Nädal möödub nädala järel ja aeg lendab meeletu kiirusega. Vahel ei mõistagi et aeg nii kiirelt möödub ja siis ükshetk avastad ennast selles meeletus ajapöörises mis vuhiseb mööda sinu keha, meeli ja mõtteid. Augustikuu hakkab meid vaikselt juba terendama ja suve pole nagu õiesti olnudki. Vihmased päevad ainult rusuvad mu mõtteid ja meeli ning suhted-suhete otsa on ka viimaseid päevi minu elu kõige paremini kirjeldanud.
Nõnda nagu aeg meeletult ruttab ja pöörisesse kaob, on ka minu meeltest suured pöörised ning segadused. Meeletud klubipeod, mida juuli alguses sai peetud, on nüüd nagu üks pöörane mälestus ja meeldejääv kogemus. Ma isegi ei oska sellele kirjeldust anda, mis toimus, kuid see mis toimus oli küll igastahes kontrollimatu. Pole kaua aega tundnud ennast nii noore ja vabana, kuid samas väga ulakana. Koguaeg tõstatan ma endale küsimuse- miks? miks? miks? Miks see peab just minuga juhtuma, miks??
Nüüd olen ma alles saanu aru sellest, kui palju suhted ja tunded ikka haiget võivad teha. Samas valmistavad nad sulle ka rõõmu, kui sa oskad nendest leida midagi väärtuslikku ja õpetlikku- isegi siis, kui neid enam pole, kuid alles jäänud sellest vaid mälestused. Miks kõik kurdavad et elu on raske? Aga järjekordselt pean ma meelde tuletama seda kainestavat tõika, et meid on siia saadetud proovile panema ja kes nõrgad on, need teelt kaovad ja hukkuvad. Kui mitte vaimselt, siis füüsiliselt- kui mitte füüsiliselt, siis vaimselt. Aga pole ju ainult suhted ja kogemused need, mis teevad haiget. Olen vist ka paljudes eelnevates blogipostitustes kirjutanud, et ka sõnadel on meeletult suur jõud. Sõnad väljendavadki tihtilugu seda, mida me tegelikult tunneme. Vahest on need sõnad nii kuradi originaalsed aga vahest petlikud. Ma olen juba pool blogiposissekandest Sulle kirjutanud, aga mitte sõnakestki sellest mida ma tegelikult tahaksin väljendada.
Need meeletud peod ja meeldejäävad tutvused, sinu suudlused, vallatud ööd ja meelad kallistused, need justkui on muinasjutt mis ärkas ellu. Mu egoismlus on viimasel ajal tugevalt tõusnud aga vahest ka kannatanud. Miks mu ego tõuseb? Sest ma olen harjunud saaama täpselt nii palju kui ma tahan, nii palju kui ma olen harjunud saama. Ma olen alati oma tahtmised ja eesmärgid saavutanud aga nüüd, pärast mitmeid intsidente on korraga nii palju eesmärke ja tahtmisi, et ma ei suuda enam ennast kontrollida. Ma ei suuda teha valikuid ratsionaalselt. Ma ei leia endale selle kuldse kesktee, sest ahvatlusi on palju. Tahaksin igast ühest tükikese ja seda kokku pannes manada enda ette ideaalse isiksuse- just sellise, keda ma oma unelmates näen. Aga elus on ikka nii, et tuleb teha valikuid. Need ei ole alati kerged. Loobudes ühest, valid teised kui teed temale haiget, kellest loobusid ja kelle asemel eelistasid teist. Aga mina valisin teise ja lõpuks sain aru et tegin sellega lolli vea. Ma sain haiget ja teadsin et see oli minu karistus, sest nii nagu sa teed teisele, nii sa saad ise. Ma kõrvetasin ennast seest nii põhjani, et ma tundsin, kuidas pisarad mu silmist tahtsid välja tulla. Aga ma hoidsin ennast tagasi, endal silmanurgad juba kipitasid pisaratest. Oeh.. kõigest sõnad, mis teevad haiget. Ja see üks idioot, kes ripub mu südames kinni, suutis seda.. suutis mind hävitada alatasa. Ma pean lihtsalt seedima kogu seda jama, et eluga edasi minna. Ometigi teades ennast, on see väga keeruline. Tahaks valada pisaraid, et ennast lihtsalt välja elada. Tahaksin et keegi pööraks minule sel raskel hetlel tähelepanu, tahaksin mitte palju, mitte rohkem kui seda, et Sina mu kõrval praegu oleksid ja minult ümberkaela kinni võtaksid ning lohutaksid. Ainult seda ma tahan..