Täna, ehk siis esmaspäeval jõudsin lõpuks Viini – eurovisiooni lauluvõistluse toimumispaika. Viinis on hetkel ilm meeletult soe ja ilus, nii et ma absoluutselt ei ole veel kahetsenud et võtsin kaasa paar suvist triiksärki. Tänane päev kulus rohkem sisse elamiseks ja linnaga tutvumiseks. Hommikune väljasõit sujus plaanipäraselt ja Viini jõudsin keskpäevaks, kust edasi võtsime umbes tunni ajalise teekonna lennujaamast kesklinna. Viini kesklinn oli fännidest tulvil ja oli tunda, et peomeeleolu valitses kõikjal. Nii bussides, metroodes, tunnelites, tänavate postidel kui ka mujal olid kõiksugused erinevad eurovisiooniteemalised reklaamid, suveniirid ja muud objektid. Kuigi päev oli meeletult väsitav, sest ma enne väljalendu eriti ei maganudki, siis nüüd õhtuks juba tunnen kuidas silm vajub kinni.
Täna oli eurovisiooni nädala ametlik algus ja seda juhatas sisse kell 21:00 kohaliku aja järgi alanud esimese poolfinaali züriivoor, kus hindeid jagavad esimeseks poolfinaaliks kohtunikud mitmetest riikidest. Samuti tehti tänasel züriivoorul ka mõningad proovid homseks poolfinaaliks. See voor oli minu jaoks esimene Eurovisiooni LIVE kontsert elus, mida ma unistasin juba ammu. Eelnevas postituses kus tisteerisin postimehe artiklit väliseestlasest Luulest ja tema emotsioonidest, siis nüüd ma saan täitsa aru, miks on raske kirjutada artiklit ja hoida inimesi kursis olulise ja huvitavaga, kui emotsioonid on, peab tunnistama, liiga kõrged.
Kui ma jõudsin keskpäeval lennujaamast bussiga Viini kesklinna, oli linn rahvast täis ja see paik kuhu buss meid viis, ei olnud kaugel eurovisiooni linnakust ja toimumispaigast. Ehkki sinna me sõitsime pärast veel ühe peatuse metrooga. Nädala pilet ühistranspordiga sõitmiseks maksab Viini linnas 16 eurot ja sellega saab sõita nii bussides, metroodes kui ka trammides limiteerimata arv kordi. Kui me sõitsime peatuse edasi eurovisiooni linnakusse, liikusime me edasi ööbimispaika, mis asub selle põhikohast, kus eurovisioon toimub ja ümberkaudsed tegevused kulmineeruvad, umbes nii 100 m kaugusel, seega üsna lähedal. Me viisime sinna oma asjad ära ja seejärel suundusime sööma lõunat kesklinnas, mitte seal kaugel asuvasse Vapiano restorani. Tellitud calzone pizza maitses justkui keelt alla viivana. Pärast kerget lõunat suundusime edasi päris tükk maad asuvasse eurovisiooni ametlikku klubisse, kus saime erinevaid nänne ja piletid fännklubi üritustele. Nännikott, mille me saime, sisaldas Eurovisiooni programmi ja tutvustavat informatsiooni esinejate kohta, shokolaadi, kondoomi, Viini linna kaardi, HIV testi kohta informeeriva flaieri ja paberist lennuki. Samuti saan ma uhkustada nüüd kui eruvisiooni fännklubi külastajana klubi käepaelaga, mida tänase seisuga enam hankida võimalik ei ole.
Euorivisooni klubisse sammumegi nüüd iga hetk, kus pidu täna jätkub. Tegemist on sellise baari ja diskoteegi taolise klubiga, nagu meil Tallinnas, kus mängitakse eurovisiooni hitte, tantsitakse ja juuakse ning kokku tulevad põhiliselt siis need, kes eurovisioonile piletid ostsid, ehk siis fännid. Olgu kellegi ärritamiseks või rahustuseks öeldud, et kontigent kes vähemalt minu silmade läbi täna eurovisioonil möllasid ja oma riigile kaasa elama tulid, on põhiliselt samasooliste armastajad, sest seda andis nii tänavatel näha läbi minu silma, kui ka saalis, kus lehvisid lgb lipud ja koos olid mitmed samasooliste paarid. Väga paljud on öelnud läbi aegade, et nö karmilt ja otsekoheselt välja öeldes on eurovisioon rohkem selline gaypidu. Kuid siiski need elamused, mis sealt saab, ei ole võrreldav põhimõtetega, mida keegi sellest arvab või mõtleb. Inimesed tulevad osalema ja kaasa elama siiski igasugustest rassidest, kommetest, orientatsioonidest jnejne.
Seega ka see klubi oli tegelikult paras selline gaykoht kui võib nii öelda. 😀
Eurovisiooni küla ja linnak, mis jääb Wiener Stadhalle ümbrusesse, on eurovisiooni ajal nonstop tegevuses, ehk toimuvad ööpäevarngselt erinevad mängud, avatud on eurovisiooni nännipoed, isegi kasiino, välikohvikud ja suurel laval mängib pidevalt eurovisiooni muusika ning antakse erinevaid intervjuusid. Huvitavad on muidugi ka transfertaksod Viini linnas, mis on eurovisiooni mustritega kaetud. Nendest kõigest tegin ka fotod ja lisasin allolevasse galeriisse.
Minu dresscode oli täna suvine ja värvikas. Nagu te galeriist ka ilmselt näete, siis ei puudunud siit Eesti rahvuslipp, mis näitab et olen Eesti fänn. Ja ma tegelikult südamest ikka loodan, et Stig ja Elina toob head punktid see aasta Eestile. Mul on neisse küllaltki palju usku, sest tänane esimene züriivooru päev siin Austrias Wiener Stadhalles oli üsna lootustandev ja inimesed lausa pakatasid rõõmust, kaasaelamisest ja fännivaimust. Samuti oli täna tore näha-kohata Wiener Stadhalle saalis isegi oma Eesti tuttavaid, kellega sai põgusalt teretatud ja paar sõna vahetatud. Seega oli ka teisi eestlasi kaasa elamas. Ainuke probleem oli selles, et kui meie oma Eesti lippudega, mis oli puust varrastel, ei saanud turvakontrollist läbi, siis millegipärast olid mu eestlastest tuttavad päris mitmeid puust varrastel eesti lippe suutnud saali kuidagi kaasa võtta. 😀 Aga siiski oli tõesti huvitav et meie oma eestlasi oli uskumatult palju seekord tänasel esimesel peopäeval saalis. Vähemalt ümbruskond lehvis sini-must-valgetest lippudest. 😛
Kuidas mul tänane esimene Eurovisiooni lauluvõistluse züriivooru päev Austria pealinnas Viinis läks, saate näha galeriist. Homses postituses olgu etteruttavalt juba öeldud, et teen väikese videoreportaazi, või siis vähemalt üritan selle siia kuidagi üles saada, ehk siis näete, mis toimub täna tegelikult eurovisiooni toimumispaigas ja selle sees. Ehk siis viin teid korraks selle melu keskele.
Ja homme tuleb kindlasti Eestile pöialt hoidma, kuna on esimese poolfinaali päev ja seda kantakse televisioonis üle. Meie Stig ja Elina tulevad homme lavale. 🙂