Skip to main content
Categories
Mission

8 n2dal Canada Calgary missionil

  • Post Author
    By Reinald
  • Post Date
    Wed Aug 03 2016

Hei-hei kallid sõbrad! On taas lõppenud üks imetore kuu. Kätte on jõudnud hilissuvi ning minu jaoks juba kaks täispikka kuud misjonil, alates päevast, kui läksin misjonäride koolituskeskusesse! Viimane nädal tekkisid probleemid minu eposti kontoga myldsmailis, nii et me tegelesime selle probleemiga terve nädala, kuni see sai esmaspäeval lahendatud. Ma sain lõppenud nädala jooksul palju imetoredaid kirju! Aitäh teile, kallid sõbrad! Teie palvetel on suur jõud, seega ärge lakake minu eest palvetamast, et ma võiksin olla teile õnnistuseks ja et ka minu igaõhtused palved täituksid teie eest, sest ma tõepoolest palvetan teie eest iga õhtu – igaühe nimel kes selle kirja on saanud. Ja muidugi teie perekondade eest. :start See nädal ei olnud seoses minu eposti tõrgete tõttu väga tegus selle poolest, mis puutub misjonitööle keskendumist. Sest minu jaoks oli pingeline ja raske olla pidevalt selle probleemi sees, sest ma ei olnud kindel, kas ma saan see nädal kirjutada ja hoida kursis teid oma uudistega. See katsumus pani mind proovile kannatlikkuse ja usu poolest. Ma tundsin, et ma võiks ennast veel rohkem selles osas tugevdada. Ja mitte ainult need üksikud kogemused ei pane mind elus proovile vaid et terve mission paneb mind proovile, mõistmaks, mida tähendab jätta kõik oma sõbrad ja sugulased 2-aastaks seljataha ning pühenada ennast täielikult Issandale. Ma teen seda, sest ma armastan oma Päästjat, kes andis oma elu meie eest, kannatades kohutava agoonia all. Issand on lubanud, et ta hoolitseb minu pere eest ja kõikide teiste eest nii kaua, kui ma olen kuulekas ja teenin oma misjonit siin Kanadas. Ta mitte ainult ei hoolitse, vaid koguni õnnistab. Ja need on Tema lubadused, sest Tema ei valeta. Tema on seesama Issand täna, homme ja igavesti. Nüüd kui suur ja püha on see usaldus? Ma ütlen, et ma oleksin koguni oma elu tema kätte usaldanud, kui palju vähem ma võiksin siis usaldada kõike seda, mis on mulle kallis, sellele kõigevõimsamale Issandale, kes meid kunagi ei reeda, kes on meie Taevane Isa ning Kristus, kes on üks Jumal? Vennad ja õed, ma olen selle üle uhke, et ma võin Teid tema kätte usaldada, seega ärge kurvastage minu lahkumise üle Kanadasse, sest ma tean et kui te jätkate usus, trööstib teid Issanda vaim ja Tema on teiega täies hiilguses, koguni selleni välja et ta õnnistab teie koda, mis on meie ühine koda, milleks on koda kus me iga pühapäev käime. Milleks on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse kirik. Ja ma palvetan nii teie kui ka kõikide misjonäride eest, sest teil on auväärne kohus tuua kõiki oma vendi ja õdesid Issanda Jumalikku rahusse, et neid teha sama õnnelikuks nagu tema. Ma tunnen seda eriti Helgeri juures, kes sai hiljuti ristitud. Kui suur rõõm on mul temast, nagu ka teist kõigist! Reedel me käisime Bathalonis, mis on vanadekodu Airdrie linnas. Nagu ma eelmises kirjas mainisin, käime me seal tegemas teenimistööd. Eelmisel nädalal ma kohtusin seal ühe imetoreda prouaga, kelle nimi on Emily. Ta on küllaltki vana. Kui ma temaga eelmisel nädalal vestlesin, ei olnud ta kuigi avatud. Te ei näinud eriti sõbralik, ometi püüdsin ma temaga vestelda, katsumustest hoolimata. Ma tahtsin teda väga tundma õppida, teadmata isegi selle sügavat põhjust. Pakkusin enne äraminekut talle abi, kuid ta keeldus. Nädala ajs pärast, möödunud nädalal, kohtusin ma taas selle Emilyiga. Seekord ta vaatas mulle otsa ja naeratas. Ja kutsusin teda seekord juba nimepidi ja ma õppisin teda veel rohkem armastama. Ma tundsin, et see armastus ei tulnud kohustusest, vaid see oli midagi väga erilist. Ma ei oska seda kirjeldada, kuid kui ma mõtlesin hiljem põhjuse üle, kuidas Kristus armastas kõiki, hakkasin ma mõistma seda armastust, mida ma tundsin Emily vastu – see oli puhas ligimesearmastus. Kõige puhtam, mida ma kogu südamest olen ma eales tundnud. Ka seekord küsisin ma Emily käest, kes vaatas mulle otsa küsival pilgul, “Emily, kas ma võin Sind aidata millegagi?” Ja ta vastas, “Jah”. Ma aitasin teda kärutada tema tuppa ning ta naeratas ja tänas mind. Ma tundsin, et puhta ja loomuliku hoolivustundega ma kasvatasin tema usalduse. Reede õhtu oli spordiõhtu, kus me mängisime korvpallli noorte ja vallalistega, ning laupäeval aitasime paigaldada katust ühe kirikuliikme kodus. Ma tundsin väga suurt rõõmu nende abistamisest, mis oli minu jaoks taaskord väga eriline kogemus. Pühapäeval olime me kirikus kokku 7 tundi, millest 3 tundi oli Sierra Springs koguduse koosoleku, tund aega lõunapausi ja ülejäänud 3 tundi oli Luxtone koguduse koosolekud. Nii on meil iga pühapäev väga pikad kirikupäevad, sest mõlemad kogudused kuuluvad meie alasse ja me oleme topelt kõikides koosolekutes, sh sakramendikoosolek. Ma tunnen, et see aeg läheb ruttu ja rikastab mind vaimselt väga palju. Eriti see pühapäev pani mind oluliselt mõtlema möödunud nädala peale ja oli vaimselt eriline kogemus. Me arutasime Kristuse maise teenimistöö üle, ning see meenutas mulle palju seda, mis kulmineerus möödunud nädalal. Suureks üllatuseks sain ma pühapäeval eestikeelse tekstisõnumi “Elder Udras…me oleme sugulased” õde Simmermonilt Calgary Arbour Lake Ward kogudusest, kes teenis vaid mõned aastad tagasi oma misjonit Eestis! 😀 Nii tore, et tükikest Eestit on minu nüüd siin misjonil. Teisipäeval on meil ka ühe kirikuliikmega õhtusöök, kus mul õnnestub kohata veel ühte Eestis teeninud misjonäri. Minu vaimustus on suur ja sellest ning muust juba lähemalt järgmise nädala kirjas! Kuna esmaspäeval oli Kanadas pühad, olid enamus asutused ja raamatukogu suletud, seetõttu ei õnnestunud mul teile eile kirjutada. Me käisime eile ühe kirikuliikme kodus, söime õhtut oma ringkonna kaaslastega, ning võistlesime pontšikute söömises, kus kõik uued misjonärid selles piirkonnas said võistelda aja peale, kes jaksab kiiremini ja rohkem õgida. See oli üpriski vahva ja naljakas, kuigi mina sellest osa ei võtnud. Siiski oli midagi lõbusat vahelduseks tõsistele päevadele. Nagu õde Miles ütles meile esimesel päeval, et olgu teil misjoni ajal ka lõbusaid päevi! Kõige rohkem pontšikuid õgis minu mäletamist mööda üks misjonär, kes toppis suhu 22 pontšikut 2 minuti jooksul. Pärast vahvaid võistluseid oli vaimsete mõtete aeg. Vanem Fellows jagas vaimset mõtet preesterlusest ning me arutasime ja rääkisime sellest kõik koos, sest meid oli palju. Nii see nädal lõppes ja ühtlasi ka Juuliku viimased päevad. Nüüd tuleb oodata, mida August meile pakub. Kuidas alanud nädal läheb, saate lugeda taas nädala pärast!