Kolmapäeva hommikul jõudsin tööle veidi uniselt. Üllataval kombel suutsin olla isegi võrdlemisi aktiivne arvestades tööd, mida oli see hommik üle mõistuse palju. Töötasin hommikul kella 11-ni, kui kolleegid vahetusid. Senimaani oli vahelduva eduga rahvast, kuid hommik oli sellegipoolest kiire.
Juhtus siis nii, et meie vastaspoe müüjanna tuli meiega aja surnuks löömise mõttes lihtsalt lobisema. Õigemini lobises ta ühe minu kolleegiga rohkem, sest minul polnud suurt jututuju, nagu hommikuti ikka. Sain teada, et tema laps õpib minuga samas koolis, mis oli üllatavalt huvitav. Vilksamisi nagu poole kõrvaga kuulsin siis, et see naisterahvas rääkis kuidas õpetajad talle igapäevaselt kirju kirjutavad, et siis ta oma poja õppimisele suuremat tähelepanu pööraks. Analüüsides oma põhikooli matemaatikatunde, meenus mulle sellega see tagantjärgi tore, kuid omalajal karm seik, et kui kedagi matemaatika tunnis tahvli ette kutsuti ülesandeid lahendama, siis armu ei antud. Meie tolleaegne põhikooli matemaatikaõpetaja on päris terava ütlemise ja karmi suhtumisega õpetaja, kelle tunnis koduste tööde tegemata jätmine ei olnud just paljudele julgust ja söakust pakkuv huvi. Nüüd tagantjärgi mõeldes hakkasin ma aru saama, et see kõik tuli kasuks nii mulle endale kui teistele. Tõsi, oli ka neid õpilasi, kes kohe kuidagi ei saanud ülesannetele pihta, kuid eks ikka sellepärast et meile andis vahepeal matemaatikat õpetaja, kes sisuliselt ei osanud üldse õpetada. Aga mitte ainult matemaatika tund ei olnud see, kus õpetaja nõudis õpilastelt paremaid tulemusi- see laienes ka teistele õppeainetele. Matemaatika näitel võis lihtsalt tõmmata paralleele õpetajate erineva õpetamismeetodi tulemusena, mis kohati oli lausa märgatav.
Kui ma mõned nädalad tagasi lõin oma õpikud Gustav Adolfi gümnaasiumi raamatukogus lahti, et õppida oma kodused ülesanded ära, siis juhtus parasjagu olema seal raamatukogus ka mingi ainetund algklassidele ja kui nüüd panna selle tunni näitel võrdlusesse näiteks omal ajal algklasside ainetunde, kus õpetajad olid algusest peale samad, siis eriti suuri erinevusi ei olnudki. Terve põhikooli aeg ei suutnud ma aru saada sellest seletamatust fenomenist, et mida annab tegelikult selline karm suhtumine õpilastele, või et miks õpetajad on niivõrd nõudlikud ja murelikud õpilaste saavutuste üle.
Kui nüüd võrrelda õpetajaid näiteks treeneritega, siis tegelikult saame me ka siin päris palju sarnasusi välja tuua. Õpetajate töö ei erinegi väga palju treeneri tööga, sest mõlema puhul on eesmärgid ikka ju samad- koolitada, treenida välja oma õpilasi või sportlasi. Kui treener on halb treener ega oma vastavat kvalifikatsiooni seda tööd teha, ei tule ka sportlastelt häid tulemusi ning lõppresultaat on sellisel juhul ikka null. Sama on ka õpetajatega, seetõttu püüavadki õpetajad eriti gümnaasiumites ja põhikoolides anda endast parima, kasutades selleks rangemaid ja püsivamaid õpetamismeetodeid, just nagu treeneridki.
Mittestatsionaarses ehk õhtuses õppes on õpetajad võrreldes statsionaarse õppega tunduvalt leebemad, mitte ainult õpilaste suurematest majanduslikest kohustustest või vähesest arusaamisvõimest ainetundises osalemisel, vaid pigem seetõttu, et tuua õpilased uuesti sellele tasemele, mille juures nad pooleli jäid. Karmi suhtumise teel võivad haridusteed jätkata soovivad õpilased pigem oma õppimishuvi kaotada ja seetõttu võivad kujuneda siin ka teatavad riskitegurid.
Haridusministeerium on koostanud Eesti parimate koolide edetabeli, mis tegelikult ju peegeldavad nende koolide õppekvaliteeti, see omakorda aga peegeldab õpetajate ja õpilaste vahelist suhtumist õppetöösse. Nagu mulle räägiti vestluses, siis tegelikult õppimine, nagu ka trennis käimine, on õpetaja või siis treeneri ja õpilase vaheline koostöö. Õpetajate seisukohast vaadates hakkan ma üha rohkem aru saama sellest et ka neil on mingil määral oma vastutus kanda õpilaste heade tulemuste saavutamisel, nagu me teame kõik kindlasti ühte väga head lauset selle kohta, et parimate tulemuste saavutamiseks on vaja teha koostööd parimatega.