Head sõbrad, kolleegid, tuttavad ja lähedased. Kas te kujutate ette, et jälle on täis üks aasta? Aastaid võib ju ette kujutada väga erinevas vormis. On olemas näiteks eluaasta ja õppeaasta. Mingi etapp meie elus lõppeb ja algab uus, see ongi lakkamatu ring, mis kordub taas ja lõppeb vanaga.
Traditsiooniliselt on kätte jõudnud taas see hetk, kui ma istun korra laua taha, teen arvuti lahti ja avan oma blogi, et kirjutada aasta kokkuvõtet ning uusaasta tervitust. See on minu jaoks pidulik hetk, mida olen edasi kandnud aastast-aastasse. On olnud nii hetki kui ma olen otse laua tagant aastavahetusepeole tormanud ja hetki kui olen viimasele minutile seda jätnud. Aga mitte ühtegi aastat pole ma päris kirjutamata jätnud.
Aga et jälle on täis üks aasta, tuleb minule kohe meelde unenägu, mida nägin hiljuti. See oli sedavõrd kummaline, et sellel polnudki tegelikult mingit seost. Sel ööl nägin unes, et ma jõudsin ainult korra uude aastasse, kui järsku oli minu sünnipäev, mis on nagu peaaegu pool aastast ja siis juba jõudiski kätte taas vana-aasta õhtu. Ja nii ma rändasin oma unenäos ühel ööl järjest mitmeid aastat edasi, kui ahastusega hommikul ärkasin.
Nõnda, nagu kirjeldatud aastate kulg möödus unenäos, on tõepoolest ka 2017. aasta möödunud kui linnulennul. Pealtnäha lühikesse aastasse mahtus nii palju erilisi sündmusi ja mulle tundub, et iga aasta suudab selle koha pealt ainult rohkem üllatada. Oma uusaastatervituses 2018 ma kirjutasin, et aasta pakkus mulle rohkelt katsumusi ja uusi väljakutseid. Mulle meeldivad väljakutsed, seetõttu otsustasin ma osaleda talendisaates, kus otsitakse parimat eesti lauljat, ühes sellega astusin ka lõppenud aasta sügisel meeskoori. Kui küsida, millised sündmused vapustasid mind lõppenud aastast enim? Siis kindlasti traagiline sündmus Tartus, kui üks tudeng alkoholijoobes heitis lumehange kus ta ka külmus surnuks ning hiljuti lahkunud, vaid aasta teises ametiajas olnud Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm.
Tulemas on peagi aasta 2018, mis on Eesti Vabariigi juubeliaastal. 2017. aasta oli ettevalmistuste aasta ja tähistasime ka oma põhjanaabri Soome suurt sünnipäeva. Nii uskumatu kui see ka pole, aga peagi saavad suurejoonelised pidustused oma riigi sünnipäeva tähistamise näol ka osaks meile.
Aasta 2017. toimus minu elus nii paljugi muud. Ma viisin läbi nö oma Facebooki suurejoonelise “puhastustöö”, kui sõbralistist eemaldamisele kuulus peaaegu 100 kontakti, kellega ma ammu enam ei suhtle ja läbi ei käi, või kes on lausa tundmatud minu jaoks. Samas aastaga võitsin ma tagasi 74 kontakti, kes on praegu minu Facebooki sõbrad. Sotsiaalvõrgustikus tehtud suurtöö kuulus minu turvalisuse ja isikliku elu puutumatuse projekti, mis kaasas endas ka teiste võrgustike privaatsuse uuendamise. Veidi enne seda avasin veel oma kodulehekülje ja blogi uue versiooni ning hakkasin väljastama hiljem iganädalaseid kokkuvõtteid oma blogis, mis nüüd on asendunud seoses kiire elutempoga igakuiseteks postitusteks.
Viisin läbi lõppenud aastal ka oma elu esimese uurimistöö, kus uurisin kodanikuaktiivsust gümnaasiumis õppivatelt noortelt. Tulemused on üsna optimistlikud, noored on huvitatud ühiskonnas aktiivselt kaasa löömast, küll aga ühiskonda üles ehitades omaalgatuslike tegevustega. Poliitilisest maastkust rääkides oli meil ka esmakordselt võimalus valida kohalikku omavalitsust 16-aastased.
Aasta 2017. oli minu jaoks kokkuvõttes hea aasta, võrreldes eelmiste aastaga. Ma kirjutasin oma kodulehekülje uudistes, et igas aastas tuleb näha häid asju, nii on meil kõik aastad korda läinud. Raskustest tuleb näha häid asju ja paremates aastates leida seda, mis aitab meil püstitada järgnevatesse aastatesse veelgi suuremaid eesmärke. Me kõik suudame teha enda aasta eriliseks, kui me leiame selles midagi erilist. Leidkem ka lõppevast aastast midagi, mida saame meenutada. Näiteks suvel toimunud noorte laulu- ja tantsupidu. Aastaid meie südametes traditsioone kandnud rahvapidustus andis ka tänavu meile kõigile mõista, et meie riik on tugev ainult seal, kus valitseb ühine meelsus, rahvuslikkus ja ühtehoidvus. Me kõik suudaksime teha ära väga palju siis, kui meid on rohkem. Alustagem siis oma sõprade ja lähedaste väärtustamisest, sest nemad on inimesed, kes valmistavad meid ette ühiskonda vastu võtma ja annavad meile armastus- ning hoolivustunde. Seepärast oleks siinkohal väga õige öelda, et kõik saab alguse meie koduseinte vahel ja sõprusringkonnas. Ma olen juba ammu armastanud öelda, et meie sõbrad on meie nägu. Mingil eluperioodil me tunneme teatud kultuuride ja inimeste vastu suuremat huvi. Me tahame olla seal, kus on meil hea.
Sellise rahvusliku alatooniga sõnum olgu tänasel pidulikul õhtul meile kõikidele kui tervitus sünniaastapäeva vastuvõtmisel ja väärtustus meie riigi üle ning lõpetagu see aastat 2017.
Ma tänan kõiki oma sõpru, kolleege ja lähedasi selle toreda ja meeldejääva aasta eest. Nii, nagu ilma rahvata ei oleks ühiskonda, ei ole ka ilma sõprade- ja lähedaste aastaid, mida saab meenutada meeldejäävate sündmustega.
Soovin teile toredat ja meeldejäävat aastavahetust ning meeldivat aastat 2018. Uute kohtumisteni uuel aastal!
Head uut aastat!