Skip to main content
Categories
Seiklused

Saatus või juhus..

  • Post Author
    By Reinald
  • Post Date
    Wed Aug 01 2012

Soe õhtu, pole pilvi.. taevas on tume kui pliiatsisüsi, mida altpoolt valgustavad linna öised tuled teede ääres. Tulles siis teisipäeva õhtul kasuisa juures, kõndisin rahulikult mööda teed Statoili poole. Pidin siis ostma veidi kõneaega et helistada oma managerile kellega oli kokkulepe õhtuste plaanide läbirääkimiseks. Seiklused alles algasid siis, kui olin Statoilist leidnud tagasitee koju. Helistasin siis ka oma managerile kes telefoni vastu ei võtnud. Alles mõne aja pärast saime temaga jutule, ning lubas mulle kell kolm öösel autoga järgi tulla.

Kõndisind siis tagasiteed, kui ühtäkki jäid minu ette seisma kaks meest, kelles üks oli vähemalt ja ilmselgelt joobes olekus. Tundsin sel hetkel, et olen avatum kui kunagi varem ning jäin nende märguande peale paigale seisma. Alguses ma ei saanud neist aru, et nad naljatades minult küsisid, kus nad asuvad ja kas see linnaosa on Lasnamägi!? Selle peale ma muidugi kergelt naeratasin ja vastasin siis, et “ei, see pole lasnamägi, vaid põhja-tallinna linnaosa”. No muidugi vestlesime siis nendega pikalt ja laialt ning selgus, et me ühe küla poisid. Nemad elasid siis minuga samas linnaosas- Põhja Tln. Jättes nendega siis viisakalt hüvasti, peatasid korra mind ja tegid ettepaneku nendega ühinemiseks. Teades et mul oli piisavalt aega ja tundes parasjagu ennast  meeleolukas ning piisavalt suhtlemisaldis tujus, oli muidugi uued ja põnevad ettepanekud igati väljakutsuvad. Seega mul ei jäänudki muud üle kui vastasin neile jaatavalt, justkui ise teadmata mis ohud või tagajärjed võivad minule sellega kaasneda. Mulle meenus, et Eliise saatis mulle samal õhtul smsi kus ta tegi ettepaneku liikuda minu poole, aga kuna mu manageriga olid veel otsad n.ö lahti, siis ma ei osanud talle midagi konkreetset lubada. Kuna ma teadsin et Eliise on oma sõbrannaga praegu linnas ja neil mingeid sihipäraseid plaane ei ole, valisingi tema numbri et talle helistada ning teha mõned plaanid oma n.ö “uute tuttavatega”. Viimased olid muidugi plaanidest väga vaimustatud, ette rutates pean ütlema et sain ka nende numbrid öö lõpuhakul- seega suhtlemine põhimõtteliselt jätkub nendega tänase päevani. Liikusime siis edasi Telliskivi tänavale, mööblimaja juurde kus pidi olema väidetavalt ja kus oligi nende pind. Üsna üllatav oli sealjuures aga see, et sellel inimesel kellele see pind on, temal on ka korter veel Öismäel- seega, kaks korterit siis. Maja ise, kus korter asus, oli puumaja. Seal hoovis oli üks katusealune, mis avaldas mulle väga suurt muljet. No ja seal tegime siis pisut ulakusi, mitte küll pervertses mõttes, vaid tarbisime veidi pahasid asju mis kuuluvad tarbimisele mitte küll igapäevasel. Rääkisime juttu ja ootasime siis oma sõbrannasid, kes ka saabusid juba varsti. Õhtul oli küllaltki soe ning särgi vääl ja lühikeses pükstes olemine ei valmistanud minu jaoks suuri ebameeldivusi. Sääsed küll imesid veidi verd ja nahk hakkas selle mõjul sügelema, kuid õnneks ei olnud sääski palju ja nad ei imenud intensiivselt minu paljaid sääri. 😀 No vahepeal suundusime siis nende tuppa, mis oli täiesti poissmehelik ja mitte just kõige uhkem. Vähemalt istuda natukene saime ja ka viina ajasime ühe pitsi alla kui nad juba helistasid ja teatasid et on kohal. Läksime siis viinapudeliga alla, endal julgustükid juba peas ja meeleolu laes. Eliisele ma muidugi ütlesin et nad on minu kunagised “töökaaslased” sest muidu ma ei tea mida ta oleks minust arvanud, sest täiesti suvalistega juttu ajamine ja sellisel viisil tutvumine ei ole just kuigi minulik arvestades asjaolusid, millise iseloomu, suhtumise ja käitumisega inimene ma olen. Aga sellele ei oska isegi nimetus anda, kas see või olla saatus või juhus et me just tänaval sel moel kohtusime ja tutvusime. Pärast kohtumist sõbrannadega me suundusime tagasi katusealusesse. Seal olime kuskil paar tundi vähemalt ja rääkisime erinevatest teemadest, kuniks üks neist kuttides kellega sain ka mina tee peal tuttavaks, vajus ära. No ja siis pidime enda meelt lahutama neljakesi, viie asemel. Alkohol oli juba nii hästi mõjuma hakanud, et lauluhääledki tulid sisse ja muud vallatud ning ülemeelikud mõtted vallutasid mu mõistuse ja meele. Manageri kõne tuli siis kella kolme ajal öösel ning kui auto saabus, pidin Eliise ning tema sõbranna jätma kahekesi ja ka nende meestega selleks korraks hüvasti jätma. Muidugi õhtu jätkus veel pikalt, sest päris koju jõudsin ma alles kell 6 hommikul. Seni kaua olime kesklinnas, tema apartmenis ja rääkisime juttu erinevatel teemadel. Seiklused üldjoontes lõppesid sellisena, et Eliise ning tema sõbranna said kokku nagu minagi- täiesti uute inimestega juhuse või saatuse teel ning meie teed lahknesid keskkööl kui jätkusid öised seiklused juba kesklinnas..