Skip to main content
Categories
Mission

Bathany karneval ja teised lõbusad sündmused – nädal 9

  • Post Author
    By Reinald
  • Post Date
    Mon Aug 15 2016

Nädal on taas möödunud, minu jaoks linnulennul. Mida aeg edasi, seda kiiremini mööduvad nädalad, sest siis olen juba rohkem elanud sisse oma uude rajooni ja saanud lähedasemaks oma misjonikaaslastega. Vanem Stringham ütles, et mida aeg edasi, seda kiiremini hakkavad mööduma kuud. Tema jaoks olid esimesed kaks transfeeri väga aeglased, kuid nüüd ta ei pane tähelegi, kui aeg lendab. Sama on ilmselt ka minuga, sest esimene nädal venis ja venis, kuna ma mõtlesin veel endisel kodumõtteid. Mida aeg edasi, seda rohkem harjun ma ära uue keskkonnaga ja seda vähem ma mõtlen kodule, kuid siiski on aeg-ajalt mõtted oma lähedaste peal, et kas neil on kõik hästi jne. Õnneks ma võin toetuda Issandale, sest tema hoolitseb minu lähedaste eest ja see lohutab mind palju. Uus nädal algas rahulikult. Ettevalmistuspäeval me muud midagi ei teinudki, kui kirjutasime lähedastele ja siis hiljem mängisime natukene võrkpalli. Meil oli kokku lepitud ka üks õppetund, kui seda ei toimunud, sest potentsiaalne kirikuga tutvuja, keda me plaanisime õpetada, unustas ära et meil oli temaga plaanitud õppetund, seega teda ei olnud kodus. See kurbnaljakas olukord on minu arvates päris tavaline misjonil. 😀 Me olime lühikest aega vahetuses tsooniliidritega, sest minu misjonikaaslane Vanem Dolinar käis ühega neist misjonikontoris, mis asus umbes 15 minuti autosõidu kaugusel. Paraku sai sellest 15 minutist aga tund, sest ummikud olid suured, seega me lihtsalt ootasime neid 3 tundi kirikus, mis oli päris igav. Ka nemad ei olnud sellest “seiklusest” kuigi õnnelikud. Teisipäeval tundsin ma ennast üpriski hästi. Üle pika aja oli mul väga kõrge motivatsioon ja tahe käia koputamas ning otsimas inimesi. Terve päev tundsin ma ennast suurepäraselt ja kui vaid päev poleks lõppenud meie jaoks kell 21:00, oleksin ma ilmselt edasi rabanud tööd tehes. Siiski tundsin ma ennast päeva lõpus küllaltki väsinuna. Ma palvetasin eelmistel päevadel palju, et ma võiksin saada oma jõu tagasi, sest üleeelmine nädal tundsin ma ennast päris väsinuna. Meil oli tore päev, käisime ühe kirikuliikme kodus õhtusööki söömas ja vaimset mõtet jagamas, seejärel läksime ustele koputama ja nii me sisustasime ülejäänud õhtu. Selle aja jooksul, kui me käisime majast-majja ustele koputamas, kohtusime me nelja inimesega ühtekokku 32-st majast mida me külastasime, kes olid huvitatud taastatud Jeesuse Kristuse evangeeliumist ja me saime isegi ühe telefoninumbri! Paljusid me kutsusime reedel toimuvale spordiõhtule, kuid keegi neist ei tulnud. Kolmapäeval külastasime me ühte vanemat meesterahvast, kes kaotas hiljuti (tänavu Jaanuaris) oma abikaasa ning on üpriski masenduses. Minu jaoks oli see teine külaskäik tema juurde. Alati kui ma teda külastan, tunnen ma ka ise ennast emotsionaalselt raskena, sest tema kodus on üksildane ja kurb. Tal ei ole enam kedagi, kes talle toitu valmistaks ja tema tube koristaks. Samuti kurdab ta pidevalt üksindust. Meie, misjonärid, pakkusime talle abi, kuid ta palkas endale koristaja, kes käib nüüd iga nädal tema kodu koristamas. Nii et meie misjonärid pakume talle moraalset tuge lauldes laule, lohutades teda abikaasa kaotuse üle ning abistades teda muudes toimingutes. Tehes lihtsaid asju, aitame me tal tulla toime üksindusega. Meesterahvas ise on praegu 87-aastane ja tema naine suri, kui ta oli 92-aastane. Mees ise ütles eelmine kord meile, et pole paremat paika maailmas elamiseks, kui Kanada. Ta ise on muidu sündinud ja pärit Saksamaalt, ning nüüd elab Kanadas juba 60-aastat, ehk sisuliselt terve elu. Kolmapäeva õhtul külastasime me ühte hiljuti usulepöördunud kirikuliiget Vend Jerryt, kellega me suhtlesime õhtu otsa, nii et meil tuli ajast puudu. Jõudsime koju alles 21:40 ning siis planeerisime kähku uut päeva. Vend Jerryl oli palju küsimusi seoses Jumala, tema prohvetite ja maailma kohta, et miks osad inimesed kes evangeeliumi üldse oma elus ei saa kuid soovivad meeleparandust, peavad hukkuma. Samuti oli tal küsimus, miks väikesed lapsed teinekord surevad 2-3 kuuselt erinevatesse haigustesse. Ma vastasin Jerryle, et Ta mõtleks sellisel hetkel Kristusele, kes andis elu meie eest, et me võiksime meeleparanuse kaudu saada päästetud. Kui ebaõiglane võib see tunduda, et üks süütu mees peab meie pattude pärast kannatama ja hukkuma. Sama ebaõiglane tundub vahel ka imiku surm, kuid siis me mõtleme sellele, et just nagu Jumalal oli plaan et Jeesus peab surema meie pärast (sest Ta armastas meid väga) on sama moodi imiku surm seotud ohverdusega, sest selle imiku taga on hing, kes oli meie pärast nõus tagasi Jumala juurde minema (sest eelnevas elus me rääkisime sellest), et me võiksime saada rohkem alandlikumaks Jumalale, sest inimesed alandavad ennast tihti Jumala ees vaid olukordades, kui nad vajavad abi. Ma tahaksin, et te mõtleksite sellel nädalal selle ohverduse eest ja jagaksite minuga mõtteid. Igastahes õhtu venis väga pikaks ja saabus juba neljapäev. Me teenisime neljapäeval vend Perry kodus, aidates teda mööbli paigutamisega suures elutoas, seejärel saime me abipalve ühte teise koju, kus meid paluti aidata kolimisega. Seega meil oli kaks teenimisvõimalust ühel päeval. Õhtul jagasime ühe kirikuliikme kodus pärast õhtusööki vaimset mõtet raskustest ja kannatustest, mis kirjeldab Alma 36:3 peatükist järgmist – “Ja nüüd, oo mu poeg Heelaman, vaata, sa oled noor ja seepärast, ma anun sind, et sa kuulaksid mu sõnu ja õpiksid minult, sest ma tean, et kes iganes paneb oma lootuse Jumalale, saab abi oma katsumustes ja oma hädades ja oma kannatustes ja ta tõstetakse üles viimsel päeval.” Reedel oli meil tsoonikonverents Calgary kesklinna lähedal ühes suures kogudusehoones, kus kohal oli kolm tsooni (umbes 60 misjonäri) ja koosolekut viis läbi meie misjonipresident, ning tema abikaasa. Me arutasime sellest, kuidas leida inimesi ja õpetada effektiivselt. Koosolek oli pikk ja kestis umbes 3 tundi. Õhtul hiljem oli meil õhtusöök ühe toreda kirkuliikmega Kanadapärases restoranis. Tsoonikonverents oli väsitav sest see sisaldas liiga palju infot, nii et päeva lõpus tundsin ma ennast korralikult väsinuna. Laupäeval ärkasime me juba kell kuus hommikul, sest meid paluti hommikul kell 7:30 täita ristimisbassein veega. Teades et see võtab palju aega, varusime me selleks 2,5 tundi. Kell 10 hommikul algas ristimistalitus ja kestis tunnd aega. Pärast seda oli meil Bathaloni karneval, kus olid erinevad mängud, laat, kontsert ja piknik. Üritus oli põnev ja lõbus. Mängudes parimad said auhindu, milleks võis olla pitsa kupong tasuta einele, maiustused või suveniir. Lastel oli lõbu laialt. Karneval kestis 4 tundi, pärast seda jagasid tsooniliidrid meile kirjad kätte. Üks kiri tuli mulle Eestist, üks USA-st ja üks dearelder.com veebisaidilt. Ma lugesin need kirjad läbi, kuid see kiri, mis tuli USA-st, oli eriti huvitav, sest selle kirjutas mulle minu misjonikaaslase õed ja tema perekond. Ma olin üllatunud et nad mulle kirjutasid! Kõik need kirjad tegid minu päeva väga eriliseks ja ilusaks. Selline oli minu 9 nädal misjonil. 2 kuud sellest, kui ma asusin oma misjonit teenimast põllul, olles sõitnud 14. Juunil bussiga Riiga. Aeg läheb ruttu ja juba olengi teeninud 3 nädalat Kanadas, Calgary missionil. Nädalat lõpetas pühapäeva õhtul toimunud õhtusöök Luxtone koguduse juhataja kodus, kus oli koos kolm erinevat perekonda. See oli minu esimene kord, kui ma jutlustasin vaimset mõtet nii suure kuulajaskonna ees. Me tegime nende lastega koos ka mõned ühised fotod.​ IMG_0470.JPG ​​ IMG_0491.JPG ​​ IMG_0494.JPG ​​ IMG_0495.JPG ​​ IMG_0496.JPG ​​ IMG_0508.JPG ​​ IMG_0509.JPG ​​ IMG_0510.JPG ​​ IMG_0511.JPG ​​ IMG_0513.JPG ​​ IMG_0514.JPG ​​ IMG_0515.JPG ​​ IMG_0516.JPG ​​ IMG_0518.JPG ​​ IMG_0519.JPG ​​ IMG_0524.JPG ​​ IMG_0526.JPG ​​ IMG_0527.JPG ​​ IMG_0529.JPG ​​ IMG_0530.JPG ​​ IMG_0533.JPG ​​ IMG_0534.JPG ​​ IMG_0535.JPG ​​ IMG_0536.JPG ​​ IMG_0539.JPG ​​ IMG_0598.JPG ​​ IMG_0625.JPG ​​ IMG_0626.JPG ​​ IMG_0628.JPG ​​ IMG_0629.JPG ​​ IMG_0630.JPG ​​ IMG_0631.JPG ​​ IMG_0632.JPG ​