Heiheiheiii… vahepeal olid ilmad nii ilusad, et ei olnud erilist viitsimist arvuti taga olla ning siia midagi klõbistada. Kuid võtsin korraks aja maha, et siis jälle valgustada oma põnevates reisimuljetest teid, mu head blogilugejad.

Niisiis, eelmine nädalavahetus käis külas meil mu sõbra vend, kes võttis kaasa oma buldogi “Walteri”, kes ei saanud kuidagi vedu meie pisikese koera Clairega. Käisime siis söömas Artlanta kesklinnas head pastat, mis oli serveeritud pitsapõhja peale. Mis on midagi uut.

Sellel nädalal midagi muud erilist ei teinudki, kui käisin jooksmas Atlanta kesklinnas, ostsime ka riisikeetja ja sushitarvikud, et tuleval nädalal sushirulle hakata vorpima oma sõbrale. See nagu üks minu hobi. Eelmisel reedel ostsime mulle päikeseprillid ja shampooni, viimasest aga polnud kuigi kasu, sest peagi saime aru, et see ei sobinud minu peanaha tüübile. Mu peanahk on üsna kapriisne erinevate shampoonide suhtes, seetõttu kasutan spetsiaalset shampooni, mida unustasin paraku Ameerikasse kaasa osta, sest siin lihtsalt seda müügil ei ole!

Atltantas on aga palju muudki põnevat ja märkimisväärset. Näiteks ma sain teada, et siin telefoniga rääkimine pidavat üsna kulukas lõbu olema. Bussidesse sisenemine toimub ka vaid esiuksest ja kui väljuda soovid, siis on sul olemas väljumiseks nii keskmine uks (mis sisenemiseks on suletud), kui ka esimene uks, kust saab bussi peale. Keskmise ukse väljumise süsteem toimib nii, et väljumiseks pead ust lükkama lahti ja siis sealt vahelt niiviisi välja pugema (nagu umbes avariiväljapääsu puhul Tallinna ühistranspordis või mujal).

Siinne toiduvalik on aga klassikalise Ameerika toiduvalikuga üsna sarnane. Pakutakse kõikjal burgereid, pitsasid, saiakesi, magusaid kooke ja torte, põhijoogiks on kas vesi või coca-cola. Sellepärast on linnatänavatel ka enamus inimesi nii naiste- kui ka meeste seas tüsedamad. Linnatänavatel võib kohata palju neegreid ja tumedanahalisi. See on ka põhjus, miks käin jooksmas, sest viimased nädalad olen siin söönudki vaid ebatervislikku toitu, mis koosnevad eelpoolnimetatud toiduvalikutest. Üsna tavaline vaatepilt on ka see, et tänaval kõnnitakse, burger näpus ja coca käes, ning süüakse isukalt. Mis on naljakas, on see, et pole veel ühtegi tänavasuitsetajat trehvanud. Konid on siin-seal maas, kuid suitsetajatest ei ole märkigi. Mina veel tegin oma viimased suitsud esimestel päevadel ära, kuid teatava ettevaatlikusega, sest kunagi ei tea, kus võõras linnas võib olla see legaliseeritud või mitte. Pärast veel seda jama vaja, et avalikus kohas saan trahvi või võetakse sootuks kinni ja viiakse jaoskonda.

Praegu olen juba siinse eluga ära harjunud. Kõnnin vabalt suvalisest kohast üle tee ja tunnen ennast vabamana. Plaanis on nüüd saata ka kiri vanematele sinna Eestisse. Nad juba ootavad seda kärsitult.

Täna, reedel 19. aprillil on ilm sajune. Meil on sõbraga plaan täna minna Dollywoodi lõbustusparki “ameerika mägesid” mallutama ja tagasi jõuame ehk pühapäeva hommikul, sest pühapäeva päeval on meil iganädalaselt traditsioonis käia kirikus oma patte andeks andmas. Broneerisime juba täna õhtuks ka hotelli Dollywoodi lähistele.

Selleks korraks on esimene osa reisipäevikust läbi. Kajastan muljeid ja sündmusi lõbustuspargi käigust juba järgmises sissekandes ehk juba uues osas. See tähendab, et uut osa lugedes muutub kehtivaks uus parool. Praegune parool ehk siis esimese osa parool jääb aga kehtivaks nii praeguse, kui ka varasema kahe sissekande puhul. Kui soovid lugeda reisiblogi edasi, siis parooli järgnevate sissekannete lugemiseks saad minu käest.

Uute blogielamusteni!