Teisipäev oli minu esimene päev. Ma olen tagasi misjonil! Läbi raskuste,
kuid siiski õnneliku lõpuga. Või siis pigem algusega. See kogemus, millega
ma silmistsi seisin, andis mulle mõista, kui palju meie Taevane Isa
armastab mind. Ma mõnikord isegi tunnen, et olen tänamatu ja ebaviisakas,
kuid tean, et see ei ole tõsi. Ma vaid lihtsalt ei oska ära tänada kõike
seda, mida Isa taevas on minu heaks teinud. See, et ma kaks kuud tagasi
nutsin oma lootusi et ma enam kunagi ei saa misjonit teenida, on
järjekordne ime sellest, et ma ikka saan, sest asjad jooksid ise paika.
Mäletate Nefi raamatust pühakirja kohta mis kõneles sellest, kuidas Issand
valmistab meile tee, et me saaksime täide viia seda, mida Ta on meil
käskinud teha?
Kõikidest asjadest ma kirjutama ei hakka, sest neid on palju ja need pole
nii olulised, kuid üks lause, mis mul täna õde Hardingu suust eriti hästi
meelde jäi, motiveeris mind hetkedel, mil ma tunnen, et ma ei tule oma
asjadega hästi toime, on järgmine: “Kui president Gordon B. Hinkley oli
noorena misjonil, tundis ta tänu sellena, et teised ütlesid talle halvasti,
kõrvale heidetuna. Ta saatis oma isale kirja, kus palus Isa, et ta lõpetaks
misjoni jaoks kulutuste tegemise, kuna Hinkley tundis, et ta lihtsalt
raiskab enda ja teiste aega, mille peale Isa vastas lühidalt: Unusta enda
probleemid ja keskendu oma misjonile. Jäta ülejäänud asjad seljataha.”
Nende mõtetega alustan ma täna misjonit. Ma ei taha lasta probleemidel
koguneda, sest kui need kogunevad, muutuvad need korraga suureks, ning
seejärel võib tekkida varing.
Eile rääkis vanem Jacob, kes on üks minu kahest misjonikaaslasest (me oleme
praegu kolmekesti) ühe loo poisist kes sattus ootamatult sillale, mille
tiivad olid ülesse tõusmas, et lasta laevad läbi. Seal oli ka raudtee, kuid
rongi ei olnud oodata see aeg. Siiski vaatamata sellele oli rong ootamatult
saabumas ja poiss oli valmis vajutama hädaolukorra nuppu, et rong saaks
ohutult üle silla jõuda. See aga andis poisile valiku, kas vajutada
hädaolukorra nuppu või ignoreerida ja põgeneda. Kui poiss ikkagi otsustas
vajutada, lubastus ja kukkus nõnda, et jäi rongi alla, ohverdades oma elu
ja päästes rongi, milles oli palju inimesi. Pärast seda traagilist sündmust
tundis tema isa muidugi kohutavat kurbust, kuid poisi tegu päästis
rongitäie inimesi, kellest kõik oleksid võinud hukkuda. Nad kõik ei olnud
kuulekad Jumala käskudele, ometi neid päästeti. Mõned aastad hiljem nägi
surnud poisi isa ühte pääsenutest, kellel olid juba oma lapsed ja perekond.
Nad avaldasid kaastunnet Isale, kelle poeg ohverdas oma elu, et neil võiks
olla tulevik. Kaalul oli üks inimhing või terve rongitäis inimhingi, kes
võiks maailma tuua veelgi rohkem hingi.
See lugu annab mõtlemisainet meile sellest, mida tegi päästja Jeesus
Kristus meie heaks. Ta suri meie eest, et meil võiks olla tulevik. Et me
võiks elada oma perekondadega Jumala juures kunagi. Et me saaksime olla
päästetud, olles meile eestkostjaks Isa eest ja surres meie eest ristil.
Ilma Jeesuse Kristuse lepituseta poleks meil võimlik olnud oma patte andeks
saada ja taas naaseda koos elama oma Taevase Isaga.
Kolmapäeval käisime botaanikaaias teenimistööd tegemas ja rääkisime
põhiliselt meie õppetundidest. Lugesime ja arutasime sellest, et me
peaksime tooma Issanda juurde kõiki, kes on meie teel. ÕL 18:10-18 räägib
sellest, kui oluline on see töö ja ja kuidas seda teha.
Reedel olime Jurmalas. Jäime päevaga rahule. Sellega algas ka minu esimene
nädalavahetus misjonil. Kui varem oli reede õhtu koos sõprade- ja
lähedastega, siis nüüd on see vaimne õhtu misjonikaaslasega uut päeva
planeerides. Oma sissekannet kirjutades kuulen, kuidas inimesed jutustavad
ja muusika mängib. On ilmselge, et see on tingitud reedesest õhtust. Meil
oli täispikk päev, või õigemini – täispikkuses hommik iseseisvat- ja
kaaslasega koos pühakirju uurides. Lugesin täna Jaakobi 5. peatükki, mis
kirjutas metsõlipuust ja oli väga pikk ning sisukas peatükk. Salm 75
kirjutab sellest, kuidas viinamäe Isand kutsus kokku oma teenijad ja ütles
neile: “Õnnistatud olete teie, kuna olete töötanud usinalt koos minuga mu
viinamäel”. See viinamägi, mis sümboliseerib põldu, kus nad metsõlipuud
kasvatasid, on sarnane sellega, mis on meie misjon, sest me töötame samuti
Issanda viinamäel ning näeme usinalt vaeva, et kasvatada inimestes usku ja
tuua neid Issanda juurde. Kui me hooldame oma viinamäge ja näeme palju
vaeva, lubab Issand meid õnnistada (ÕL 31). Reedel aitas meid Dobrovski
pere laupäevase õppetunni ettevalmistamisel. Vend Dobrovski on kiriku liige
olnud juba 21 aastat ja tema abikaasa veidi vähem. Nad mõlemad koos
kasvatavad väikest last. Meil oli oluline õppetund, seepärast oli meil
nende abi vaja. Nad on hästi heatahtlikud ja abistavad, ning elavad meist
vaid mõnekümne meetri kaugusel.