Riik, kuhu tahavad minna paljud. Riik, mida on nimetatud paljude lemmikuks, aga eriti London, mis on pakkunud palju kõneainet nii minu reisile eelneval, selle toimumise kui ka toimumise järgneval ajal. Müstiline linn, kus elab 8 miljonit inimest, minu senise reisimaratorni suurima populatsiooniga linn, mis pakkus mulle meelelahutust, ekstreemsusi ja huvitavaid hetki kõik see neli imelist augustikuu päeva, tere tulemast lugema minu kolmanda sihtkoha muljeid ja mälestusi!

Enne veel kui alustan kirjutamist, tahan ma poetada ühe mõttekäigu, mida ma Londonis olles ja pärast seda olen eriti täheldanud. Ja just sellise suurlinna puhul nagu selleks on London, on seda eriti tähenduslik mainida. Linn, kus toimub pidevalt äri, inimesed on peatamatud, sa viibid linnas kus siin-seal inimesed tuhisevad sinust mööda, kõigil on kiire ja palju muud. Inimestel ei ole sinu jaoks lihtsalt aega, sa seisad mõtlikult ja vaatad, kuidas elu sinu ees jookseb. Aga siis korra peatud ja mõtelda, kas mina peaksin jooksma nõnda kiirelt nagu see ümbritsev keskkond, milles toimub meeletu keeris. Ja siis mõtled, et elus on nii palju väärtuslikke hetki, mida hinnata, ma ei jõua sammu pidada selle tempoga, mis meeletus kiiruses siia-sinna liigub. Siiski on elus kohtumispaiku, kus üks kord me tahes-tahtmata jälle näeme ja see taaskohtumise rõõm on suur.

Mõni päev enne Londonisse minekut käisin ma ära juuksuris. Ma olen oma stilistiga sedavõrd lähedaseks muutunud, et kui varem ma julgesin vaevu küsida kohvi, mida nad usinalt pakkusid protseduuride ajaks, siis nüüd sellest rääkimata ma julgen oma stilistiga isegi paotada oma reisiplaane ja rääkida oma reisimuljetest. Minu jaoks pakub see suurt vaimustust, kui ma saan rääkida võõrastega vabalt, aga see juhtub vaid siis, kui ma hakkan nendega harjuma. Niisiis rääkisin ka oma Londoni reisist juuksuriga. Mäletan, et ta on ikka noogutanud ja kehitanud õlgu, kui ma olen rääkinud et ma plaanin minna Berliini või Pariisi või kuhugile mujale. Ent sel päeval kui ma mainisin, et ma lähen Londoni, tabas teda ja tema kolleege tõeline vaimustus. Nad ikka kiitsid ette ja taha, kui lahe linn see on ja et neile tõeliselt meeldib London! Minu jaoks oli see et khm, okei. Eks ma siis kaen ise üle, sest minu viimane reis Pariisi, peab tunnistama, ei olnud nii “äge” kui Berliin, kuigi ma just arvasin vastupidist. Seetõttu ma ka Londoni suhtes eriti kõrgeid lootusi ei seadnud, seda enam, et Londoni kohta eelnevat otsimist tehes ei märganud ma nii palju erinevaid muuseume ja vaatamisväärsusi, mida ma täheldasin Pariisi reisides. Kuigi ega ma isegi Pariisis ei jõudnud kõike teha ja näha, siis Londoni kohta ma seedisin vaikselt läbi, et mida ma tahaksin seal näha: London Tower, Big Ben kellatorn, London Bridge, võib-olla ka London Eye vaateratas? Siiski, suheldes oma stilistiga, jõudis ka tema kõrval olev töötaja poole kõrvaga aru saada, et ma lähen linna, mis ilmselt ka tema jaoks oli tõeliselt vaimustav. Tavaliselt seda ei juhtu!

Rääkides siis oma stilistiga, mainis ta kohe ära, nagu algul mainitud, et London on tõeliselt suur linn. Tulles eriti väiksest “kohast” nagu Tallinn, mõjub London tohutu suurusena. Sinu ees ainuüksi istudes, möödub ajalugu silme ees, nentis ta lisaks. Suuruse kohta ta mainis, et sa oled nagu pisikene liivatera selle suure rahvahulga sees, sa justkui nagu “ei oleks keegi”. Päris sõna-sõnalt ma teda ei tsiteeri, aga umbes nii see tema mõttes tuli välja.

Londonisse reisisin ma nagu ikka neljapäeval, sest nädala vahetus on minu jaoks kõige huvitavam – peod, erinevad üritused jne. Samas seda oli teada ammu, juba Berliini näitel, et sellistes suurlinnas ei ole ühtegi päeva, kus midagi ei toimu. Öö on nagu päev ja vastupidi, linn lihtsalt ei maga. Ja samas tulles nüüd minu mõttekäigu juurde, siis ka minu viimased Instagrami fotod jutustavad sellest, kuidas me tekitame maailmas ringi liikudes erinevaid sildu, ühendusi teineteise vahel. Ja sellest kõigest võib järeldada, et mul oli Londonis ikka väga huvitav. Need pole lihtsalt sõnad ja reisivaimustus teise riiki, vaid need on tõesti siirad sõnad, mida tõestavad ka minu erinevad hiljutised postitused Instagramis. Maailm on üks suur perekond ja kui me käime mööda maailma ringi, siis me peagi märkame seda, sest ühes reisimisega kanname me kaasas väärtusi, mida me tekitame maailmas rändamisega. Need on inimesed, meie tuttavad, keda üks tahes kus, me kunagi ikka näeme, sest maailm on üks suur kohtumispaik ja London on linn, kuhu üks tahes millal sa reisid, sa kohtud kellegiga ikka. Seetõttu on just paslik alahinnata, et sa oled igal pool üksinda, sest mida rohkem sa lood ühenduspunkte, seda tugevamad on sinu sillad ja seda rohkem on sul maailmas võimalusi. Sellise mõttekäiguga alustan ma ka oma postituse tegelikku mõtet – jutustada teile sellest, et mis siis tegelikult toimus?

Kokkuvõtvalt ja etteruttavalt öeldes olid kõik need neli päeva Londonis üsna sajused. Mul ei vedanud ilmadega, küll aga vedas kohale jõudmise ja lahkumisega, sest need sujusid õnneks ilma vahejuhtumiteta. Lennud ei hilinenud ja pagasiga probleeme ei olnud. Samuti majutuskoht oli üks parimaid, mida ma seni reisinud olles olen kasutanud. See küll ei asunud linna südames, kuid see-eest oli väga kaasaaegne, külalissõbralik, hubane ja loomulikult väga mugav. Lihtsalt parim, mida ma ka kommenteerisin pärast külastust. Ja hind oli ka Londoni kohta küllaltki mõistlik. Kolm ööd läks mul maksma kõigest alla 300 euro! Ma arvan et Londonis ainult söömisele-joomisele ja muule nännile kulus mul isegi rohkem, kui majutusele, sest rahaga ma seekord tõesti ei koonerdanud. Ja et London on paljude arvates Euroopa üks kallimaid linnu, ei ole liialdus.

Minu majutuskoht asus siis sellises rajoonis nagu Acton. Selline rahulik linnaosa, kus ei olnud väga palju liikumist, tänavad olid tõesti sellised, mida ma olen näinud paljudes inglise sarjades ja seriaalides. Sellised vanad ja nostalgilised, aga omamoodi huvitavad. Lähedal olid mõned baarid ja restoranid, kus sai segamatult süüa-juua. Kusjuures, huvitav oli see, et ühe lähedal asuvas restoranis ma ka kinnitasin esimest korda oma keha, enne kui ma sain oma ööbimispaiga võtme. Selle restorani juures oli eriti huvitav see, et teenindajaga ma sain üsna ruttu “sõbraks”. Ma käisin seal restoranis ka järgmised päevad ja teenindaja pidevalt naeratas ja teretas mind, isegi kui ma sealt mööda jalutasin. Ei tea mis ta küll arvata võis, et kas mõni turist kes nüüd elab Londonis või mis, aga igaljuhul ma muutusin temaga ja tema minuga küllaltki julgeks ja ta oli mind nähes väga rõõmus ja sõbralik. Aga tõesti, rajoon oli vana ja omapärane, mitte vana koledas tähenduses, vaid just meeldivas. Ma ei oska seda isegi kirjeldada. Isegi punane telefoni putka mida Londonis on kõikjal ikka veel, oli ilutsemas oma au kohal ja kohe tänaval, mida mööda ma ööbimispaigani jalutasin. Ilmselt paljud teavad, et Londonis on ikka veel au sees  vanad telefonijaamad ja ega transpordiski palju muutunud ei ole. Need vanad head kahekorruselised punased bussid ja punased postkastid tänavatel pole ilmselt kellegi jaoks Londoni puhul võõras nähtus, samuti juhi teine positsioon sõidu ajal (paremat kätt) on üsna tavaline nähtus. Selle linna puhul on aga teisigi iseärasusi, näiteks neil on oma valuuta loomulikult, samuti teistsugused elektripistikud (tuleks alati sinna sõidul ka sellega arvestada, kui Sa ei juhtu just kuhugile hotelli, kus on automaatselt Sulle teisendaja olemas) ja veel ka omad mõõtühikud. Üks suur saar, väike osa euroopast aga totaalselt teine süsteem igas mõttes. Kusjuures ma püüdsin tänavapildis üldse märgata, et kas kuskil ka leian ühekorruselisi busse aga nende leidmine oli sama raske, kui Tallinnas otsida kahekorruselisi liinibusse. Neid praktiliselt ei olnudki ja kolme päeva jooksul terase pilguga otsides märkasin ehk 1-2 ühekorruselist bussi, kus needki olid ainult turistibussid. Metroosid ja ronge kasutades, ei olnud vahemaad pikad, kuskil pool tundi sõitu ööbimispaigast keslinna, mis oli küllaltki lühike. Ja metrookaart oli lihtne ning loogiline. Metrood teenindasid samuti kellaajast kellaajani nagu Pariisis, kuid Londonis oli see veidi paremini organiseeritud, sest rongid sõitsid nädalavahetustel ka öösiti ja seetõttu kojuminekuks ei pidanud ma tellima kalleid taksosid, kus taksode tellimine oli aga kohati Pariisis nõutav, sest muidu oleks koju olnud liiga pikk maa jala.

Selle kolme-nelja päeva jooksul oli võrreldes Pariisi ja Berliiniga minu päevad küllaltki sisustatud. Ma tegin oma plaanid kõik ära juba enne reisi algust. Neljapäeval sadas Londonis vihma, nii et saabudes Gtawicki lennujaama, oli taevas pilvine ning tibas kerget vihma, kuid juba ekspressiga linna saabudes oli sadu küllaltki tugev. Nii et mul oli kuskil 2-3 tundi vaja aega parajaks teha ja ma ei saanud väga linna minna sellise sajuga, sest mul olid jalanõud ka sellised jalas mis lasid vett kergelt läbi. Võtsin siis Londonis oma esimese kohvi ja rüüpasin seda hoolega. Tass kohvi hind on Londonis eurodesse ümber arvestatuna kuskil ligikaudu 3-4 eurot. Ega ma neljapäeval palju ei teinudki, kui veetsin pool päeva linnas, jõudsin siis käia lõunat söömas ja ööbimispaika asju lahti pakkima. Samal õhtul tutvusin ka ühe noormehega, kellega õhtul läksime Actoni linnaosas lähedal asuvasse baari, kus sai ostetud pudel veini mille me kahe peale ära jõime. Pudeli hind läks maksma eurodesse ümber arvestatuna kuskil 25 eurot. Seejärel liikusime linna peole, sellisesse kluppi nagu “Heaven”. Sellest klubist tuleb juttu ka edaspidises artiklis.

Neljapäeva öösel toimus siis ööklubis “Heaven” mingi show, kus selgitati välja parim ja “seksikaim mees” (aga tegelikult võitjaks osutus hoopis etteruttavalt öeldes ainukene naine, kes osales meeste duellis – hahahaa). Rahvast oli klubi täis. Tegemist pidavat olema suurima gei-klubiga euroopas. Tõepoolest, klubi oli suur ja avar, samuti mahukas. Korruseid oli kaks ja saale samuti kaks. Ja kusjuures mõlemad saalid oli väga avarad, nagu meil piltlikult öeldes Estonia kontserdisaal. Kui keegi on seal käinud, siis nad teavad umbes ette kujutada ühe saali suurust. Samuti oli klubis mitu baari ja palju erinevaid koridore. Ööklubi interjöör meenutas mulle natukene Tresori klubi Berliinis. Sellest, milline “Tresor” välja nägi, saate lugeda minu reisimaratoni Berliini postitusest. Niisiis algas ka üsna ruttu reedene päev ehk minu teine päev Londonis. See möödus samuti sajuselt, sest ilmad paremad vahepeal ei muutunud, kuigi öösel sadu korraks lakkas. Reedel oli mul siis plaanitud Harry Potteri tuur! Ma olen juba lapsest saati olnud suur Harry Potteri fänn. Tegemist on siis, kui keegi veel ei tea, ühe fantaasiateosega, mida inglise kirjanik Rowling oli kirjutanud algselt raamatutena ja jaotanud need siis erinevateks osadeks ehk aastateks Sigatüükas, kus leiavad aset imelised juhtumised võlurimaailmas jne. Ühesõnaga, mind on paelunud need huvitavad seiklused ja juhtumised ja kui üldse ma olen millegi fänn, siis tõepoolest tema teose suurfänn, mida filmide näol on juba ära vaadatud mitmeid ja mitmekümneid kordi. Ja juhtumised leiavadki aset põhiliselt Inglismaal Londonis ning Šotimaal. Näiteks Harry Potteri viimased osad, mida on filmitud, on just tehtud Londoni tänavatel ja tänavatagustes. Giid viis läbi ajaloolise võlurimaailma jalutuskäigu läbi huvitava Londoni, näidates paiku ja kohti, kus on filmitud erinevaid kaadreid Harry Potteri filmist. Kuigi ilm oli sajune ka tol hommikul ja lisaks ka küllaltki jahe kui Eestis oli samal ajal 30 kraadi sooja, siis sellele vaatamata oli ekskursioon küllaltki põnev ja huvitav. Ei oleks ise ka uskunud, et satun nendele tänavatele, mida ma kümneid kordi filmis olen näinud. Samuti sai ära käidud sellel sillal, mis “Harry Potter ja Fööniksite Ordus” filmiti, kus Voldemori liitlased “hävitasid” selle silla. Giid oskas rääkida, et tegemist on sillaga, mida polnud veel ehitama alustatutki, kui filmi monteeriti! Ehk siis tegemist oli tol ajal planeeringuga, mida oli alustatud ehitama aga film ise valmis muidugi ajal kui sild oli juba olemas. Giid rääkis, et selle silla effektide loomisel taheti luua pilt, mis oleks tõeliselt veenev ja veel veenev ka mitmekümne aasta pärast, nii et tõetruu pilt säilik pikaks ajaks. Selleks kulutati väga palju raha ning mitmeid aastaid.

Eksukrsiooni käigus räägiti ka ühte teist muudki Londonist. Näidati Shakespeari gloobust, mis on Londonis üks kuulsamaid kohti – ülevalt avatud ovaalse kujuga väliteater ning seal lähedal olevaid teisigi vaatamisväärsusi. Näiteks Londoni odavaimat hotelli, mis oli kohe südalinnas ning ka seal samas lähedal asuvat linna parimat kohvikut, mis tõesti pidavat olema üks parimaid ja kvaliteetsemaid kohvikuid terves linnas. Samuti tutvustas giid Londoni vanimat turgu, mis asus kohe raudteesõlme all tunnelites. Seal lähedal ka näiteks filmiti “Harry Potter ja Azkabani vangi”, kus Hernie oma bussiga sõitis autole otsa ja selle signaali käima lõi ning siis üks küürakas Harry tuppa juhatas. Seejärel filmiti kaadrit, kuidas Harry oli aknast välja vaadanud ja sealt paistis rongide liikumist. Giid osutas ka selle maja ning akna poole, kus toast see kaader oli tehtud. Päris huvitav oli.

Ekskursioon ehk jalutuskäik giidi saatel toimus orienteeruvalt paar tundi. Päraslõunal jäin taas omapead, Londoni kohvikute, tänavate ja restoranide lummusesse. Käisin ja jõin linna parimat kohvi ning siis peagi läks ka kõht tühjaks, nii et otsustasin sööma minna. Juhtusin siis pahaaimamata kallisse restorani, kus mul läks ainult pizza ja tass kohvi peale 25 eurot. Ja kusjuures selle koha teenindus jättis samuti soovida! Kelner oli ülbe, ennast täis, ükskõikne ja külm. Ja veel küsiti, et kas ma soovin “tippi jätta”? No ei! Aga vähemalt kõhu sain täis ja ka maitsva elamuse selle veerandsaja euro eest.

Reede öösel siis läksin taas “Heavenisse” ja enne seda baari, mille nimi on “G-A-Y”. Vot täpselt selline oli selle baari nimi. 😀 Seal oli kaks korrust ja palju rahvast. Muusika oli väga hea, peaks mainima, aga järjekord baari väga pikk. Hästi oli kõik organiseeritud, sest teisele korrusele pääsemiseks pidi koguni järjekorras seisma, sest kõiki korraga sinna ei lastud. Tutvusin seal siis ühe mustanahalisega, kes kohe mulle pakkus jooki, et teeb välja. Mul oli et “okei, võib kah”. Aga tegemist osutus hoopis mehega, kellest hiljem oli raske lahti saada, sest mina nagu ikka (ja ka see põhiline põhjus miks reisin üksi) ei tihka inimestele öelda “ei” või siis püüan raske südamega olla viisakas ja kuidagi viisakalt ära öelda. Siis ma sain hiljem veel teada, et ta tahab et ma teen talle “Heaveni” klubipileti ka välja! Kasutasin siis võimalust tema lahtisaamiseks, et hea küll, teen sulle välja aga siis peavad meie teed kahjuks laiali minema. Ja nii see ka õnneks läks, kuigi kibestunult pidin neelama alla see 5 naela, mille pileti peale välja käisin, sest ma ikka eeldasin, et ta tegi mulle joogi välja ilma mingisuguse tagamõtte ja kavatsuseta see pärast tagasi veel saada!

Aga minu öö “Heavenis” möödus lõbusalt ja peol olin nagu ikka, hommikuni välja. Nii et ööbimispaika tagasi jõudsin kuskil 5-6 ajal hommikul, mil jäin mõneks tunniks magama. Kaua ma magada ei saanud, sest kohe hommikul kell 9 oli mul fotosessioon fotograafiga. Veidi väsinuna, aga siiski lõbusa ja hea tujuga jõudsin kohtumisele üsna täpselt, paari minutilise hilinemisega ehk. Kusjuures ilm oli tol hommikul erakordselt võrratu, just nagu tellitud minu jaoks! Pärast sajuseid päevi oli minu jaoks see nagu õnnistus, sest ma tõesti ei oleks kujutanud ette, et kuidas ma oleksin saanud olla pildistamisel, kui oleks sadanud vihma. Õnneks ei olnud hommik ka väga jahe. Nii et pildistamine sujus suurepäraselt. Meid oli kokku neli: fotograaf, mina ja paarikene Pariisist. Lisaks fotografeerimisele oli mul au ka mehe ja naisega suhelda ja tutvuda. Fotograaf ise on 19-aastat vana, pärit Hispaaniast ning tulnud elama Londonisse. Pariisi paarikesteks osutusid aga noored, 20ndates poiss ja tüdruk kes nagu mina, oli tulnud Londonit külastama. Sai siis nendele ka mainitud, et viibisin ise Pariisis hiljuti ja vaimustus oli ka sedavõrd kõrge. Me pildistasime siis Londoni erinevates kohtades. Alustasime Picadilly Circuses ja läksime edasi paikadesse, mis olid juba tuntud eelnevast päevast, näiteks Trafalgari väljak (Trafalgar Square). Seal lähedal muideks räägiti meile Harry Potteri tuuri ajal, et asub see paljduele Harry Potteri fännidele tuntud “Gringotsi pank”, mis on küll tõsi – filmides palju moonutatud, kuid hoone ise siiski tuttav. Selles majas, kui ma nüüd ei eksi, oli giid maininud, et tegemist on hetkel Šveitsi saatkonna hoonega. Seal lähistel ka asub huvitav hoone, kus pidavat olema hobused. Jah, lugesite õigest – tegemist pidi olema hobuse talliga, mis on keset linna ja kus filmiti ühte teist episoodigi Harry Potteri filmist.

Käisime siis pildistamas Trafalgari väljakul, Buckhingami palee väljakul, seal tänavatel, sealt edasi veel teistel väljakutel ning jõudsime välja Thames’i jõe kaldale, kus jalutuskäiguga lõpetasime oma 2,5 tunnise fotosessiooni Big Beni lähedal. Kuulus inglise kellatorn Big Ben oli aga paraku renoveerimisel, seega torn täies hiilguses paista ei olnud, sest ümber torni olid tellingud. Aga ära sai nähtud ja fotodki tehtud. Muideks noor fotograaf oli mulle komplimendi teinud, et ma olen sündinud modelliks (mis sest, et lapsena kartsin ma väga pildistamist) ja et sooviks mind näha ka tulevikus enda fototöödes poseerimas. Kahjuks jah, London on hetkel veel minu jaoks elamiseks ja kolimiseks “kauge”. Eks paljude unistuseks on olnud London, kuid seal elamiseks peab olema väga hea strateegia ja plaan, sest sellises suurlinnas läbi lüüa on vaja väga ambitsioonikat ja eneseteostavat iseloomu. Ma mäletan, kuidas mu sõbranna sinna elama tahtis minna ja kuidas ma teda keelitasin seda tegemast, kui ta mainis, et lähebki sinna vaid oma “kogutud rahaga”, ilma et tal oleks juba töökoht ja elamispind, kus hakata karjääriga peale. Ja kaua ta seal ei olnudki, nii nagu ma ka kartsin ja arvasin. Juba poole aasta pärast oli tulnud tühjade kätega tagasi. Vot selline lugu siis.

Aga päevad Londonis möödusid imekiirelt, nagu reisides ikka. Üsna pea saabus aeg, mil oli aeg uuesti kohver pakkida ja mõelda tagasitee peale koju, kuigi mulle see mõte üldse ei meeldinud. Sellises suurlinnas läheb aeg kiirelt, lausa nagu tolm tolmuimejasse, rahast mis näppude vahel lihtsalt pudises, rääkimata. Mul oli jäänud ainult viimane õhtu veel Londonis, millest ma võtsin veel viimast. Laupäeva pärastlõunal ma käisin jalutasin linnas ringi, ületatud sai ka tuntud Londoni sild. Tahtsin minna väga Londoni Towerisse, kuid sinna jäi minemata. See oli tegelikult koht, kuhu ma juba lapsena minna tahtsin, aga raske südamega pidin seekord oma unistusest loobuma, sest mul oli vaja veel teha ära mõned poodlemised, mida ma tegin osaliselt ka reedel. Õhtul samas paaris kus ma käisin ka reedel (G-A-Y) märkasin ma juhuslikult ühte eestlast, kes oli tulnud Londonisse õppima. Ma sain aru sellest täiesti juhuslikult, siis, kui ta ulatas oma Eesti ID-kaardi välja, et näidata seda turvamehele. Alustasin siis ise temaga vestlust ja tutvustasin, et olen samuti Eestist. Vaimustus oli suur, kui suhelda sai oma riigi “jopega”. London on ju nii suur, et tõesti leida kedagi meie riigist, on palju väiksem tõenäosus, kui mõnes teises väiksemas linnas. Aga see annab vaid tunnistus minu algsele mõttekäigule, et maailm on üks kohtumispaik oma sõprade ja tuttavatega. Üks tahes kuhu sa lähed, sa kohtud ikka kedagi tuttavat või siis inimest, kellega sa saad tuttavaks. Ja tutvused üks tahes mis linnas, tulevad alati kasuks.

Minu viimane öö möödus taas ööklubis “Heaven”. Pidustused oli võimsad ja peo lõpus sadas laest sädemeid ning ööklubi pakkus võimsat tuleshowd. Kõlasid lood, mis tänaseni meenutavad mulle glamuurset Londonit. Ma tutvusin sel õhtul ka ühe näitlejaga, kellel oli tuhandeid jälgijaid ja kes on päris kuulus. Naljakas on tagant järgi mõelda, et see näitleja veel kutsus mind ühte apartmenti, mis asus kohe südalinnas ja oli väga uhke. Kohe ööklubi kõrval. Aga mul oli väga suur hirm millegi pärast, seega ma põgenesin sealt, kui sain aru et selles samas korteris oli ka palju teisi joobes noormehi. Vot sellised ekstreemsused siis! Muidugi oli klubis palju teisigi, kes mulle hoolega külge lõid ja tahtsid suudelda, tantsimisest rääkimata. Seega tundsin ennast neil õhtutel üsna populaarsena. Oli inimesi, kes olid tüütud ja olid ka inimesi, kes olid meeldivad, mõned rohkem teised vähem. Igal juhul: inimesed Londonis pugesid mulle tõesti südamesse ja siiamaani kui keegi Londonist külastab Tallinna, on mul siiamaani vaimustus rääkida oma Londoni reisist ning neisse erilise sõbralikkusega suhtuda, vaatamata sellele, et juttude järgi rahvus ise on küllaltki ülbe ja eestlastele mitte vastuvõetav.

Kokkuvõtteks siis Londoni reisist: See neli päeva oli minu jaoks nagu üks päev, mis möödus kiirelt. Aga sündmused ja tegevused, nagu terve kuu. Ma jõudsin reisi ajal teha ära palju ning uhkusega tunnen, et läks vägagi korda. Ma ei maganud palju, kuid samas ei tundnud ka väsimust ega tüdimust, nagu ma seda tundsin vahepeal Pariisis. Ma kindlasti tahaks üks päev sinna tagasi minna ja jääda pikemaks, et jõuaksin ka oma lapsepõlve unistuse teoks teha – külastada Londoni Towerit (Londoni kindlust, mis asub kohe vana silla kõrval). Ja ma tahaks sealseid inimesi samuti veelgi paremini tundma õppida. Tegemist on tõesti väga multikultuurse linnaga ning minu tragöödiaks oli seal inimesi, keda ma oleks ehk tahtnud näha, kuid ajalise nappuse tõttu ei saanudki näha ega kohtada. Aga ma suhtlen nendega tänaseni ja lootus püsib veel minus, et ehk üks päev ma neid veel näen. Seega Londonil on mulle pakkuda veel palju, võrreldes ehk mõne teise linnaga mida ma olen juba külastanud. Suur linn, palju võimalusi ja kiire elutempo, ent aja peatudes märkad, kui palju on Londonil Sinule. Selline oli seekord siis minu seiklused kolmandas reisimaratoni Linnas. Juba peagi, saate lugeda minu seiklustest ja muljetest Amsterdamis, kuhu ma lendan juba vähem, kui kahe nädala pärast! Kohtumiseni siis uutel rännakutel juba Hollandi pealinnas, kanalite mekas – Amsterdamis.