Kas te olete kunagi mõelnud oma sõnade üle? Kas te olete kunagi mõistnud, mida te suust välja ajate?

Aga mina arvan, et kõik seda pole teinud. Fakti, et kellegi ilusad sõnad valmistavad ensele vaid rõõmu, ma ümber lükata ei saa, sest see väide on tõene. Kuid mida teha siis, kui need sõnad ei ole originaalsed? Kas siis on mõtet enam nende üle rõõmu tunda?

Ausaltöeldes on terve minu elu jooksul olnud see küsimus üks suur mõistatus, mida ma pole veel enesele kunagi teadvustanud. Alles siis mõistsin nende sõnade tähendust, kui seda kasutati nii minu ja veel mitme poisi peal. See tekitas minu vastikust, kui mitte isegi tühjuse tunnet. Need sõnad on nagu mõnitused minu pihta, sest sõnad ei ole tulnud tundega, selle siirusega. Need sõnad pole lihtsalt siirad.

Vot selline tunne võib jääda siis, kui sõnade tähendust ei hinnata. Me teame ju, et sõnadel on suur jõud- olgu need siis halvamõttelised või heamõttelised sõnad. Iga sõna, iga suust väljaöeldud lause on enese väljendus teistele, kuid kui me lausume sõnu lihtsalt selleks, et avaldada endast muljet, siis see on feik- inglisekeelest eestikeelde tõlgituna võlts. Jah, just nimelt- siis on need sõnad võltsitud ja neid kasutatakse nagu võltsitud raha, mis lastage korduskasutusse. Nagu määrdunud pesu, mida topitakse jälle selga. Milleks siis üldse kasutada sõnu, mis ei olegi tegelikult mõeldud sellele konkreetsele isikule, kellele need sõnad kuuluvad?

Ainult mõned kuud tagasi ja nüüd juba terve kuu pean ma leppima teadmisega, et kunagi, mitte väga ammu aega tagasi, tutvusin ma ühe tüdrukuga, kes taaskord püüdis mulle ülihead muljet jätta loopides imeilusaid sõnu, mis pole tegelikult loopimiseks mõeldud. Aga ta ei teadnud seda ja ma kahtlen, kas ta praegugi teab nende sõnade tähendust. Kas ta mõistab nende sõnade mõju..

Ei, ma kahtlen selles. Täna, mil ma tean teda juba lugematuid kuid (kuude arvu ma muidugi täpsustama ei hakka, sest muidu lihtsustan selle isiku äraarvamise), on ta pannud mind nii kurvastama kui rõõmustama.

Tagantjärgi ma mõtlen, kui kasutud ja kõlbmatud olid need ilusad sõnad, mida ta muutis koledaks. Ja koledaks muutis ta need ainuüksi sellega, et kasutas neid sõnu, mis olid minu arusaamise järgi vaid mulle mõeldud, ka teise poisi- ja kolmanda- ja neljanda poisi peal. Kas need olid siis ikka minule mõeldud? Kas see, et ta väitis, et ma olen kõige parem, et ma olen eriline, käis ikka minu kohta?

Kuidas saab inimene öelda, et maailmas eksisteerib kaks päikest, kui tegelikult eksisteerib vaid üks? Kuidas keegi saab üldse väita, et maailmas eksisteerib ainult headus, kui tegelikult eksisteerib ka pahelisus?

Kuidas saab minu kohta väita siis seda, et ma olen kõige parem, kui sinu arvates on veel mingi kümme poissi KÕIGE paremad?

See on absurd ju. Ma kindlasti arvan, et see ei käi kindlasti ainult minu kohta, vaid neid on teisigi, kes oma sõnu nii koletult loobivad. Mis on siis need sõnad üldse väärt?

Uskumatu, aga mulle teeb see haiget. Ja päris tõsiselt kohe teeb haiget. 🙁

Kallid inimesed, ka need, kes on juba enesele teadvustanud, mida tähendab kellelegi öeldud sõna.

Jah, ma tean et olen tundeline ja ma ei saa sinna midagi teha, kuid ometigi valmistab see igale inimhingele haiget, kui tema peal kasutatakse piltikult öeldes musta pesu, mis on mitme inimese kasutuses juba olnud. Ja mida rohkem seda kasutavad erinevad inimesed, seda mustemaks ja räpasemaks muutub see pesu..

Kas sisi öeldud sõnad erinevad väga palju minu piltikust näitest? Ma usun, et mitte ja ma usun, et ka teie olete selles osas minuga ühel arvamusel.

Ma lihtsalt ei taha enam, et te loobiksite sõnu kohtades, kus pole seda vaja. Iga ilus sõnad võib muuta inimesed elu väärtuslikumaks, kuid kui see sõnad kaotab tähtsuse, muutub see ebapraktiliseks ning kasutuks. Siis pole sellega muud teha, kui lihtsalt “ära visata”.

Ma lihtsalt ei taha enam teiste mõtteprügikasti vaadata, sest see tekitab minus masendust- eriti veel, kui ma pean seda tegema kõige kallima ja kõige hingelähedasema inimesega. Hoidke oma mõtteprügikast minust kaugel eemal ja mõelge enne kaine mõistusega, kui lauseid välja pillute.

Haiget tegemiseks ei pea inimesele alati halvasti ütlema- piisab kui sa ütled midagi head ja jagad lootusi, mis on tegelikut lootusetud ning sõnad, mis on tähtsusetud.

Minu jaoks pole need sõnad sõnakõlksud, vaid mõttetähendus- sügav mõttetähendus ja seda rikkuda on suurim patt, mida me enesele võime lubada.