Kui palju erinevaid sündmusi on minu elus vahepeal juhtunud. Minu blogi alustab taas, sedakorda toon ma lugejateli teemasid seinast seina. Kui minu kodulehekülje uudised on rohkem raamides, siis oma blogis lasen ma mõtetel vabalt lennelda ja formaalsusest tungida välja. Võib-olla minu esimesed postitused ei ole nii huvitavad, sest ma pole juba pikka aega midagi siia kirjutanud, kui välja arvata minu seiklused eurovisioonilt, seega kohanemine võtab veidi aega, kuid on seda väärt.
Selles postitused teen ma tutvustuse uues hooajast, millest ilmselt mõned on saanud teateid uudiskirjadest ja mõned minu kodulehekülje uudistest. Endiselt mõtlen, kas oma kodulehekülje uudised teha mitmekeelseks, või mitte. Ent samas, olen selle mitmekeelsuse tõttu saanud väga palju positiivset tagasisidet ja lugejaskonda. Siiski on praegu veel uudiste osa valdavalt eestikeelne.
Nii veider, kui see ka pole, aga minu elus on juhtunud väga palju selliseid sündmusi, millest kindlasti paljud oleksid huvitatud lugema. Ja miks? Sest need sündmused ümbritsevad meid kõiki, need on meie enda kodulinnast ja ka mujalt, kuhu inimsilm ei ulatu. Ehk siis viimase mõtte all pean silmas mõistust, alateadvust. Teinekord ühiskonnas viibides, inimestest lihtsalt mööda tuhisedes jääb mulje, nagu oleksin üksi pealtvaataja kogu selle näidendi sees, kus siin-seal inimesed minu ümbruses askeldavad. On kiireid tööleruttajaid ja väga palju koolilapsi – seda nüüd eriti septembrikuus, kui tänavapildis on märgata märksa suuremat sagimist. Kogu selle kiire elu kõrval olen ma pealtvaataja selles mõttes, et ma jälgin sündmusi ja kirjutan nendest oma alateadvuses lugusid, mis pole kahetsusväärselt veel siiani minu blogisse sattunud. Miski on mind juba läbi aastate takistanud blogi aktiivset pidamist ja ma tunnen, nagu ma oleksin väga palju häid ja kasulikke mõtteid lihtsalt tuulde visanud. Miks ma pean üldse blogi? Blogi pidamine, lisaks sellele et nõuab vahel head kirjaoskust et meelitada lugejaid ja muidugi häid teemasid, ei ole pelgalt hobi, vaid paik teistele ja iseendale. Blogi aitab meid korraks lõigata ära ühiskonnast ja keskenduda osale sellest. Samas on blogi suurepärane koht mälestuste ja sündmuste jäädvustamiseks. Lugedes vahel harva oma vanu postitusi, mõtlen ma ikka endamisi, kui osav kirjutaja ma olin ja kui hästi ning huvitavalt ma juba enda jaoks suutsin erinevad teemad kirja panna ja siis tekib selline nähtamatu blokeering või sisemine konflikt, et ma ei suuda enam midagi nii hästi kunagi kirjutada. Aga nüüd otsustasin, et võtan ennast taas kokku ja siin ma nüüd arvuti taga klõbistan, kui kell on armetult saanud 23:00 õhtul ja ma tean, et hommikul kell 7 pean olema juba vormis et asuda SEB maratoni jooksma. Selleks puhuks on siis ette võetud 42km jooksu, mis juba praegu tundub hirmuäratav.
Niisiis – tere tulemast tagasi mu blogi lugema, hea sõber! Ma püüan hooaega alustada natukene tagasihoidlikumalt, kasutades vähem ilukirjanduslikku stiili ja kirjutades natukene puiselt, seni kuni ma loksun paika. Lihtsalt minu jaoks on see kõik veel nii toores, nagu kevadine pajupuu oks. Oma blogis, nagu öeldud, kirjutan ma kõike vabas vormis. Samas ma püüan säilitada teema mõtet, mis on gümnaasiumi kirjandites minu nõrgim koht. Nii paradoksaalne kui see ka pole, aga ma tunnen ennast arvuti taga märksa mugavamana, kui koolis kirjutuslaua taga higistades. Kirjandit kirjutades meenus ikka, et mõte oli väga raamides. Tahaks nagu kirjutada vabalt, aga siis peab olema ikka raamides, mis mulle ei meeldi. Ma pean tunnistama, et viimasel ajal olen ma just uudistele olnud rohkem orienteeritud, kui blogipostituste kirjutamisele. Ometi ei meeldi mulle selline formaalsus ja keerukus.
Nüüd siis, kui tiksumas on laupäevane viimane tund, pean ma kahjuks ennast koomale tõmbama, sest just tund tagasi kirjutasin ma veel uudist meestekoori sisseastumisest ja saamisest. Tunnen, et kirjutusvaim on küll sees, kuid säästan seda mõnevõrra homseks, peale maratoni. Eks siis näis, mis koha ma seal saavutan. Sellest rohkem ka siis peagi uudistes. 🙂
Tänaseks lõpetan ja juba peatselt kirjutan ma uutest huvitavatest teemadest, mis on juba minu nutiseadmes kenasti pealkirjastatud ja ootamas avaldamist. Seniks aga tore, et lugesid blogihooaja esimest postitust. Loodetavasti ei ehmatanud see ära sedavõrd, et järgmisi postitusi enam lugema ei kipu. Kui on anda tagasisidet või ettepanekuid, küsimusi, probleeme, siis minu kodulehekülje kontaktikeskus ootab Sinu kirju. 🙂