Petmine- see on üks kohutav väljend armuelus. Selle koletu sõnaga tuleb meelde palju väljendeid, millest saab moodustada lauseid. Kuid laused- mida need siis maksavad? Mida maksab armastus?

Seda teemat pidin üles võtma siis, kui mul tuli mällu palju laused ja õpetused. Mul kohe tekkis tahtmine neid jagada ka teiega, mu kallid blogilugejad. Ma olen juba korduvalt öelnud, et mulle ei meeldi õpetada teisi, kuidas elu peab elama. Iga üks peab saama ise oma elu vitsad. Olgu need siis nii valusad, et need ikka õpetaksid elu elama korralikult. Et need oleksid õpetuseks ka neile, kes siiamaani pole elu osanud väärikalt elada. Ja väärikalt pole nad osanud seda elada selletõttu, et nende teadmistepagas kogu elukooli kogemustega on olnud üpriski kidur. Nad pole tundnud seda meeletut valu, mida nad said kui tegid elus vigu. Nad vaatavad maailma läbi lileõie, lootes leida sealt asju, mis on omased enesekesksusele, omakasupüüdlikusele. Aga mida teevad siis teised? Kas nemad saavad vaadata läbi samasuguse lilleõie? Kas nemad saavad olla siis õnnelikud, kui seda õnne kasutatakse ainult üheselt? Kui seda õnne kuritarvitatakse, mida on meile igaühele kaasa antud?

Kallid inimesed, ainult petmisega saame me ennetada seda õnne, mida meile on kaasa antud. Ainult petmisega saame me lühendada seda võimalust, et meil tuleks seda õnnevõimalust taas ja siis jälle veel ja veel. Lõpuks seda enam ei ole, sest vaadake, isegi selle kaudu jääb inimesest halb märk.

Samas on petmine nii suhteline asi, mida pandakse toime pea igas vanuses. Jah, isegi need poliitikud kes troonivad kõrget kohta riigikogus- isegi need petavad, ehkki nad on juba sellises eas kus mõistus peaks olema peas selliseid asju mitte teha. Küll me jälle loeme kollasest ajakirjandusest et mõni poliitik abiellub teisega, siis kolmandal on juba laps ja selle lapse ema kurameerib juba viienda mehega ja blablabla.

Siin tekib siis küsimus, et ka kas meie tahaksime ka olla selles räpases elulises näitemängus kaasosalised? Kas ka meie tahame näidata eluteatri publikule et oleme kogu selles filmis osalised ja pärast välja minnes näidatakse sulle tänaval näpuga, et “vaata, see on see inimene kes lavastas petmistseeni!”

Kas sellise tähelepanu osalisena võime uhkust tunda?

Ma saan elulisi kogemusi peaaegu iga päev, iga tund ja iga minut. Kuid miski talletub alati mällu ja mida valusamalt seda kõike meenutada, seda kauemaks see talletub. Seda söövitatavam see teadmine on. Justkui nagu hape, mille leelised põletavad su nahka või huuli. Aga see valu on teistsugusem sest see tuleb seestpoolt, hingest ja teadmistest.

Kui sa armastad, siis ära peta. Kui sa armastad, miks sa siis üldse petad? Armastamine tähendab ju kellelegi kuulumist. See on ühemõtteline sõna, millest peaksid saama aru kõik. Kuid näe- ometigi saadakse aru aga ei mõisteta. Puuduvad väärtused, põhimõtted ja seda just neil, kel puudub ka vastav elukogemus ehk teadmistepagas. Nad vaatavadki elu läbi lille lootes, et neil on piiramatult uusi võimalusi. Nad arvavad et kui nad teevad seda mis nad heaks arvavad, siis see jääb märkamatuks.

Jah, teatud osavauste kaudu võibolla tõesti, kuid kas me saame tõesti lubada enda südametunnistusele säärast koletut templit, mida teised võibolla ei näe, kui mille jälgi annab tunda veel paljudele?

Inimesed muutuvad, see on mõistetav et muutustega kaasneb ka käitumine ja ellusuhutmine. Muutuvad hinnangud ja väärtused. Kuid lasta endale nii palju haiget teha ainult sellepärast, et vastassoo esindajal puuduvad kogemused, on ju minu arvates elu ebaõiglus. Selle läbi, et kellegil puudub kogemused, saavad haiget ka teised. Kuid kas see on siis elu paratamatus? Kas see ongi elu plaan, et me õpiskime seda elama ettevaatlikusega?

Tean ka enda kogemustest, et noorena sai palju ulakusi tehtud, sai kergelt sõnu loobitud jne. Noorena tunnen ma ka praegu ennast, kuid mõtlemine ja suhtumine on ju muutunud. Seda on lausa tunda, sest enam ma ei vaata elu ainult läbi oma lilleõie, vaid piilun seda ka teistest õitest. Ma tahan näha seda, mis toimub ka teiste vaadetes, mida tunnevad teised ja millest nad mõtlevad. Ma ei taha olla enam see üks ja ainus ego, ma ei taha olla nii enesekeskne nagu kunagi varem. Aga ühte ma tean- kui sa ei suuda või ei oska armastada, siis ära hakka üldse sellega vaeva nägema. Sest elu on küll loodud kogemuste leidmiseks, aga mitte eneserikkumiseks. Mida rohkem sa haiget saad, seda rohkem sa muutud. See muutus on samas ka väga suhteline, sest mõni võibki elumängus alla andjaks jääda ja selle elu enam paraku kesta ei saa, sest ta leiab ise endale lõpu. Miks me ei peaks olema siis kogu selle mängulise lahingu ohvrid?

Aga vaadake kallid blogilugejad, ohvrid saame olla ainult siis, kui me ei hooli nendest kes meie ümber on ja samuti ei hooli ka endast. Sest kõik saab ju alguse iseenda otsustest. Kui me ei hooli nendest kes meie ümber on, siis temad mõjutavad meid hiljem nii või teisiti.

Ma tean kui keeruline teil minu sissekannet on lugeda, kuid minu mõtted on justkui suur laburünt, kuhu sattumisel väljapääsu on leida raske. Ja praegusel juhul ekslen ma just koos teiega sellest meeletus laburündis.

Nüüd oleks vist paras aeg tudule minna ja proovida oma mõtteid seedida. Ehk järgnevates sissekannetes püüan oma mõtteid loogilisemalt väljendada, kui seni.

Peale selle ootab mind homme hommikul kell 9 kokkusaamine ühe tüdrukuga, kes ei tundu mulle head muljet jätvat. Aga et oma muljetele kindlust saada, pean ma ta siiski ära nägema. Ainult niiviisi ma saan midagi üldse väita ja mõelda.