Skip to main content
Categories
Arutelu

Töösuhete lõppemine toob kaasa ka emotsionaalseid hetki

  • Post Author
    By Reinald
  • Post Date
    Mon Jan 07 2013

2012. aasta jäi mulle meelde, kui töövahetusi kaasa toonud aasta. Minu elu üks pikim töösuhe lõppes jaemüügiga tegelevas firmas, kus töötasin ligi kolm ja pool aastat. Muidugi töötasin enne seda ka pikalt postiteenuseid osutuvas firmas, sest minu vanuselist olukorda ja ka muid aspekte hinnates ei olnud mul piisavalt suurt kompententsust töötamaks mujal, kui lihttöölisena. Paratamatult jääb tunne, et mida pikim on töösuhe, seda rohkem tekitab töösuhete lõpp emotsionaalseid muutusi. Postiteenuste firmas töötades sain ma oma esimesed töökogemused pikaajalise töösuhtena. Õppisin rohkem töötama ka vaimselt, kuivõrd füüsiliselt. Füüsilist tööd tegin ma juba siis, kui olin saamas 15. Elu esimesed õppetunnid andsid mulle mõista, et töö tegemine ei ole minu jaoks kontimööda, kui suhted tööandjaga on head.

Tol ajal töötasin õpilasmalevas tähtajalise lepinguga, seega oli mulle teada, millal lõppeb minu töösuhe tööandjaga. See ei toonud töösuhte lõppemisel kaasa kuigi suurt emotsionaalset pinget, kui muidugi mitte arvestada seda, kui kalliks said need inimesed, kellega koos töötades sai suheldud. Õpilasmaleva eesmärk ongi anda noortele esimese töökogemuse, pakkudes noortele ka suhtlemisvõimalusi kaaslastega ning arendada seeläbi noori suhtlema ka teiste inimestega. See oli nagu pigem töölaager, kus saime käidud ka põhitöö kõrvalt ka matkamas, mängimas ja lõbutsemas. Need kõik toredad aastad on siiani minu mälestustes ja neid on jälle tore meenutada. Kui õpilasmalev pakkus suuri suhtlemisvõimalusi ja andis ka uusi kogemusi, siis postifirmas töötades sain ma jälle kogemuste võrra rikkamaks üksinda töötades, kus vastutus oli juba suurem ning töö oli alaline. Postifirmaga töösuhete lõppemine ei muutnud mind emotsionaalselt kurvemaks, kuid õpetas mulle oluliselt distsiplinaarsus, mis oli juba tol hetkel mul ka olemas. Minu vanavanemad on olnud alati töökad, seega olen ka siit palju pärinud, mille üle võiks uhkust tunda. Tol hetkel ei kujutanud ma ette, et mind ootab töökoht suuremas firmas, kus tuleb puutuda kokku lisaks kollektiivile ka klientidega. See tõi jällegi teistmoodi kogemusi. Igasugused eelnevad töösuhted rikastasid vaid mu elu, sest ma sain töötada erinevates tingimustes, erinevate inimestega ning erinevaid panuseid andes. Mida aeg edasi, seda rohkem hakati neid ka hindama ja see tõi kaasa suuremaid tööalaseid siduvussuhteid. Ma hakkasin tunda üha rohkem, et minu valikud olid õiged ning need tõid mu ellu lisaväärtusi.  Kui ma lõpetasin oma seni pikima töösuhte, oli muidugi viimane tööpäev emotsionaalselt raske. Sõnale suhe mõeldes, me mõistame, et see on justkui midagi siduvat, mis on üks osa meie elust.

Suhte liike on ju erinevaid ja nendest kõikidest ma selles postituses juttu ei tee, kuid ükskõik, mis suhe see on, kas sõprussuhe, armusuhe, partnerlussuhe- need on peaaegu et üheseltmõistetavad tähendused, mis nõuavad mingisuguseid panuseid ja ootusi mõlema poole suhtes. Igal inimesel on suhte juures oma osalus, mida ta enda jaoks tähtsaks peab.

Minnes tagasi teema juurde, võin ma tunnistada, et ka töösuhe oli minu elus midagi, mis sidus mind teise isikuga. Minu jaoks oli ja on jätkuvalt oluline panustada suhete juures oma väärtused, kasutades selleks omaosalust. Nagu elus on lood armusuhetega, kus inimesed õpivad tundma teineteist, on elus ka hulk teisi suhteid, nagu näiteks töösuhted, kus tuleb tööandjaid õppida usaldama ning selle läbi tõestada ja panna maksma ka ennast, andes endast parim. Just nii on olnud ka minu eelnevate töökogemustega, sest need on pannud mind elus väärtustama oma osalust ja pannud mind mõistma, milline osalus on just minul, kui partneril, kes on osa koostööst kogu selle suhte kestvuseks. Mida kauem ma olen töötanud, seda rohkem ma märkan, kui siduvaks ja sõltuvaks ma muutun nii enda kui ka teiste osas. Tööloomusi on niivõrd erinevaid, kes töötavad firma tegevjuhtidena, kellel on oma pisem äri ja kes on sõltuv tööandjast. Ma ei ole veel tunda saanud, mida tähendab olla juht, kuid selleks, et sinna jõuda, peab õppima ja nägema, ning saavutama erinevaid kogemusi. Kogemused on rikastanud mu elu, nagu ma sellele eelpool juhindusin, kuid kogemused pole ainult need, mida ma töökohast töösuhte lõppemisel endaga kaasa toon. Paratamatult tulevad ühes kogemustega kaasa ka hetked ja mälestused, mis tahes olukordades. Kogemused on alati head, olgu need hea- või halvaloomulised. Head kogemused toovad kaasa nostalgilisi meenutusi, halvad kogemused aga uusi meelemuutusi ning ettevaatlikust edasistes otsingutes. Möödunud aastal sain nii häid, kui ka pisut negatiivse loomuga kogemusi. Ainsaks negatiivseks kogemused oli ehk töösuhe restoran Pirita Pärliga, kus tööandja lõpetas töösuhte pahatahtlikkul eesmärgil, luues endale sellel eesmärgil uusi ebaseaduslikke võimalusi. Küll aga seevastu mõjus mulle töösuhte lõpp jaekaubandusettevõttega väga meeldivalt, kuid samas emotsionaalselt raskelt. Kõik need inimesed ja kõik need toredad hetked koos said lõppenuks. Jäid vaid mälestused ja meenutused, mis on siiani minu peas. Ma ei panustanud heolu mitte ainult oma kolleegidele, vaid ka klientidele, kes tõid meie firmale edu. Need samad kliendid ja need samad näod olid need, kes jäid mulle meelde ning kellega ma harjusin kõik need aastad ära. See oli minu esimene kogemus, mis pani mind üha rohkem mõistma emotsionaalsele kahjule, mida toob kaasa töösuhte lõppemine. Samal ajal on möödunud sellest juba aasta, kui ma tunnen uues kohas tööades, et tegelikult see ei olegi enam nii uus. Aeg on lühike, kuid ometi annab mõista, mida ma sellest ajast õppisin. Seda kõike on raske, kuid mitte võimatu kirjeldada. Minu edumeelsus ongi tänu sellele paranenud, et ma suudan jätta endast ja teistes mingisugused hetked, mis toovad kaasa ka pisarad ning kurbustunde. Ma mõistan, kui raske on loobuda suhtest inimesega, kuid ma pole mõistnud, kui raske on loobuda suhtest ettevõttega. Ometigi need suhteliigid on erinevad, aga nad on kõik siduvad. 13. jaanuaril lõppeb töösuhe Sushikohvikuga, arvan siin, et see saab olema jälle üks raske päev minu elus, kuid mitte kõige raskemaid päevi. Juba see, et töösuhete lõpp on emotsinaalselt raske hetk, annab tunnistust sellest, kui kalliks on saanud inimesed, kes olid minuga sel hetkel, kui me firmale oma panuseid andsime. Nad ei ole kindlasti toonud ainult ettevõttele lisaväärtusi, vaid nad on toonud meie kõigi ellu need väärtused, mida on raske kirjeldada. Ma loodan, et te kõik saate aru, et oluline on olla ise inimlik- olenemata oma ametipositisoonilt või kompententsuselt, samas on oluline jääda inimlikuks ka suhetes oma sõprade või kallimaga. Töösuhe on nagu üks nendest paljudest suhetest, mida me oma elus oleme kogenud.