Skip to main content
Categories
Mission

Minu n2dal 10 Kanada Calgary missionil

  • Post Author
    By Reinald
  • Post Date
    Mon Aug 22 2016

Nädal on möödunud kiirelt. Nädala alguses saime me ühe soovituse mormon.org aadressilt, samuti saime me üleelmisel nädalal veel ühe soovituse, kellega me kohtusime kolmapäeval. Viimased kaks nädalat on meil läinud misjonipõllul päris hästi. Tööd on tekkinud rohkem ja aeg ei veni enam nii, nagu mõned nädalad tagasi kui ma saabusin Kanadasse. Ka siis ei olnud olukord väga kehv, kuid kohtumisi oli meil kirkuga tutvujatega ja potentsiaalsetega tunduvalt vähem. Nii et möödunud päevad on küll olnud väga planeeritud ja hõivatud, seega ma tunnen et viimastel päevadel olen ma õhtuti rohkem väsinud. Sirp on siin Kanada Calgary põllul sisse löödud ja lõikus on täies hoos. See ei ole veel kõik! Lisaks soovitustele, saime me õpetada mitmeid õppetunde vähemaktiivsetele- ja hiljuti usulepöördunutele. Ning me puudutasime päris mitmete potentsiaalsete kirikuga tutvujate südameid Jumala hea sõnaga. Alustan kõigepealt esmaspäevaga. See oli päev, kus me mängisime tsooniga koos palli ka ühe õe jaoks meie tsoonis oli see viimane ettevalmistuspäev, sest tema lendab peagi koju, olles teeninud oma misjoni auväärselt lõpuni. Mina teda misjoni ajal tundma nii hästi pole veel õppinud, sest ta pole meie rajoonis, kuid siiski ütlesin ma tema kohta sõnu, mis avaldasid mulle muljet. Lisaks laulsime me sünnipäevalaulu ühele vanemale, kellel oli sünnipäev. See oli lõbus hetk. Pärast lõbu ja meelelahutust oli meil planeeritud õhtusöök La Cheminant perega. Nende üks poegadest teenib praegu oma misjonit Aafrikas, Keenia misjonil. Ta näitas meile fotosid tema misjonit ja mõned fotod olid küll üllatavad, kuid samas ka väga tavalised sealse maa elatustaseme kohta. Ta rääkis meile jahmatavaid lugusid sellest, kui vaeselt inimesed elavad seal. Fotosid vaadates ja lugusid kuulates olin ma ikka õnnelik, et mind kutsuti misjonile Kanadasse. 😀 Õhtul juhtus meiega aga ime. Pärast seda, kui meil oli õhtusöök perekond Le Cheminant juures, oli kell saanud kaheksa, kui me jõudsime koju. Me ei teadnud, mida teha ülejäänud tunniga, mis meil veel alles oli jäänud kuni kella üheksani. Valikuid oli kolm: 1) Kas minna ustele koputama, 2) Teha vajalikud telefonikõned, mida ei olnud palju; või 3) Lõpetada oma õpingud. Niisiis otsistasime pöörduda Issanda poole ja küsida, mida tema tahab, et me teeksime. Vastus tuli, et me peaksime tegema telefonikõned. Minu jaoks oli see üllatus, sest meil ei olnud neid palju ja see tund oleks vabalt võinud tühja minna. Seega ma ei oodanud seda vastust, kuid see tuli. Teades, et see pole meie töö, vaid see on Issanda töö, usaldasime me teda ja juhindusime me tema tahtele ning esimese kõne, mille me tegime, oli ühele potentsiaalsele kirikuga tutvujale, kes viimastel nädalatel ei vastanud enam meie kõnedele. Ega seegi kord ei olnud meil palju lootust ja nagu ikka, ei vastanud ta kõnele seegi kord. Kui ma tavaliselt piirdun korra helistamast, kui kõnele ei vastata, siis seekord vaim sundis mind helistama talle taas. Teisel korral võttis ta telefoni vastu ja nüüd ma arvasin et ta kukub meid sõimama, et miks me teda tülitame pidevalt. Kuid seda ta ei teinud, vaid selle asemel minu üllatuseks hoopis vabandas ning kutsus meid juba samal õhtul külla. Loomulikult me läksime, vaatamata sellele, et meil ei olnud palju aega, kuna kell oli saamas 9 õhtul. Me sõitsime autoga kohale ja ta avas meile ukse. Kui me alustasime õppetunniga, vabandas ta meie ees taas, ning ütles et tal on viimasel ajal olnud elus rasked ajad ning ta ei ole tahtnud kellegiga suhelda. Päris mitmel korral puhkes ta nutma, kui me rääkisime talle sellest, kuidas usk ja lootus Jeesusesse Kristusesse aitab meid rasketel hetkedel. Me lugesime talle Mormoni Raamatust Alma 36:3, mis kirjutab: “Ja nüüd, oo mu poeg Heelaman, vaata, sa oled noor ja seepärast, ma anun sind, et sa kuulaksid minu sõnu ja õpiksid minult, sest ma tean, et kes iganes paneb oma lootuse Jumalale, saab abi oma katsumustes ja oma hädades ja oma kannatustes ja ta tõstetakse üles viimsel päeval”. Ma olen teiega võib-olla seda peatükki juba varem jaganud, kuid ta tunnistas, et see puudutas tema südant, ja ta tundis sel hetkel Vaimu. Ja ka mina tundsin sel hetkel Vaimu. Ma mõtlesin tema peale ja meenutasin ennast 10-aastat tagasi, kui misjonärid õpetasid mind. See andis mulle hea kogemuse ning pani mind mõistma, mida tema tundis see hetk, sest 10 aastat tagasi olin mina tema rollis. Pärast õppetunni lõppu ta tänas ning soovis isegi kallistada meid, kuid seda me paraku lubada ei saanud. Nõnda me näeme, kuidas Issand juhib meid meie misjonitöös, sest kes oleks võinud arvata, et meie õhtu lõppeb inimese juures, kes pole juba kaks aastat misjonäridega ühenduses olnud ja kes vajas meid selsamal päeval, selsamal tunnil. Kui me poleks tundnud vaimu õhutusi ja küsinud Issandalt, mida me tegema peame, poleksime me selle inimese elu praegu muutunud. Nii on kõikidega, kes panevad oma usalduse Issandale, saavad oma elus juhatust erinevates situatsioonides ja raskustes. Teisipäeval ja kolmapäeval oli meil päris mitu õppetundi, nii et need katsid ära suurema osa päevast. Kolmapäeval oli meil tund meie uue potentsiaalse kirkuga tutvujaga, kellele me õpetasime taastamise sõnumist. Ta läks mormon.org veebisaidile mõned päevad tagasi ning soovis Mormoni Raamatut, nii et me kohtusime temaga ja ta oli nõus kuulama meie sõnumit sellest, kuidas see raamat ilmus. Huvitav fakt on see, et ta vist elab isegi meiega samas kortermajas. Jerryga õppetundi kahjuks ei toimunud möödunud kolmapäev, kuid meil oli huvitav õhtusöök ühe kirikuliikme kodus, kes näitas meile Mormoni raamatu kõige esimest ajaloolisemat trükki. See Mormoni Raamatu trükk on üks esimeseid ja hinnalisemaid, mis on säilinud. Sellele on isegi alla kirjutanud prohvet Joseph Smith. Nemad said selle kingitusena, kuid selle väärtus on suur. Ma sain puudutada ja näha tema allkirja, kuid kahjuks mul ei õnnestunud seekord sellest fotot teha, kuna mu kaamera aku jäi koju laadima. Samuti näitasid nad meile ühte huvitavat teost Kristuse ajaloost ja kronoloogiast, kuidas kõik aset leidis viimasel nädalal, enne kui ta risti löödi. Selles kronoloogias on toodud isegi viimased tunnid ja sündmused tema ristilöömisest ja surmast, üksikasjalikult ning detailselt, vastavalt sündmuste ajalisele järjestikusele. Kui meil järgmine kord tuleb selle kirkuliikme kodus taas õhtusöök, võtan ma oma kaamera kaasa. See õhtu avaldas mulle väga tugevat muljet. Neljapäeval õnnestus meil kohtuda ühe kirikuliikme kodus, kes oli väga tore ja sõbralik ning ta rääkis meile, kuidas ta oli pikka aega mitteaktiivne kirikuliige, ning vaevles katsumustes ja kuidas Issanda arm tõi teda välja sellest hirmsast olukorrast. Pärast seda, kui ta oli näinud, mida tähendas olla saatana vangistuses, ei näinud ta enam soovi pöörduda sellesse ellu tagasi, sest ta nägi selle sünget poolt ning kirikusse tulles muutus tema elu sedavõrd, et ta ei soovinud enam kunagi korrata mineviku patte. Temaga oli koos tema sõber, kes on praegu kirikuga tutvuja ning keda me õpetasime. Ta on pärit Aafrikast, ning elanud Kanadas juba 15 aastat. Nõnda me näeme taas, kui halastav on Issand, kes tõmbab meid välja ka kõige sügavamast august, kui me ulatame talle oma käe. Reede oli meil re-trainers meeting, mis tähendab seda et kõik kes tulid kuu aega tagasi misjonile, said teineteisega taas kokku, vahetasid muljeid ja jagasid seda, mida nad on oma misjonist seni õppinud. Me kohtusime misjoni presidendi- ja tema abikaasaga ning tegime koos fotosid. Ma usun, et mõned fotod lähevad ka misjonipresidendi blogiaadressile. Presiden Miles’il on Canada Calgary blogi, kui googeldate, ehk siis leiate. 😉 Igaljuhul, päev oli tore. Ma jagasin oma muljeid sellest, mida mina õppisin. Üheks selleks oli see, et Issand on valinud ja saatnud meid siia. Isegi ajal, mil me tunneme et me võib-olla ei ole just kõige paremad õpetajad, teame me et Issand valis meid ja ta teab, et me oleme selles töös edukad täpselt sellisena nagu me oleme. Nõrkused ja tugevused teevad meid selles imepärases töös täiuslikuks! Laupäeval ja pühapäeval oli meil ringkonna konverents. See oli taas vaimselt rikastav kogemus minu jaoks. Lisaks ma kohtusin oma kaugelt sugulasega sellel konverensil, kelle vanemad elavad Eestis, Võrumaal! Ta vaatas meie sugupuud internetis ja näitas mulle, et meil on veel ühiseid sugulasi tuntud inimeste seas, nagu näiteks Mihkel Matiisen. Ta tuli Calgary linna Torontost, kus elab praegu umbes 10 000 eestlast. Nädalavahetudvoli väga huvitav! See nädal oli meil 15 õppetundi kirikuliikmete- ja mitteliikmetega. Seega oli nädal päris tegus. Meie eesmärk on õpetada 20 õppetundi nädalas. Nii et on eesmärgid mille nimel pingutada. 🙂 Saadan ka mõned fotod, nagu ikka. 🙂 Ühel fotol olen ma kleebitud, mis sai tehtud siis, kui mu grupp saabus Kanada Calgary missionile. Nemad saabusid otse misjonäride koolituskeskusest, seetõttu olid nad varem lennujaamas, kui lend, millega mina saabusin. Kuna mind seal fotol ei ole, kleepisid nad mind sinna juurde.​ IMG_0649.JPG ​​ IMG_0650.JPG ​​ IMG_0659.JPG ​​ IMG_0663.JPG ​​ IMG_0668.JPG ​​ IMG_0676.JPG ​​ IMG_0680.JPG ​​ IMG_0683.JPG ​​ IMG_0690.JPG ​​ IMG_0696.JPG ​​ IMG_0702.JPG ​​ IMG_0724.JPG ​​ IMG_0729.JPG ​​ IMG_0730.JPG ​​ IMG_0731.JPG ​​ IMG_0740.JPG ​​ IMG_0741.JPG ​​ IMG_0742.JPG ​​ IMG_0743.JPG ​​ IMG_0747.JPG ​