Skip to main content
Categories
Muu

Õrritav trammijuht

  • Post Author
    By Reinald
  • Post Date
    Sun May 13 2012

Jällegi lugesin lõppenuks ühe ülieduka tööpäeva. Nüüd on need tööpäevad juba märksa töisemad, sest rügan suvel kahe koha peal tööd. Ma veel imestasin, et üks meie maja turvamees suudab töötada 15-16 tundi järjest ja lepib vaid kuus ühe päevase puhkepäevaga.

No ja mis minul siis veel hädaldada on, kui ma käin vean hommikul oma posti ära ja tõttan unise ning väsinuna järgmisele tööpostile, mis on isegi kordades suurem ning nõuab rohkem vaimset pingutust, kui postitöö. Ei taha vinguda, kuid see on tösi. Ainus lohutus on siin vaid see, et suve lõpus kaalun vist lisatöö ameti töösuhted lõpetada, sest ma ei kujuta ette kuidas ma jaksan sügisest sama tempoga jätkata, kui lisanduvad veel koolikohustused, trenniskäimised ja muud tegevused..

Pool suve on juba läbi saanud, olen usinalt see suvi töötanud ja arvan, et kuluks üks korralik puhkus jälle vahepeal ära, kuid..

mida sa siis puhkad, kui ilmad on nii pilvised- kord paistab päike, siis on jälle liiga lämbe ja kisub kohe vihmale ja siis on jälle pilves, kuid soe, mis ei võimalda jällegi päikest korralikult võtta. Tüüpiline eestlase jonn- kunagi pole midagi korras. Nii tundub ka minuga.

Kolleeg ka hädaldas täna, et nii palav ja lämbe on. Isegi ilma veeta ei tule enam tööga toime, sest siis suu kas hakkab piinavalt kuivama, või halvemal juhul võib tööpäev lõppeda teadvuse kaotamisega. Täna oli tõesti mestsikult palav ilm.. mõned teadsid rääkida, et õhukraade pidi olema lausa kolmkümmend, kuid kes seda täpselt teab öelda, palju siis tegelikult oli. Igatahes väga lämbe oli küll, õhku vabsje njeetu.

Ka õhtul, kui hakkasin tööpäeva lõpetama ja majast välja astuma, oli sama lämbe. Olgugi, et päike oli selleks ajaks juba loojunud ja pilved peale tulnud, ei olnud õhus ometigi muutusi toimunud. Tegelikult terve päev oli suhteliselt pilves, vahepeal tuli päike välja. Pirita rannas pidi ka olema meeletult palju inimesi ja päevitada sai isegi pilves ilmaga. Ei tea, mida tõotab tuua homne päev, kuid selge on see, et minu jaoks tuleb see ikka üks hall argipäevane tööpäev, mille tuleb vist ilmselt jälle saata ära meeletu palavusega.

Astudes siis majast välja, veidi väsinuna ka, hakkasin sammuma vaikselt trammipeatuse poole. Teades, et tegelikult ju kuhugile kiiret ei olnud, sammusin üsna vaikselt ja rahulikult. Kuid siis, lõi järsku mingi pahvak pähe, kui märkasin eemal trammi ja kukkusid aga trammipoole liduma, teades et ma selle peale ka reaalselt jõuan sest vahemaa, mida mul tuli maha joosta, ei olnud üldsegi pikk. Jooksin siis muudkui aga üha julgemalt ja hakkasin trammile jõudma lähemale ja lähemale. Ühtäkki sulgusid kohe trammiuksed, kui olin jõudnud juba peatuse platvormile. Ma võin eeldada, et trammijuht mind märkas, kuid lollina ja tobedana tundes seisin nüüd nõutult ooteplatvormil ja nagu kerge ootusega lootsin, et trammijuht mind näeb ja teeb siiski uksed lahti. Mitte midagi ei toimunud. Tramm seisis endiselt peatuses, uksed kinni. Oleks ju võinud siis niikaua uksed lahti hoida, aga tundus, et too õrritas mind meelega. Nüüd asendus väsimus aga meeletult suure pettumuse ja vihaga. Enne kui foor andis märku, et võib sõita, tegi trammijuht viieks sekundiks esimese ukse lahti. Ise seisin just trammi tagumises otsas ja hakkasin siis kiirustama ukse poole. Just sel hetkel lõid uksed kinni ja tramm sõitis eest ära. No kurat! Miks peab siis niimoodi hakkama õrritama? Just nagu meelega tegi.. -.-

Ma arvan, et ei oleks talle olnud palju teha, kui ta oleks avanud korraks uksed või siis hoidnud esimese ukse kauem lahti. Selline asi ajas mind ikka marru küll ja nüüd tundsin ma ennast juba veelgi tobedamana, sest kui ma jooksin trammile, siis mingid tüdrukud veel vahtisid kogu seda tsirkust ja mul tekkis selle pärast kergelt piinlik tunne.

Selle jutu põhjal võib järeldada, et tänapäeval on veel tõesti inimesi, kes isegi naudivad sellist õrritamist, nagu tehti mulle. Pakkudes ise oma töökohal parimat nii oma tööandjale kui ka klientidele, ei pruugi sellist meeldivat teenendamist ise kliendina vastu saada. Elu on ju ebaõiglane. Üks õrritamine tõi nüüd mulle kaasa vähemal pooletunnise ajakao koju jõudmisel, mida ma oleksin juba ammu saanud kasutada koduste toimingute tarvis, kui ma poleks sellise inimese otsa sattunud, kes seda trammi juhtis, millest ma eelnevalt juttu tegin. Täna õhtul võtan endale kohustuseks ka unetundide arvelt parandada Annemari läpakat, mida ma meelsamini ei viitsiks praegu teha, aga ma lubasin juba talle.

Vot sellise ebaviisaka teeninduse osaliseks sain täna. Siit sain ka endale inspiratsiooni, et hakkan pidama enda koduleheküljel senise musta nimekirja asemel “teeninduskvaliteedi musta nimekirja” kuhu kannan sisse kõik sellised ebaviisakad ja ebameeldivad teenindused, mida olen läbi kogenud. Las siis kannavad musta märki otsaees, kui muidu hakkama ei saa. Tänases intsidendis toimunud sündmus jääbki aga sellesse sissekandesse, kuid järgmised intsidendid hakkavad kajastuma juba 1. septembrist minu uues teeninduskvaliteedi mustas nimekirjas, kuhu kannan sisse nii palju detaile, kui vähegi võimalik. Isegi teenindaja eesnime.

Tänane intsident oli küll tühine, kuid mingilmääral häiriv. Tunnen ennast praegugi veel ebameeldivalt ja solvatuna.

Parandagem teeninduskultuuri. Mina olen sellega juba alustanud, kas ka Sina oled selleks valmis?

Tänases teeninduskogemuses küll seda kahjuks tunda ei olnud, kuid piletiraha sellise suhtumise eest nõutakse küll. Mina tolvanitele palka maksta ei taha!