhtun igasugustesse pakkumistesse võrdlemisi leebelt, kui need pole just seotud materiaalsete huvidega.

Kuulasin siis pakkumise ära ning pikema jututa andsin ka oma numbri. Tundus, et tegemist oli piisavalt usaldusväärse ja korraliku inimesega, sest reeglina ma ikka oma andmeid kõikidele ei jaga.

Päev hiljem tuli mulle telefonikõne, seoses tööpakkumisega. Üsna meeldiv naisterahvas oli teisepool toru, ning teatas et too naine oligi see inimene, kes mulle siis pakkumise tegi. Tundus, et ta vist esindas seda kiirtoidu restoranide ketti.

Sai siis lepitud kokku, et kolmapäeval toimub töövestlus. Mõeldes, kui põnev kogemus see minu jaoks võib olla, hakkas minus leegitsema korrapäratu rõõm.

Eks igale inimesele valmistab rõõmu see, kui temaga soovitakse teha koostööd ning tema saavutuste üle tuntakse huvi. Mõeldud ja kokku lepitud. Kolmapäeval aga too inimene, kes pidi minuga vestlust läbi viima, ei saanud mingil põhjusel seda teha. Tuli siis uus aeg neljapäevasele päevale lükata, mis tegelikult pole minule endale väga sobinud, aga okei.

Mõndadele minu blogilugejatele võib nüüd jääda mulje, et mis kronoloogiat ma siin pean, et kõike peab lausa nii ajaliselt sõnastama.

Tegelikult nagu pealkirigi ütleb, tahaksin teile nüüd kirjeldada oma emotsioone ja muljeid esimesest töövestlusest. Tõepoolest, kõik see 20. aastat kui ma siin elanud olen, ei ole tulnud mul veel vestlusi teha ja minu jaoks tundus see kõik alles nii uus ja huvitav. Pole ju vajadust ka olnud, sest praegune töökoht on saavutatud tutvuse kaudu ning Express Postis oli see töövestlus kui pigem selline pisikene ning vähedetailne jutuajamine, milles ei tundnud tööandja kuigi suurt huvi minu tegevusvaldkondade ja elu üle. Töövestlus, mis leidis aset nüüd hiljuti, annab tunnistust põhjalikumast ning sisukamast vestlusest võrreldes varasemaga. Olgu mainitud, et minu esimese vestluse tulemus ei näidanud tööandjale just neid oskusi, mida tööandja võibolla minult oodanud oleks, kuid ometigi pakkus see kogemus mulle kordumatuid ning uusi elamusi. Lugejal võis nüüd jääda küsimus, et mis oli siis see oskus, mis jäi tööandja silmis puudulikuks.

Me teame ju paljud, et sellistes kohtades, nagu Vapiano ja muud turismimagnetilised kohad nõuavad ohtralt võõrkeelseid oskusi, sest paratamatult külastab neid kohti üha enam väljamaalased. Et pakkuda neile parimat teenindust kõrgekvaliteetilises vormis, peame omandama ka teatud võõrkeelte oskust. Antud olukorras oli Inglise keel just see, mis mind alt vedas, kuid ometigi hakkasin ma sellele mõtlema alles hiljem. Ausaltöeldes ei suutnud ma ettegi selliseid nüansse tajuda, kuid eks siit sain jälle ühe uue kogemuse võrra rikkamaks. Inglise keel on keel, mida peame omama, kui soovime teha koostööd ettevõtetega, kelle tegevusvaldkond on laiaulatuslikum. Ma pean siin silmas ettevõtteid, mis tegutsevad ka väljaspool eestit. Vapiano on kahtlemata suur ning võimas restoranikett, mis tegutseb nii Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Rootsis, Hollandis jne. Me ei räägi siin ainult Vapianost, vaid ka teistest restoranidest, mis on analoogsed Vapiano restoraniketile.

Niisiis, nagu ma juba etterutates kirjutasin, siis tegelikult läks töövestlus tulemusi arvestades suhteliselt metsa. Küll aga sain sellelt vestluselt palju uusi kogemusi ning nõuandeid, mida sooviksin nüüd ka Teiega jagada, mu kallid blogihuvilised.

Tahan kirjutada sellest, millised on tööandja ootused, soovid ning mida hindab tööandja töölevõtja suhtes.

Olgu siis mainitud, et tööpakkumist ei teinud mina, vaid tegi see naisterahvas, kes tuli minuga pühapäeval vestlema, sest minul endal on hetkel töökoht olemas ja ma olen sellega üsna rahul. Ennast tööturul ma pakkunud veel kunagi pole, seetõttu on huvitav oma muljeid teistega jagada, kes võibolla pole veel töövestluses osalenud ja peaksid seda lähiajal tegema. Nemad saavad siit kaasa ka natukene muljeid, nõuandeid ning soovitusi.

Keskkond Vapiano restoranis oli muljetavaldav. Hubased interjöörid, meeldivad inimesed ja puhas keskkond tegi sellest restoronist meeldiva ning toreda koha, kuhu ikka ja jälle võib sattuda.

Esimene pilk oli pisut ärevusttekitav, kuid samas lootusrikas. Minuga oli töövestluses ka üks naisterahvas, seega ma polnud üksinda. Mõnevõrra ma olen isegi võibolla natukene pettunud, et lootsin ikkagi vestlus viia läbi kolmandate isikute juuresolekuta. Kuna minu loomus on esimese kohtumise tõttu olnud tihti üsna häbelik, siis oleksin ka eeldanud natukene privaatsemat olekut, kuid olgu. Kannatas ära ja üllatavalt hästi.

Ma ei hakka siin kirjeldama, mida tööandja minult täpselt küsis, sest see veniks liiga pikaks ja ma usun, et lugejatel kaoks huvi seda sissekannet lõpuni lugeda, aga võtan selle vestluse lühidalt kokku.

Tööandja huviorbiiti mahtus kindlasti see, millega ma tegeled, milline ma olen, millised on minu huvid ja hobid. Tööandja vestles meiega üsna põhjalikult, vahelduva vestlusega siis. Kord sai sõna võtta minu paariline, ning siis jällegi mina. Restorani esindajad olid üsna sümpaatsed ning asjalikud. Egas siis polekski lootnud, et juhtuvad ebasümpaatsed inimesed. 😉

Muidugi on oluline siinkohal alati selgitada tööandjale oma huvidest tööleasumisel vastava ametikoha peale. Jutt peab olema sisukas ning konkreetne.

Me vestlesime ka kindlasti rahulolu teemdale praeguse tööandjaga ning üllataval kombel huvitas see personalispetsialisti väga palju. Ka too naisterahvas, kellega saime pühapäeval juttu aetud, huvitus sellest teemast väga.

Minu hinnang on olnud praegusele tööandjale jätkuvalt positiivne ning vastavalt sellele hinnangule edastasin ka vastuse.

Tööintervjuul on oluline teada seda, miks soovid kandideerida just sellel ametikohal. Väga oluline teema on ka kindlasti erinevad situatsioonid antud valdkonnas, mis võivad edaspidi töösisestes olukordades juhtuda. Näiteks klienditeenindusalastest juhtumitest võib tööandja küsida järgnevat: ” Sa oled teenindaja. Tuleb klient, kes peatub , ning jääb vaikides seisma. Kuidas reageerid olukorrale Sina?”. Analoogseid küsimusi on teisigi, mida võidakse küsida, kuid neile küsimustele vastuse andmiseks peab olema iga kell valmis.

Eelpooltoodud näite situatsioonid kliendi ning teenindaja vahel oli ainult üks pisikene näide küsimusest, mille osaliselt reprodutseerisin tööandja vestlusest.

Vestluse lõpus pandi meid muidugi tugevalt proovile ja seda inglise keele oskuste valdkonnas. Pidime siis inglise keeles tutvustavalt rääkima. Nagu ma juba eelpool mainisin, ei õnnestunud mul see paraku nii hästi, kui ma lootsin. Ma olen 25% kindel, et ma oleksin ühest ääriveeri pudisevast sõnast jõudnud tervikliku tekstini siis, kui ma oleksin pidanud vestlust tööandja esindajatega kahepoolselt, ehk siis ilma paariliseta. Paraku ei vedanud mind alt vaid minu kehv inglisekeele oskus, vaid ka närvid, mis olid suhteliselt pingul juba terve vestluse ajal.

Mõtlesin, et vestlus saab olema kerge ja kiire, kuid esimesest korrast sündis nii mõnigi ime, mida poleks ette osanud näha.

Siiski pean tunnistama, et vestlus pakkus mulle palju uusi kogemusi ning edaspidi tean, milleks ma pean valmis olema, kui tuleb pidada maha järjekordne tööintervjuu. Ehkki minu süda mingilmääral tõmbab praegugi selle ameti poole, pean ometigi leppima sellega, et teatud oskused, mida ma pole vastavaks ametikohaks veel omandanud, nõuavad pisut harimist ning usun et peagi saan töötada ka sellistes valdkondades, mis nõuavad inglise keele taset vastavalt suhtlustasandile.

Nii et lõppudelõpuks ei piisa alati vaid heast ellusuhtumisest ning positiivsest meelest- on vaja ka kapitali, ehk teadmistepagasit, mis viib sihid lõpuni.

Olge valmis, sest kunagi ei tea, millal teil seda teadmistepagasit kasutada tuleb! Elu on juba kord täis ootamatusi ja põnevaid retki- kuhu see kõik meid viia võib, me veel ei tea. 🙂