Suvi võib alata! Just sellise mõttega asusin selle suve esimest blogi sissekannet kirjutama…

Tegelikult on mul päris palju mõtteid ja tundub, et see blogi sissekanne tuleb küll nüüd päris pikk. Vahepeal aset leidnud üritused ja sündmused on mu mõtetesse jäädvustanud omamoodi templi, mille pitseerimise tuleb teostada nüüd. Muidu need mõtted võivad ju hiljem lihtsalt kaduda ja jääb vaid olulisem. Aga mõeldes blogile, võib mõeda ka kohale, kust saab mõtteid hoida, pitseerida ja arhiveerida.

Suvi on alanud soojalt, nagu ka kevad. Kuigi vahepeal kadus igasugune lootus vihmastele ilmadele (mis olid vahepeal palavate ilmadega üsna vajalikud) siis nüüd võib küll need lootused ümber lükata, sest minu puhkuse teine nädal kulus täielikult vihmastele päevadele. Sain ka ise üsna märjaks, aga vähemalt tasus see ära, sest nägin ühte inimest, keda ma tahtsin väga näha. Nii et tegelikult ei minda välja vihma kätte ainult selleks, et näha pruuti, vaid mindakse vahel välja ka siis, kui tahetakse näha kedagi, keda pole ammu näinud. Olgu see siis kas sõber, naaber või mõni kallimast silmarõõm. 🙂

Ma ei tea veel tänasenigi, miks ma blogide pidamist pidurdasin, aga oletusena toon välja võimaliku põhjusena ka oma vanavanaema surma, sest pärast seda kadus kirjutamise tuju ära. Läbi pisarate on ju raske kirjutada. Ka eile sai nüüd üle pika aja teda meenutatades pisut nutta, aga noh mis teha- eks igal ühel tuleb kord see aeg, kui ta peab omaste ja maailmaga hüvasti jätma. Eluraamatul ei ole kordustrükki.

Niisiis, puhkusel käisime läbi vaata et poole Eestit. Kõige tuntumad kohad neist oli Haapsalu, Lihula, Käsmu, Võsu, Rapla, Kohila, siis käisime veel ka Türil ja minu lapsepõlve kodus Keavas. Mõnevõrra on see koht mulle armsaks saanud, aga teisalt pakub see koht ka pisut negatiivseid mälestusi.

Mul on puhkusest tehtud ka pilte, mida pole veel siiamaani suutnud või jõudnud arvutisse laadida.

Nüüd siis on juba kätte jõudnud juulikuu. Uskumatu aga tõsi- suvi hakkab jõudma vaikselt keskpunkti, aga tundub ikka, nagu seda polekski õigesti olnud. Vahepeal kuumad rannailmad on asendunud vihmasagaratega ja siis Jaaniajaks läks ilma jälle korraks jahedamaks. Mitte ainult puhkus, vaid ka Jaanipäev läks mul üsna viletsalt see aasta, sest pidin ju tööl olema. Küll ma siis kirusin seda ülemust, aga noh vahet pole. Kõik on andestatav lõppudelõpuks. Kes see siis ikka tahaks Jaaniajal töötada, aga kui raha on vaja siis peab leppime sellega mis on. Õnneks oli ainus lohutus see, et Jaanilaupäev ja Jaanipäev on topelttasustatavad päevad. 🙂

Ütleme nii et lõppkokkuvõttes oli pool puhkust korda läinud, teine poole nihu ja just siis oli nihu läinud, kui ma Pärnus olin.

Vahest hakkan ma mõtlema, et kui kahju on sellest, et suvi on meil nii lühikene. Sisuliselt ainult kaks kuud ongi antud neid sooje ja ilusaid ilmu. Ülejäänud aeg vedele kodus või kuskil sõprade pool. Eks see karm reaalsus ongi meie põhjamaalaste igapäeva tõsiasi, millest ei saa üle ega ümber.

Nüüd siis hakkasin juulikuust töötama lisaks põhitööle ka AS Express Posti lehekandjana. suvel kulub seda raha ikka rohkem, seepärast tuleb seda varuda ja koguda. Seda tööd teen siis esialgsete plaanide kohaselt suve lõpuni. Kooli ajal siis vaatab, mis edasi saab.

Enda kogemustest võin muidugi öelda, et raske see on kui kahe koha peal käid tööl, aga minusugune töönarkomaan vist ilmselt paigal ei püsiks, selle asemel et puhata ja nautida suve. Asjaolu, et kahe koha peal töötada on raske, seab suure küsimärgi alla ka kooli ajal töötamise kahe koha peale, sest mul on plaanis jällegi septembrist hakata käima trennis ja muudes hobide ning huvialadega seonduvates kohtades.

Muideks juulikuust hakkan elama juba omaette korteris. Ainult päevade küsimus on veel paberite vormistamine ja nädalate küsimus kolimine ning sisse elamine. Arvatavasti korraldan ka uude korterisse elama asumise puhul pisike peo, kuhu kutsun vaid oma parimad sõbrad, tuttavad ja sõbrannad. Endiselt saavad peo kutsed ka kõik minu klubi liikmed, sest nii on mul ikka kombeks neid kutsuda. 🙂

Aga olgu, ruumi küll on ja mõtted aina vohavad aga kahjuks toit juba jahtub ja pean sööma minema, et siis jälle ennast koguda et jälle mõtteid tekitada, millest sünnivad ka minu uued blogi sissekanded.

Siiski pole ma teid veel unustanud, mu kallikesed:* Ja uute sissekannetega luban teid üllatada juba varsti. Tegelikult ma tean juba praegu, mida teile järgmiseks serveerida… 😉