Vana aasta lõppemas,

uus on kohe algamas.

Aga siiski peatu hetk

minevikku tee üks retk,

too sealt kaasa ainult head,

kõike mida kalliks pead!

Täna, 19. aastat hiljem, sulguvad uksed krooni ees. Pangaautomaadid puhkavad hetkeks, et alustada juba tööd uuest aastast eurodega. Inimesed on uue raha tulekul ärevad, linnapildis on rohkelt kuulda sireenide kõrvulukustavaid helisid, siin-seal pangakontorites käib vilgas tegevus, järjekorrad on pikad. Jah, inimesed on ärevad. Täna ei saada me ära mitte ainult 2010 aasta, vaid saadame ära ka Eesti Krooni- auväärt ühisraha, mis teenis meid juba 19. aastat. Eesti kroon oli, on ja jääb meie mälestustesse kui osana Eesti iseseisvusest. Seetõttu võib nii mõneski eesti kodanikus tekitada krooni kaotamine nostalgilist kurbust.

Lisaks aktuaalseks kerkinud eurotuleku teemale, oli 2010 aasta ka armastuse aasta. Nii seda vähemalt meedias tituleeriti. Kas ja kui palju kellelegi seda armastust ka jätkus, teab igaüks ise öelda. Kõige tähtsam on aga teada, et sind armastatakse ja et sa suudad selle vääriline olla. 2010. aastalt õppisin ma palju, eriti armastuse osas. Minu kõige pikem ja täisväärtuslikum suhe jäigi sellesse aastasse, mitte et mul oli eesmärk see saavutada, aga see tuli, ette hoiatamata ja nagu öeldakse, siis tunded tekivad just nende vahel, kelle vahel ta tahab. Me teame ju kõik, et nendest võib parimatel juhtudel areneda välja ka miskit enamat.

Lõppev aasta õpetas; kõrvetas- mitte küll otseselt, aga kaudselt; jagas ohtralt õpetusi ja muidugi oli selles aastas nii häid, kui ka halbu mälestusi. Aastaring hakkab nüüd täis saama, karusell peatub ja aeg on sellelt maha astuda, et minna juba uuele ringile.

Selle karuselli aastaring viis meid niiskesse kevadesse kus kummikud läksid moodi, kõrvetava suvepäikese alla ning pakkus meile ka väljakutseid lumetormidega. Ei saa üle ega ümber kuumast suvest ning lumerohketest jõuludest, millega lõppev aasta meid üllatas. Seetõttu ei saa me 2010. aasta ilmade üle kurta. Lisaks kõigele muule, üllatas 2010. aasta ka hilissügisese äikesega, mida siinmail pole juba pikka aega nähtud. Meil on, millest meenutada 2010. aastast.

See aasta vahetasin ka kooli. Sain juurde palju uusi toredaid klassikaaslasi. Kui mõned peavad muretsema sellepärast, kuidas nad kooli sõidavad, siis mina võin sõita sinna rahuliku südamega teades, et mul on seal hea olla ja ma ei pea muretsema koolikiusamise pärast.

Aga siiski, kallid lugejad, võttes kaasa kõik need sündmused, mälestused ja õpetused, tuleb taas sammuda uuele karusellirattale, et loetud minutite pärast alustada uut ja taaskord sündmusterikast ringi. Seda me veel ei tea, kuhu see meid viib, mida kõike uut ja põnevat me sellest seiklusest leida võime, kuid ühte me teame- kui me oskame ennast selles rattas piisavalt ohjeldada, teeme tarku otsuseid ja armastame teineteist, siis saadab meid vaid õnn ja suured kordasaatmised elus. Tahan täna jätta hüvasti 2010. aastaga, ning koos teiega sammuda uude- 2011. aastasse, kogemuste võrra rikkamana. Hoidkem neid mälestusi, sest see on meie elu pagas millega sammume aastatest-aastatesse. Mida rohkem meil neid on, seda kvaliteetsem on meie elu.

Soovin Teile kõikidele ilusat uut aastat ning palju kordaminekuid. Loodan Teid näha lugemas minu blogi sissekannet ka järgmine aasta. Samuti soovitan külastada minu kodulehekülge, kellel huvi. Sealt leiate aastaringi põnevat minust ja elust, mis nii mind, kui ka teid kõiki ümbritseb.

Aga nüüd lööme shampanjapudelilt korgi, ning peagi algavat 2011. aastat tähistama!

[..Eesti kroon sümboliseerib pea kõike, mis Eestis ja eestlastes on uhket ja head. Esmalt vaadakem, kes on kroonil. Keres, Tammsaare, Koidula, Jakobson ja need on inimesed, kes oma tegevusega aitasid eesti rahval kasvada ja iseeneseks saada. Jakobsoni isamaalised kõned ja nende ülevus, Emajõe ööbiku luule lähedus meile kõigile, Tammsaare sügav arusaam eestlasest ja tema olemusest ning see uhkus, mida kõik eestlased tundsid Paul Kerese ja tema saavutuste üle..]