Kätte on jõudnud märtsikuu viimane päev. Kevad kogub üha suuremaid tuure ja väljas helendav päike kiirgab südamesse soojust. Homme saab teha ju aprillinalju, näis siis- kes pika nina saab. 😉
Ikka ja jälle pean kirjutama oma kõhuvalust, mis nii mõnegi on juba ära tüüdanud sest viimasel ajal ongi just kõhuvalud olnud minu põhilisemaks kõneallikaks. See valu mõjutab mind lausa nii palju, et häirib töötegemist ja linnas käimist.
Sestap tahtsin tegelikult sissekande juba üleeile ilmavalgele näidata aga kõhuvalud ei lasknud teha toimetusi korralikult ka kodus, millest olid tingitud ka säärased viivitused.
Käisin hiljuti vanaisa juures üle pika aja. Kuigi kartsin, et saan nüüd jälle korraliku peapesu, siis asi oli oodatust hoopiski leebem. Selle asemel, et mu nägu täis noomida, võtsin nad mind vastu äärmise külalislahkusega. Käisin päeval ka korra Solarises, et oma tegu heastada mõne kommikarbiga, mille kähku Solarise toidupoest kaasa haarasin. Saime siis muljeid vahetatud ja kurtsin ka oma meeletutest kõhuvaludest. Oli ju tegelikult palju rääkida, alates arsti juurde jooksmisest lõpetades hirmude ja kartustega mida kõhuvalu tekitas. Neil on muideks alati kombeks viriseda, kui ma pikka aega neid ei külasta, aga seekord tõesti vedas. Nad olid võrdlemisi rahulikud ja rõõmsad minu külaskäigu üle.
Kui alustasin oma tegevust Oriflames, muutus ka elutempo pisut kiiremaks. Igasugune tegevus nõuab paraku oma aja.
Seda sissekannet kirjutades ei kujuta ma ise ka endale hetkel ette, kuhu ma selle kirjutamisega jõuda tahtsin, aga ma jätkan siis oma muljetest.
Igatahes, minu viimaste päevade lemmikuks on saanud Solarise COCO kohvik, kus käin aeg-ajalt kohvi joomas. Muidugi armastan ma eriti nende menüüvalikus küüslaugu-ürdivõi baguettet, milleta ma sealt kohvikust iialgi ei lahku. See on lihtsalt no nii nämma. Nii, et kes soovib minuga aegajalt juttu vestelda, siis COCO kohvik ootab. 🙂 Muidugi tasub tulla argihommikuti, sest teistel aegadel pole mul lihtsalt võimalik seal istuda.
Mõtlesin küll, et seoses kõhuvaluga hakkan tervislikumalt toituma, kuid ei. Baguettest ma paraku loobuda ei suuda.
Vaatamata sellele saia kõvadusele, on see ometigi nii nämma ja maitse meeletult hea. Ostsin eile enne sõbra juurde minekut endale ka peedisalati, mis maitses suurepäraselt. Ka arst ja omaksed soovitasid mul seda hoolega süüa. Ja nüüd ma ei kujuta ettegi, kui palju ma ravimeid olen sisse söönud. Alustades sellest, et jõin üle pika aja keefiri, mis on minu jaoks üks kannatamatuid asju aga kuna arst ja omaksed soovitasid seda teha, siis mõtlesin et ära ma ses’t ei sure, kui ma just mürki sisse ei raputa. Vähe sellest, et lürpisin sisse seda keefiri, raputasin ma veel sinna söögisoodat, mis tegi joogist veelgi joomatu plöga. Ehkki suutsin juustusöömise ära õppida, ei ole ma ometigi suutnud veel keefirisse armuda ja ilmselt ei tee seda ka tulevikus.
Käisin siis Kristiine uuenenud Prismas, mis jättis mulle tõesti hea mulje. Sealt siis keefiri ostetud saigi, kui nägin samas ka oma maja kolleegi sisseoste tegemas. Tallinn on ikka väike, eks. 🙂
Aga see-selleks. Neid ikka kohtab- eilegi nägin ühte tuttavat linnas, kes töötas kunagi minuga koos. Linnas liikudes tuleb seda aeg-ajalt ette.
Ainuüksi pilk keefirile pani mind kergelt õõvastama, kuid ma pidin seda võtma kui rohtu millesse suhtusin kui kohustusse. Segatud see siis soodaga sai, kuid ära jõin kogu portsjonist ehk kaks pisikest sõõmu. Ülejäänud kogusest jäi lihtsalt koju laua peale hapnema, mida ma õudusega alles hommikul märkasin. Te muidugi küsite kindlasti, et kas see oli mul veel päikese käes, kuid vastan et nii see tõepoolest oli :D:D (Mind ja minu lohakust muidugi, pannud siis külmkappi aga ei:D)
Noja eile ma siis lõpuks sain valudest lahti, kuid tükk tegemist oli küll. Kavatsen ka täna võtta mingit lahust, mis maitseb igatahes paremini kui mingi keefir :D:D Üldse ei usu eks. 😀
Skepikud ikka ütlevad, et jätaksin selle kokteili tarbimise pooleli- kuna see pidavat mõjuma mu kõhule aga kange nagu ma olen, ikka ei kuula mida targad räägivad. Eks võtsin siis oma varsamõistuse kätte ja pole tänasest hommikust kokteili tarbinud (mida ma tavaliselt teen).
Pole üle pika aja kirjutanud nii sisutut sissekannet oma blogisse, kui täna aga usun, et keegi sellest pettuma ei hakka ja pole ka põhjust, sest uskuge- mul on teile veel varuks õige mitu teemat, millest teen peagi oma sissekannetes juttu. 😉
Nii et ainult kannatust, sõbrad.
Eks praegu ka on see kõhuvalu pannud mulle olulised piirangud sissekannete kirjutamisele aga luban et niipea kui toibun sellest jamast, hakkan jälle usinamalt kirjutama.
Igatahes, praegu ütlen teile kõigile tsauka ja kohtume taas!