2012. aasta jäi mulle meelde, kui töövahetusi kaasa toonud aasta. Minu elu üks pikim töösuhe lõppes jaemüügiga tegelevas firmas, kus töötasin ligi kolm ja pool aastat. Muidugi töötasin enne seda ka pikalt postiteenuseid osutuvas firmas, sest minu vanuselist olukorda ja ka muid aspekte hinnates ei olnud mul piisavalt suurt kompententsust töötamaks mujal, kui lihttöölisena. Paratamatult jääb tunne, et mida pikim on töösuhe, seda rohkem tekitab töösuhete lõpp emotsionaalseid muutusi. Postiteenuste firmas töötades sain ma oma esimesed töökogemused pikaajalise töösuhtena. Õppisin rohkem töötama ka vaimselt, kuivõrd füüsiliselt. Füüsilist tööd tegin ma juba siis, kui olin saamas 15. Elu esimesed õppetunnid andsid mulle mõista, et töö tegemine ei ole minu jaoks kontimööda, kui suhted tööandjaga on head. Tol ajal töötasin õpilasmalevas tähtajalise