Minu uus nädal algas tegusalt. Esmaspäeval oli vaja pakkida kõik kohvrid,
et valmistuda äraminekuks. Uuel nädalal algas koguduse kolimine uude
hoonesse. Internet lülitati välja, seetõttu tuli meil leida meili
saatmiseks võimalus mujalt. See oli päris keeruline ülesanne meile, sest
need raamatukogud, kus misjonärid on vahel käinud kirju saatmas, olid see
päev suletud. Seega ei olnud meil eriti palju võimalusi, nii et me olime
juba valmis loobuma kirjade saatmisest. Kui oleks juhtunud nii, ei olekski
ma teile möödunud nädalal kirjutanud ja oleks see nädal jälle olnud väga
palju, millest korraga kirjutada. Kirjade kirjutamine ja neile vastamine on
ühelt poolt väga vaimustav, kuid siis jällegi emotsionaalselt raske. Aeg,
mis selleks eraldatud on, ei ole pikk ja ettevalmistuspäeval tuleb
arvestada ka teiste tegevustega, nagu näiteks tubade koristamine, poes
käimine ja muud sellised tegevused, mida me muudel päevadel ei tee, kui
selleks just väga erilist vajadust ei ole. Nagu apostel Ballard oma
viimases kõnes meile ütles, on misjonäridel pärast jäätise söömist
pereliikmetega, raske uuesti misjonitöösse sisse elada. Seetõttu on antud
misjonäridele reeglid ja standardid, mille järgi nad peavad elama, sest
misjonireeglid aitavad meil paremini oma töösse pühenduda ja vältida
liigset kõrvalekaldumist. Minule vahel lihtsalt tundub, et parem, kui seda
kirjade saatmist üldse ei ole, kuna siis oleks minu jaoks palju lihtsam ja
ma ei peaks muretsema tähelepanu hajumusega, mida iganädalane
kirjakirjutamine mulle põhjustab. 😀 Siiski on hea teile kirjutada.
Loomulikult ei tahaks ma sellest võimalusest loobuda! Teile kirja
kirjutamine on lihtsalt nii mõnus ja ma tahaks rohkem suheda. 😀
Nüüd aga jätkan huvitavamate teemadega.

Teisipäevane päev algas kell kolmveerand neli hommikul, kui ärkasin misjoni
kodus, kus elab Balti misjoni president ja tema abikaasa. President Harding
äratas mind hommikul ülesse, kuna tema seadistatud äratuskell ei toiminud.
Ma ärkasin kiiresti ja läksin dušhi alla, et loputada ennast. Seejärel ma
riietusin ja kell neli hommikul me väljusime kodunt. Lennujaamas jätsin ma
presidendipaariga hüvasti ning suundusingi lennule.
Minu aeg Balti misjonil on lõppenud! Kell 06:30 hommikul tõusin ma õhku, et
alustada teekonda Kanadasse. Mulle jäid siia toredad mälestused. Saatsin
veel eile postkontorist oma vanaemale käsitsi kirjutatud kirja, sest tema
internetti ei kasuta. Ma loodan, et see kergendab tema igatsust. Minu
esimene vahemaandumine oli Frankfurti lennujaamas, seejärel Londoni
Heathrowi lennujaamas ja sealt juba otse Calgarysse. Reis sujus
probleemideta ja ma jõudsin kenasti sihtpunkti. Canada Calgray lennujaamas
võtsid mind vastu seeniormisjonärid, kes viisid mind misjoni koju, kus elab
ja töötab president Miles ning tema abikaasa. Saabusin sinna umbes kella 5
paiku pealelõunat. Kogu reisi pikkus koos vahemaandumistega oli ühtekokku
umbes 16 tundi. Misjoni kodus tervitaski mind esimesena president Miles,
kes surus mu kätt ja lausus: “Lõpuks Sa jõudsidki! Meil on hea meel, et Sa
oled nüüd osa meie misjonist”. Ta juhatas mind alumisele korrusele, kus
olid juba kõik teised uued misjonärid, kes saabusid varem. Neid oli kokku
18 ja nad kõik olid Ameerika Ühenriikidest – vanemad ja õed! Kui ma istusin
maha, tundsin ma kuidas mu silmad hakkasid kipitama, sest sellest oli
möödunud 24 tundi, kui ma viimati ärkasin. Ma tundsin, kuidas väsimus
hakkas mind piinama, nii et mul hakkas silmast vett jooksma. Ma ei maganud
tundigi kogu lennu jooksul, sest pidevalt oli kuskil laste nutt ja
sagimine. Minu lend üle ookeani kestis peaaegu 9 tundi.
Esimesel õhtul räägiti meile palju meie misjonitööd puudutavast teabest.
Kui ma saabusin koosolekule, mis toimus misjoni peakorteris, oli pool
koosolekust juba toimunud. Ma jõudsin sinna ajaks, kui räägiti auto
kasutamisest, finantsasjadest ja muudest olulistest teemadest. Ma
tervitasin ja tutvustasin ennast kõikidele uutele misjonäridele. Koosoleku
lõppedes tutvustas meile ennast seeniormisjonäride paar.
Pärast koosolekut suundusime me pidulikule õhtusöögile, mis valmistati
presidendipaari ja tema abiliste poolt kõikidele uutele saabunud
misjonäridele. Selles õhtusöögis osales ka misjonipresident ja tema
abikaasa isiklikult ning ta tervitas meid ja me pildistasime koos temaga.
Pärast õhtusööki kostitati meid magustoiduga ja seejärel suundusime me taas
alla koosolekule, kus President Miles ja tema abikaasa tutvustas meile
ennast lähemalt. Ta näitas meile video enda perekonnast ja sellest, kui ta
avas oma kutse teenida presidendina Canada Calgary missionil. Nii lõppes
esimene õhtu, kui ma saabusin Kanadasse. Ma olin tol õhtul reisist nii
väsinud, et ma ei jõudnud ära oodata seda hetke, et ma saaksin minna
magama. Me kõik ööbisime misjonikodus, all korrusel ja õed misjonärid
ööbisid hotellis oma esimese öö. Sel õhtul ei olnud meil veel misjonikaaslasi ja me ei teadnud, kuhu rajooni meid saadetakse. Seega me
olime kõik koos läbisegi ja nii me tutvusime teineteisega esimene õhtu.
Kuna teised misjonärid saabusid praktiliselt samast ajavööndist (Ameerika
erinevatest ühendriikidest), ei olnud neil erilist lennuväsimust, seega nad
kargasid siin-seal, tegid treeninguid ja kirjutasid oma päevikut, samalajal
kui mina juba uinusin sügavasse unne..
Uus hommik ja ühtlasi esimene täispikk päev algas palju energilisemana,
sest ma sain magada ja ma tundsin ennast palju paremini. Ärkasin juba veidi
enne teisi, kuid mõnulesin ikka veel teki all. Me kõik magasime all
korrusel madratsite peal. Kell 6:30 oli äratus, nagu ikka. Seejärel
võimlesime, käisime dušhi all, sõime hommikusööki ja riietusime, et
valmistuda kohtumiseks vanemate misjonäridega, kes hakkavad meid treenima.
Et kohtuda oma treeneritega ja saada teada, kuhu rajooni meist igaüks läheb
oma misjonit teenima, läksime me kõik koos kella üheksaks hommikul
kirikusse. Esimene tund räägiti ja tutvustati meile misjonäride
tööülesandeid, nagu näiteks planeerimine. Assistendid jagasid oma
tunnistust ja õhutasid meid olema effektiivsed misjonärid. Kell 10:30
saabusid kirikusse misjonärid, kes hakkavad meid treenima. Meid juhatati
sisse tutvustava videoga meie misjonist. Seejärel me saimegi endale uued ja
esimesed misjonikaaslased, kes hakkavad meid treenima. Minu esimeseks
misjonäriks sai vanem Dolinar, kes on pärit Ameerika Ühendriikidest. Ning
minu rajooniks määrati Calgary North tsoon, Airdrie Luxtone/ Sierra Springs
ala. Nii algaski minu esimesed hetked oma uue misjonikaaslasega, kui me
sõitsime kõik koos autoga sinna rajooni ja jätsime hüvasti oma sõpradega,
kellega me tutvusime esimesel päeval misjoni kodus. Nii läks iga üks oma
teed, vastavalt siis sellele, kuhu rajooni nad määratud olid. Olles päev
otsa sõitnud ja suhelnud oma uue ringkonna misjonäridega, olin ma õhtuks
päris läbi. Me läksime mitmete kirkuliikmete kodudesse, et meie kolmas
misjonikaaslane vanem Austin saaks hüvasti jätta, kuna tema pidi järgmine
hommik sõitma teise rajooni ja jätkama seal misjonitööd. Nii me jäime
kahekesi juba järgneval hommikul. Meil oli veel kolmapäeval õhtusöök ühe
kirikuliikme kodus. Nad toitsid meid päris hästi ja kutsusid meid ka
teinekord sööma. Nii oli mul hea võimalus alustada tutvumist ja tutvustada
ka ennast kirkuliikmetele. Siin misjonil on kirik väga tugev, ning minu
üllatuseks on siinsed kirikuliikmed misjonäride suhtes äärmiselt
külalislahked! Meil on peaaegu iga päev neilt kutse lõunale ja õhtusöögile
ning isegi tänavatel sõites rattaga, annavad nad meile signaali ja
lehvitavad, peaaegu iga 15 minuti tagant. Me kasutame siin misjonil
liiklemiseks nii rattaid, kui autosid. Üks nädal sõidame me autoga ja teine
nädal ratastega. Ka minul on varsti privileeg sõita autoga siin Kanadas!

Ajavahe võrreldes Kanada ja Eestiga on 9 tundi. Nii et kui meil algab öö,
on teil seal hommik! Ma mõtlen aeg-ajalt, et mida teevad inimesed praegu
Eestis sellel kellaajal, kui mina magama lähen. 😀 Balti misjonil olles
oleksin ma see aeg ärganud ja teinud oma hommikuvõimlemist. Suure ajavahega
seoses tundsin ma esimese kahe päeva jooksul päris suurt väsimust- eriti
õhtuti, sest mu bioloogiline kell ei olnud veel uue ajaga ära harjunud. Nii
vajus mul esimesel õhtul ühe kirikuliikme kodus silm kinni ja ma tundsin
selle üle äärmist piinlikkust. 😀 Need samad inimesed tõid meile õhtul
kooki, et jätta hüvasti vanem Austiniga. Peaaegu iga kirikuliikme kodus,
kus me oleme käinud, on meile pakutud süüa ja juua. Meid misjonäre
koheldakse siin nagu kuningaid. 😀
Neljapäeval kutsus üks kirikuliige meid restorani, peale seda planeerisime
me nädalat. Reedel tegelesime me teenimistööga. Hommikul aitasime me ühte
perekonda kolimisega ja pealelõunat käisime vanadekodus vanuritega
suhtlemas. Söime jäätist ja aitasime neid transportida. Õhtul oli
8-aastaseks saanud õde Bancrofti ristimine. Eelmisel õhtul me käisime nende
juures õhtut söömas. Evalinal oli samal päeval ka sünnipäev, kui ta sai
ristitud, seega me tähistasime tema sünnipäeva peale ristimist. Päeva lõpus
oli meil veel üks õppetund.
Laupäeva õhtul oli meil taas õhtusöök ühe perega. Jagasimee pärast seda
vaimset mõtet ning tegime koos pilti.

Esimene nädal on lõppenud! Ma olen selle lühikese aja jooksul oma
misjonikaaslastega nii rahul. Meil oli laupäeval tsoonnikonverents, kus me
saime paremini tuttavaks teineteisega, ehk siis nendega kes on meie
tsoonis. Üks nendest on pärit Taiwanist ja ta on teeninud siin Kanada
Calgary missionil juba 8 kuud. Üks neist läheb peagi teenima Atlanta
Georgia misjonile, kus mu sõber elab. Minu jaoks oli see päev väga huvitav.
Ilmad on siin praegu soojad. Üks asi, mis on selle piirkonna juures mulle
eriti silma hakanud, on see et siin pole üldse metsa! Kõikjal on suured
põllud ja lagendikud. Inimesed väljaspool Calgary kesklinna elavad
põhiliselt majades, mis on seest väga ilusad ja hubased. Kõikjal majade
ümbrustes on rohi niidetud ja haljasala on ilus ning puhas. Siin võib
kohata vabalt ka küülikuid ringi tatsamas tänavate vahel. Seega autoga
sõites tuleb olla eriti ettevaatlik! Mõned küülikud jõudsin jäädvustada ka
filmile. Kui kellelgi on huvi, võin saata video eraldi meilina.

Inimesed on siin super sõbralikud! Misjonärid, kellega ma koos teenin, on
samuti super lahedad inimesed. Ma tunnen, et nad on nagu üks suur pere siin
missionil. Nad on sõbralikud, lõbusad ja alati humoorikad. Kanada Calgary
missioni sõnum on – TORKA oma SIRP (THRUST in your SICKLE): Usk On Vägi,
Armastus On Motivaator, Vaim On Võti, Raske Töö On Vastus, Jeesus Kristus
On Põhjus, Kuulekus On Tasu.

Möödunud nädal oli tegus. Pühapäevane päev lõpetas selle tegusa nädala.
Meil on palju planeeritud uueks nädalaks. Sellel pühapäeval tutvusin ma ka
paljude kirikuliikmetega ning nemad tutvusid minuga. Ma jagasin nendega
vaimset mõtet ja tunnistust ning meil oli koguduse juhtkonna koosolek. Üks
kirikuliige meie kogudusest läheb teenima peagi Londoni missionile
Inglismaale. Ma vahetasin temaga muljeid ja ma olin väga põnevil, just nagu
siis kui ma avasin enda misjonikutset. Kõik tuli hästi meelde. 😀 Algab
minu uus ja esimene täispikk nädal siin Kanada Calgary missionil. Uuest
nädalast rohkem saate lugeda järgmises kirjas!