Üleeile küsiti minult, kas ma olen elu üle õnnelik, eile kõnniti minust mööda imelikult ja täna tulid mingid neiud, kes küsisid minult et kummal on suuremad rinnad. Tundub, et see ööelu läheb aina labasemaks ja tänavakultuur läheb käest. Selline on elu varahommikuses Tallinnas, kus õhutemperatuur on tugevalt plussis ja varahommikused päikesekiired piiluvad puude tagant. Ka esimesed trammid hakkavad sellisel ajal juba liikuma.
Kell on juba 4:30 hommik, kuid lehekandja elu pole vaatamata viimastest pidulistest sugugi lihtne, sest eriti just laupäeviti tuleb olukordi, kus peab paar noomivat sõna sekka ütlema, kui mõni piduline hakkab minu kandekäruga pullima. No ja mis ma siis sealt vastu kuulen, kui ikka roppusi ja sõimusõnu. Sellega tuleb harjuda, sest see on juba igahommikune traditsioon. Siiski tunnen pärast kande lõppu tõsist väsimust. Koju minekuks kasutan juba ühistransporti, kandesse minekul oma jalgu.
Ühistranspordis magama jäädes tunnen ennast üsna kohmakalt, kuid usun et inimesed mõistavad, et mitte just igaühe hommik ei alga nii kergelt, kui mõndadel. Panen asjad kokku ja võibolla üks tunnike või paar saan puhata, kui ootab juba teine töökoht. Seal tunnen piinavat väsimust ja tõsist vajadust unelemise järele. Tahaks panna pea padjale ja tukkuda üks tunnikene, kuid ei saa. Kliendid ootavad pingsalt, kuna jõuab kätte nende kord ja ilmselt ei vaataks nad mind kuigi sõbraliku pilguga, kui ma seal kassas uimerdaksin ja lööksin kaupa läbi teokiirusel.
15. juuli sai mulle väsimuse tõttu saatuslikuks päevaks, sest mul tekkis enneolematu kassavahe. See summa polnud ka teab mis võimatult suur, kuid piisavalt suur, et endale selle eest midagi lubada. Olgu, mis me siin salatseme siis- tegemist oli kaheteistkoma millega euro suuruse kassapuudujäägiga, mida pean muidugi oma palgast kinni maksma. No endamisi mõtlesin, et mis kasu on siis sellest töötamisest, kui lõppudelõpuks ikka ei suuda mingit kasu sellest lõigata, et töötan kahe koha peal.
Tunnen ka praegu meeletut suur väsimust ja heidan arvatavasti nüüd teki alla et puhata ennast tänaseks tööpäevaks korralikult välja.
Ei saa enam edasi kirjutada, silmad vajuvad kohe vägisi kinni….