Augustikuu esimene nädal oli rohkesti pühendatud uute inimeste leidmisele. Teisipäeval oli meil tsoonikonverents, kus me rääkisime oma plaanidest ja sellest, kuidas me võiksime neid täita, saavutades oma eesmärgid. Kolmapäeval oli mul võimalus teile kirjutada, sest esmaspäeval ja teisipäeval seda võimalust ei olnud. Sellest tulenevalt on ka nädal selle võrra päevade osas lühem, kuid sündmusi ikka jagus. Nagu ma möödunud nädalal kirjutasin, oli meil planeeritud õhtusöök Forsyte pere kodus, kus oli ka üks Eestis teeninud vanem. Tema eesnimi on Crispy ja ta teenis Eestis paar aastat tagasi ning lõpetas oma misjoni enne seda, kui mina aktiivseks kirikuliikmeks sain. Seetõttu ma ei mäleta teda, kuid kes on kirikus pikka aega aktiivsed olnud, mäletavad teda ilmselt. Igaljuhul palus Ta edasi anda tervitused nii Tallinna kogudusele kui ka Tartu kogudusele, sest nendes linnades ta teenis oma Balti misjonit. Kui huvitav oli see hetk minu jaoks, kohtuda kellegiga kes on teeninud Eestis, oskab eesti keelt ja elab vaid 10 minuti autosõidu kaugusel! Nii me siis suhtlesime temaga ja vahetasime muljeid, loomulikult eesti keeles. Vaatamata sellele, et ta teenis juba õige mitu aastat tagasi ja tal ei ole eesti keele kasutamiseks olnud kuigi palju võimalusi, oli tema eesti keel vapustavalt ladus ja korrektne, nii et ta suutis minuga suhelda eesti keeles vabalt. Minu jaoks oli see väga eriline moment, suhelda siin Kanadas oma emakeeles, mida ma ei ole teinud juba mõnda aega. Mulle meenutas see veel aegu, kui olin Eestis, kuid nüüd on sellest juba rohkem kui kuu aega tagasi. Tundus kohati veider kuid samas huvitav, sest keegi peale vend Crispy ei saanud meist aru. Siiski oli lõbu laialt ka nende jaoks! Nii me vestlesime kord Eesti keeles ja siis hiljem juba inglise keeles, et ka teised saaksid aru, millest me räägime. Õhtusöök perekond Forsyte juures algas minu ja mu misjonikaaslase jaoks paastumisega, sest meie misjonipresident Miles seadis meile see kuu eesmärgid mida me peaksime saavutama ning me paastusime nende eesmärkide eest. Nii siis me paastusime kuni neljapäeva õhtuni, mis oli päris keerline, kuid me saime hakkama. Meil oli taas kutse õhtusöögile ühe kirikuliikme koju, pärast mida oli meil õppetund vend Keithi kodus. See läks päris hästi. Me õpetasime neid kirikus käimise- ja pühakirjade lugemise tähtsusest, kui isikliku ilmutuse saamisel. Nad tundusid olevat väga puudutatud sellest õppetunnist ning olid meeleldi nõus vastu võtma meie kutseid, mida me neile esitasime. Järgmisel kohtumisel õpetame me neid Tarkuse Sõnast kinnipidamisel. Hetkel on meil peale Keithi ka veel üks kirikuga tutvuja, kelle nimi on Cassi. Tema elab koos oma abikaasaga, kes on ristitud. Me õpetame neid mõlemaid. Reedel olime me taas Bathalone vanadekodus, kus ma kohtusin paljude toredate seenioritega, sealhulgas Emilyga, kellest ma eelmises kirjas mainisin. Tal oli meie tuleku üle hea meel. Lisaks oli meil spordiõhtu ja laupäeval käisime terve tsooniga uusi hingi päästmas. Me vahetasime ajutiselt oma misjonikaaslased ja käisime majast majja koputamas. Meid saatis edu, sest me leidsime õdede misjonäride rajoonist ühe potentsiaalse kirikuga tutvuja, kes oli nõus kuulama rohkem meie sõnumist Jeesusest Kristusest, mida me kõikidega jagasime. Kuid loomulikult oli ka neid, kes meid vastu ei võtnud ja oli ka palju neid, kes ei olnud üldse kodus. Siiski oli see midagi huvitavat ja vaheldusrikast. Meid terve tsooni peale oli umbes 20 misjonäri ja nad kõik läksid erinevatesse suundadesse. Pärast seda käisime me oma ringkonnaga kiirtoidurestoranis keha kinnitamas. Pärastlõunal kisus ilm vihmaseks ning laupäeva ööseks lubas isegi tornaadot, kuid seda ei olnud, vaid selle asemel oli hoopis võimas äikesetorm, mis ei lasknud mul uinuda enne südaööd. Pühapäev oli taas väga eriline päev, nagu ikka. See pühapäev oli paastupühapäev, nagu iga kuu esimene pühapäev. Seega me taas paastusime oma isiklike soovide nimel ja me jagasime tunnistuse koosolekul oma tunnistusi. Ka mina tegin seda, koguni kahel korral – üks kord Sierra Springs sakramendikoosolekul ja teine kord Luxtone sakramendikoosolekul. Ma jagasin oma tunnistust sellest, kuidas mind pani tundma vend Forsyte kohtumine kodumaa armastust ja lähedust. Ma jagasin oma tunnistuses, et see pani mind tundma tükikest kodumaa tunnet siin Kanadas ning ma jagasin tunnistust sellest, et just nagu vend Forsyte kohtumine muutis mind rõõmsaks, võime me kõik kunagi taas kohtuda Issanda Selestilises kuningriigis ja tunda rõõmu teineteise taasnägemisest, kui me ükskord peame siin ma peal teineteiseks mõneks ajaks hüvasti jätma. Ma usun, et see on Taevase Isa plaan, et me taas kohtusime, sest see andis mulle võrdlusmomendi surelikkuse ja sellele järgneva elu vahel, ning andis mulle mõista, kui väike on tegelikult maailm ja ühtne on usk Kristusesse, mis ühendab kauguseid. Siin maa peal küll ei tundu olevat kõik igavene – me sünnime ja siis sureme, ning arvame tihti et see on lõpp, kuid siiski nii see ei ole, sest lõpuna tunduv olevik on igavese elu algus Jumala auväärses kuningriigis teisepool eesriiet, kus me võime taas elada oma peredega koos igavesti. Kui hämmastav on siis meie Jumala plaan, kui me näitame Temale, et ma soovime Talle kuuletuda kõikides asjades siin maa peal ning peame vastu lõpuni, nagu on kirjas ÕL 14:7 “Ja kui sa pead kinni minu käskudest ja pead vastu lõpuni, saad sa igavese elu, milline and on suurim kõikidest Jumala andidest”. Lõpuni vastu pidamine tähendab kõikidele Jumala käskudele kuuletumist ja nende järgi elamist terve oma elu. Kui ma oma tunnistust jagasin Sierra Springs kogudusele, sain ma taaskord üllatuse osaliseks, sest peale koosolekut tuli minu juurde üks naisterahvas kes soovis minu käest teada, kas mu vanemad mäletavad õde Ruby Vance. Ta ilmselt eeldas, et mu vanemad on kirikuliikmed ja on olnud liikmed alates kiriku algusaastatest saati – 25 aastat tagasi, kuid ma ütlesin, et minu vanemad ei tea sellest midagi, kuna nad ei ole kirikuliikmed. Selle peale vastas ta, et õde Vance oli esimene naismisjonär Eestis ning nüüd on ta umbes 45-aastane, olles saanud abieluga endale uue perekonnanime – õde Hall. Igatahes ta pidavat suhtlema Eesti inimestega siiani. Pühapäevane päev pakkus mulle palju rõõmu, sest lisaks vaimsele kogemusele me nägime, et Keith ja tema naine Crystal olid tulnud kirikusse! Paastumine tõepoolest aitas, sest nad ei olnud varem kirikusse tulnud kuid tänu meie viimasele õppetunnile loobusid nad põhjustest, mis takistasid neid varem kirikusse tulemast. Lisaks paluti meid jagada sakramenti Sierra Springs koosolekul ja Luxtone koosolekul oli meil võimalus õnnistada sakramenti. See oli minu jaoks esimene kord, kui ma tegin seda inglise keeles. Lisaks paluti meid õpetama evangeeliumi aluste õppetundi valikuvabadusest, kuid kuna seekord ei olnud Luxtone koosolekutel piisavalt palju inimesi, jäi see õppetund ära. Kuid Sierra Springs koosolekutel oli seekord väga palju inimesi. Õhtu lõppes perekond Bancrofti juures õhtusöögiga, kus me lõpetasime paastumise. Toit oli suurepärane! See nädal tuleb huvitav nädal, sest meil on reedel mini tsoonikonverents ning laupäeval Bathaloni karneval. Lisaks on meil iga päev õhtusöök kirikuliikmetega ja üks õhtusöök mitteaktiivse kirkuliikmega, mis toimub kolmapäeval.