Tere tulemast Pariisi! Unelmate linna, mis täidab ennast kunsti, imelise arhitektuuri, armastajate ja võluvate tänavatega. See on minu reisimaratoni 2018 teine sihtkoht!

Reis Pariisi algas 19. juulil, kui lendasin varahommikul Tallinnast läbi Kopehaageni Pariisi. Ma pole kunagi varem Pariisi linnas käinud, küll aga olen sealt umbes 30km kaugusel olevast Charles de Gaulle lennujaamast teinud mitmeid läbilende. Nüüd on siis see aeg käes, purustada oma unistus ja lennata Pariisi, veeta seal 4 imetoredat päeva ja kolm ilusat ööd, otse Pariisi pärlis.

See kauaoodatud hetk jõudis kätte juba tunduvalt varem. Päeval, mil ma Berliinist lahkusin, oli minu mõttes suur vaimustus Pariisist, Prantsusmaa imeilusast linnast, kus on pärit maailmakuulsad kunstnikud ja kirjanikud, kus on elanud tuntud muusikud ja toimunud ajaloolise väärtusega sündmused. Mitmeid nädalaid enne Pariisi minekut hakkasin aegsalt tegema plaane, juba mõtlesin, et millal see aeg kätte jõuab. Pean tunnistama, et Pariis on Londoni kõrvalt üks kauaoodatuimaid sihtkohti ja nüüd võin uhkusega tunnistada, et olen oma jala sinna maha pannud.

Lend Pariisi ja tagasi möödus vahejuhtumitega – kaks korda astusin samasse ämbrisse!

Lend algas siis nagu mainitud, 19. juuli varahommikul. Mõtted, et mida oodata suurlinnast, kus elab 2,2 miljonit elanikku (2018 aasta andmete järgi) ja mis on Berliinist aga esialgu minu arvamuse kohaselt suurem linn ja mis osutus hoopis väiksemaks rahvaarvu poolest, pakub mulle järgmised neli päeva. Kui kokku võtta reis tervikuna, siis nii sinna lend kui tagasi lend oli paradoksaalselt üks sündmusterikkaim, mis tõi kaasa jällegi viperusi, kuid samas mitte midagi tõsist. Kõigepealt hommikul lennujaama saabudes võtsin ma õppust Berliinis käigust, kui Berliini lennates lennujaama turvakontroll konfiskeeris mitmeid minu kalleid parfüüme ja hügieenivahendeid just selle koguse ja suuruse ületamise eest. Seega alustasin ma suuruse vähendamist ja ostsin juba mitu päeva enne poodidest 100ml tooteid, nii šampooni, dušigeeli jt. Seega õnnelikuna lennujaama jõudes aga tabas mind järjekordne “üllatus” turvakontrollis: nimelt teatati, et kogus on liiga suur. Lubatud on vaid üks kilepakendi täis (1l) isiklikke hügieenivahendeid. Seega mis te arvate, mis ma siis tegema pidin? Eks ikka viskasin kõik oma “vähemkallid” esmatarbed ära ning jätsin kilepakendisse vaid kallimad, mille võtsin kaasa Pariisi. Kuigi ma loobusin nii mõnestki vahendist, mille olin äsja ostnud, avamisest rääkimata, oli siiski minus veidikene kibestumist ja pettumust, sest kuidas ma sain jälle samasse ämbrisse kaks korda astuda?!

Püüdsin alateadlikult selle unustada, kui pardaleminekut oodates teatati järgmine ebameeldiv üllatus: minu lend hilineb! Seda küll tõsi mitte palju, kuid siiski piisavalt, et pidin Kopenhagenis koheselt pärast maaleminekut jooksma süda tagudes järgmisele lennule, kuhu ma ka viimasel hetkel jõudsin. Minu lend Tallinnast Pariisi hilines ca 40 minutit ja Kopenhaagenis tulnuks mul oodata umbes tund ja 35 minutit, kui lend poleks hilinenud. Seega jõudsin täpselt selleks ajaks, kui pardaleminek järgmisele lennule hakkas lõppema.

Pariisi jõudsin neljapäeva hommikul kell 10:30 kohaliku aja järgi. Ma olin sedavõrd kõik nii ära planeerinud ja arvestanud, et ma teadsin täpselt, kuidas edasi tegutseda, kuidas jõuda rongile, millise metroorongi valida ja millisesse peatusse jõuda. Isegi baarid, restoranid ja naabruskonnad olid mul välja valitud, vaatamisväärsustest ja ööbimispaigast rääkimata. Seda ma mäletan, et nii põhjalikku ettevalmistust ma Berliini reisi kohta ei teinud, kuid juba reisimaratoni esimese sihtkoha järel tundsin, kui vähe mul tegelikult aega oli ja kui kiirelt see aeg lendas. Ja kuna Pariis tundus vaatamisväärsuste poolest palju ahvatlevam, siis ma ei tahtnud tundigi raisata, et võtta sellest reisist maksimaalne.

Pariisi lennujaam asub 30 km kaugusel linnast

Rong Pariisi Charles de Gaulle lennujaamast otse kesklinna sõitis umbes 30-40 minutit ja oli otseloomulikult rahvast täis, kuid pealesaamine sellele ei olnud nii keeruline, kui Berliinis bussile saamine (lugedes minu reisimaratoni Berliini reisi). Küll aga tekkis väike segadus piletiga, ma tegin valearvestuse enne seda. Pilet lennujaamast linna maksis 10,35 eurot üks suund. Pariisi ühistranspordi skeem oli jagatud viieks tsooniks, millest esimene tsoon on Pariisi südalinn (koos kõikide vaatamisväärtustega), teine ja kolmas tsoon Pariisi kesklinn ja neljas ning viies tsoon Pariisi äärelinn (kus asub ka näiteks Disneyland). Seega tsooni 1-3 nimetati Pariisiks ja ülejäänud kahte tsoonid Great Paris ehk suureks Pariisiks. Metroopilet võrreldes Tallinna ühistranspordiga kallis ei ole, üks pilet täiskasvanule maksis 1,90 eurot (võrdluses Tallinna ühistranspordiga, siis on 10 senti odavam) ja sellega sai sõita ükstahes mis transpordi liigiga ühes suunas tsoonides 1-3. Kui soovisid näiteks sõita kaugemale (tsooni 4 või 5), siis pidid ostma kallima ühesuunaotsa pileti. Põhimõtteliselt saad ühe ostetud piletiga läbida värava ning siis maa alustes metrootunnelites vahetada liine vabalt ringi liikudes, aga väljuda väravast ei tohtinud, sest siis pidi ostma uue pileti. Et aga plaanisin kindlasti kasutada Pariisis metrood rohkem kui 1-2 korda, siis otsustasin osta kolmepäeva turismipileti, mis läks mulle maksma ligikaudu 20 eurot, kuid mille eest sain ükstahes mis transpordi (buss, rong) kasutada piiramatult 1-3 tsoonis. Selle järgi ma ka Pariisi saabudes esimesena läksin. Tegemist oli siis turismiinfo punktiga, mis asus kohe selle piirkonna lähistel, kuhu ma plaanisin niikuinii maanduda, et minna baari või restorani.

Linna vaatamisväärsused tungisid silma juba linna saabudes

Üks tõeliselt häiriv asi siiski saabus sel ööl, mil olin valmistunud reisile minekuks. Nimelt, ööbimiskoha omanik teatas, et saab alles kell 7 õhtul mulle korteri võtmed anda. Seega olin neljapäeval põhimõtteliselt terve päeva kohvriga linnas ja jalutasin lihtsalt ringi. Peatusin esimesena Arc de Tromphe peatänaval, mille otsas ka kuulus monument asus. See on tänav, kus toimusid suured pidustused, kui Prantsusmaa sai maailmameistriks jalgpalli MMi-l. Aga samuti toimuvad sellel suurel ja võimsal peatänaval ka teised suured pidustused. Huvitaval kombel, jõudes Pariisi kesklinna, silmasin ma juba kaks suuremat vaatamisväärsust – Jumalaema kirik Pariisis (Notre Dame) ja Arc de Tromphe, kusjuures katedraal hakkas mulle silma juba turismipunkti vahetus läheduses oma uhke kahetornilise ehitisega. Alguses ma ei olnud kindel, et kas see ometi on Notre Dame, sest kuidas saab võimalik olla, et juhuslikult jõuan kohe suurimate populaarsemate paikadeni. Aga hilisemal selgumisel see selleks osutuski. Metroojaama nimi oli Hotel de Ville ja ühtlasi on see metroojaam üks minu põhilisemaid ja külastatavamaid jaamu Pariisis, kuigi minu majutuskoht asus sellest hoopiski tükk maad eemal.

Pariisis on apteeke nagu Las Vegases kasiinosid

Vaatamata kõigele ebameeldivale, mis toimus Pariisi jõudmisega, hakkas üldiselt asjad Pariisis hästi minema. Ma leidsin küllaltki kiirelt kohad üles, mille plaanisin ära käia. Turismiinfo punktis sain oma kolmepäeva metroopileti kätte ning aega jäi ka linnas ringi kolistamiseks. Esimene sihtkoht oli siis Arc de Tromphe. Mõtteis seda uhket väravat meenutava kujutist silmates meenus mulle jalgpalli MM. Mõtlesin, et kõigest vaid nädal tagasi toimusid sel samal tänaval, mis ulatus selle uhke monumendini, toimusid rahvarohked pidustused ja võiduhüüded. Meeletult vandaalitsemisi, kisa, trompetite saatel võimsaid hääli ja loomulikult meeletult rahvast. Ilm oli tol päeval selge, vähese tuulisusega ning loomulik väga palav. Päike löömas Pariisi kohal meeletu kuumusega. Kuigi ma plaanisin teha reedel paadieksursiooni Seine jõel, jäi see siiski meelehärmi valmistanud majutuskohta jõudmisega ja viimasel hetkel saadud informatsiooni tõttu ära. Otsustasin, et ei hakka ebamääraselt palju asju ette võtma, kuna ei ole veel täpselt teada, kui kaua mingi tegevus aega võib võtta. Märkimisväärne oli muidugi Pariisi osas see, et seal on meeletult palju apteeke nagu Las Vegases kasiinosid. Praktiliselt iga tänava või vähemalt 500m ulatuses on apteek oma rohelise ristikujulise viidaga. Tänavad on ajaloolised ning põiklevad sirgjooneliselt diagonaalis või siis risti-rästi läbi. Hooned, pea tunnistama, on tõeliselt vanad. Sellele annab ka tunnistust fakt, et Pariis ise ehk Pariisi kesklinn on vana Pariis, ehk säilinud täpselt ajastus, mil see linn kerkis ja modernseid hooneid vanas Pariisis kohtab harva. Kui vaadata linnapilti linnuvaates, siis me näeme uuemat ehk nö modernsemat Pariisi, mis asub linna kesktsoonist veidi eemal ja on hästi tabatav oma kõrghoonete poolest vaateplatvormilt vaadates. Kuid sinna ma ei jõudnud ja mul plaanis ka minna ei olnud. Huvitavaid kohti ja fakte leidsin ma ka teisi oma esimese päeva külastusest. Kuigi päev näis lühike, sest Pariisi kesklinna pärast pooletunnist rongisõitu saabusin pisut peale keskpäeva, jõudsin ma siiski tutvuda linnaga päris hästi, sest ma leidsin sealt kohaliku noormehe, kes on linnas elanud juba 5 aastat. Ta viis mind õhtul läbi Pariisi hämarate tänavate, mida valgustasid erinevad hooned ja laternad tänavatel. Selline valguse kombinatsioon lõi tõelise ajaloolise elamuse, mis on unustamatu. Mulle sai selgeks, et Pariis on imeline öiste tulede valguses.

Prantslased joovad kuumal suveõhtul veini ja naudivad seltskonda

Pariis on tuntud ka muude huvitavate faktide poolest. Näiteks Pariisis Seine jõge ületab 33 silda (allikas Wikipedia), kuid sellest vanim sild Pont Neuf, mis ehitati 1578 aastal, on ainulaadne säilinud ja töökorras sild tänapäeval. Sel sillal sai joodud Prantsuse veini, mis kohalike sõnul on prantslastel tavaline palavate ilmadega. Nad lähevad, ja joovad kuumuse käes spetsiaalset veini ja see on tavapärane. Nii tegin ka mina, sest kui ma olen juba Prantsusmaal, siis ma pean ka nende kombeid omaks võtma ja tundma ennast korraks tõelise prantslasena, kes kuumal suveõhtul joob Eiffeli tuledesära valgel Pariisi vanima silla peal veini. Kusjuures sellelt sillalt oli näha Eiffeli torni tornitippu, selle kõrguvat sära ning prožektoritega 360 kraadi valgustatud valguskiirt Pariisi kohal, mis tuli torni tipust. Selle valguse sära imetledes mõtlesin korra, kui palju ma olen seda näinud fotodel ja videodel, kuid oma silmaga näha seda on tõeliselt unustamatu!

Pont Neuf sild Pariisis asus keset linna, ning 1 arrondissement’is. Kusjuures, Pariisis on neid kokku tervelt 20 ja kui ma küsisin kohalikelt, et kas need arrondissement’id ehk piirkonnad Pariisis on kuidagi jaotatud kauguse järgi, siis kohalike sõnul on need jaotatud sprilaagi loogika järgi, kellaosutis suunas. Loomulikult esimene piirkond asus päris linna südames, ning siis kellaosuti suunas liikus spiraalis edasi kaugemale ja kaugemale. Minu ööbimispaik asus 12 arrondissement’is (12th ARR). Seega võib öelda, et Pariisi linna on jagunenud erinevateks blokkideks ehk arrondissement’ideks (piirkondadeks), kus isegi iga piirkonna kohta tehakse eraldi arvestust rahvastiku ja muude näitajate kohta.

Kuigi ma plaanisin paljusid kohti külastada reedel ja laupäeval, siis ainuüksi selle pealtnäha lühikesse neljapäeva pärastlõunasse mahtus nii palju tegevusi ja jalutuskäike, et ma nägin ära 2/3 kohti Pariisis, sealhulgas, kuid mitte ainult Notredami (Jumalaema kirikut Pariisis), Louvre muuseumi, Pariisi vanimat silda Pont Neuffi, Arc de Tromphe, (kohalike sõnul Pariisi, kui mitte euroopa) ühte kallimat hotelli Les Ambassadeurs (mille öö maksumus ligikaudu 1000 eurot) ja mitmeid teisigi ilusaid arhitektuurilise väärtusega hooneid ning kauneid parke Pariisis. Selles linnas on tõesti imeilusaid haljasalu ja ajaloolisi tänavaid. Neljapäeva õhtu sai veedetud baaris ning pärast seda kui olin lõpuks saanud majutuskohta kõik oma asjad jätta, suundusin ma veiniõhtule kus öö veetsin hoopiski Arc de Tromphe lähistel ühes ajaloolises elamus, kus oli imelilus vaade Eiffeli torni tippu.

Libakauplejad Eiffeli torni ümber nagu mesilased

Pärast sündmusterikast neljapäeva Pariisis, saabus kätte reede. Sel päeval oli kerge vihmasadu, mis möödus ruttu. Väga palju erilist ma ära ei teinud sel päeval, sest neljapäeval said veedetud tõeline muinasjutuline öö Pariisis. Kuid reede õhtul lõpuks ometi, käisin ma ära Eiffeli torni juures, kuhu päris sisse läksin laupäeval sest reedel jõudsin sinna niivõrd hilja, et torni sissepääs oli juba suletud. Sellegi poolest oli nii torni ümbrusesse kui ka ette aasale kogunenud palju inimesi. Oli neid, kes niisama jõid veini prantslaste kombel soojas õhtuhämaruses, Eiffeli torni uhke valguse paistel, ja oli ka niisama jalutajaid. Tohutul hulgal võis leida kaupleijaid, kes müüsid torni mudeleid, mis sätendasid ja olid valgustatud. Neid oli pea iga 10 meetri tagant ja enamasti inimesed, kes neid müüsid, tuntusid päritolult olevat ka araabiast, indiast, iraanist või iraagist. Igal juhul nad olid mitte Prantsusmaalt. Oma jalutuskäigu jooksul märkasin neid hinnanguliselt 10, kellest möödusin ükskõikselt ja eitavalt. Mul tekkis küsimus, et kust nad neid mudeleid said? Kas ikka legaalselt? Iga kaupleja juures oli neid Eiffeli torni valgustatud mudeleid, nii suuri kui väikeseid ca 50 hinnanguliselt. Lisaks oli nende käes sama palju võtmehoidjaid ja muid valgustatud vidinaid. Mul oli küll plaanis suveniire osta, kuid tol hetkel ei teinud seda mitmel põhjusel, sest esiteks nad ei tundunud mulle üldse usaldusväärsed ja teiseks, mul ei olnud neid lihtsalt kuhugile panna sest ma ei plaaninud võtta ette veel niipea kodutee. Aga kauplejad tundusid tõesti kahtlased, karjudes pidevalt “one euro, one euro”. Silmates nende tegevust, oli siiski 1-2 inimest, kes neile lähemale astusid ja asju lähemalt uurisid. Teised aga kõndisid külmalt mööda.

Pariisi ööelu jäi alla oodatuist

Mis puudutab Pariisi ööelu, khm.. võrreldes Berliiniga, ei olnud Pariisi ööelu teab mis WOHOO. Esiteks, alkohol (mitte et ma seda nii väga tahtsin või vajasin kogu aeg), oli meeletult kallis, aga mitte väga palju. Siiski, vaadates sigarettide hindu, olid need üle kahe korra kallimad kui Eestis. Keskmise paki hind oli 9-10 eurot. Toit oli enam-vähem sama hinnaga, kui Eestis. Kui tuua välja sarnasusi ja erinevusi Pariisi ja Berliini vahel, siis sarnasuseks võib tuua selle, et nii Berliinis kui ka Pariisis ei ole alkoholimüügi piirangut, nagu Eestis. Ehk siis alkoholi sai poest kätte ööpäevaringselt. Küll aga asi, mis mind veidi häiris ja mis on erinev võrreldes Berliiniga, on see et Pariisi metrootransport lõppeb teatud kellaajal teenindamise ning peale seda, kui sa tunned ühistranspordisüsteemi, võid sa kasutada ööbusse, mis väljuvad teatud kellaaegadel. Berliinis oli metroo saadaval ööpäevaringselt, olenemata kas kasutad seda kell 1 öösel või 4 hommikul. See aga tõestab ka seda, et Pariis on küllaltki inimtühi öösel peale kella ühte, kuigi suuruselt ei anna võrrelda näiteks Tallinnaga. Metroo, mis on alati kõikides linnades minu meelistransport (sest see liigub lihtsalt ja loogiliselt ning mille peatused on alati lihtsalt leitavad ning liinid mitte raskelt äraarvatavad), lõpetab oma töö nädalavahetustel öösel kella kahe 1-2 paiku ning argipäevadel juba kell pool üks öösel. See oli ka põhjuseks, miks ma reede öösel Hotel de Villest hakkasin ööbimispaiga poole jalutama pärast pidu, sest ma ei hakanud riskima ööbussidega. Niisiis jalutasin ma peaaegu 5 km jala, lülitades sisse oma GPSi. Selleks kulus mul rahulikku kõndi umbes tund aega. Kohad, kus ma käisin pidutsemas, ei olnud midagi sellist mis paneks mul lõuad pärani. Oli üks klubi või baar, mis tundus lahe, kuid sinna minnes osutus see päris ülemeelikuks, sest seal toimus parasjagu show, kus oli esineja nö siis klaasi taga dušhi all ja pesi ennast alasti.

Eiffeli torni tipp sai vallutatud

Laupäeval otsustasin teostada oma kauaaaegse unistuse – külastada Eiffeli torni ja ronida torni tippu. Ja seda ma ka tegin, vaatamata suurele ooteajale ja järjekorrale, mis mind torni saabudes ootas. Järjekord oli pehmelt öeldes pikk, kuid talutav, sest sissepääse, mis oli kokku 2 (need asusid kummaski tornijalas ja kahes teises neis oli ainult väljapääs), oli mõeldud kas ainult liftidega külastajatele või treppidega külastajatele. Ehk siis sai valida kahe vahel, kuid sissepääsu kus said liftiga esimesele tasandile minna, oli tunduvalt pikem järjekord ja milles ootamine võis julgelt võtta aega umbes tund aega. Selle järjekorra pikkus oli hinnanguliselt 500m ja lookles nagu uss sinkavonka. Kuna ma mõtlesin, et see liftiga sõit ei vääri ootamist tund aega, otsustasin ma treppide kasuks, kus järjekord oli seevastu tunduvalt lühem. Sissepääs Eiffeli torni kahele esimesele tasandile maksis täiskasvanule 9 eurot ja tippu 19 eurot. Päeva jooksul ma ei jõudnudki rohkem teha, sest torni külastus võttis aega ligikaudu 4 tundi. Tegemist oli tõeliselt huvitava elamusega. Treppidest ülesse minna oli huvitav ning selleks oli võimalik kuni teise tasandini. Kolmandale tasandile ehk torni tippu pääsemiseks tuli kasutada juba lifti, mille ülesse tõusmisel avanes kirjeldamatu ja lummav vaatepilt kogu Pariisi linnale. Kuskil nelja-viie ajal pärastlõunal saabus see ajalooline moment minu elus, kui minu unistus täitus – ma puudutasin oma käega Eiffeli kõige kõrgemat pinda, mis oli külastajatele kättesaadav. Ja sellega sain teha ajalugu, käia ära maailma ühes enim külastatavas kohas ja selle vallutada koos paljude teiste inimestega, sealhulgas turistidega kes on varem külastanud ja käinud tornis minu kodumaalt. Ma mäletan, et seal käis ka minu kasuvanaema, seega ma jõudsin temale nüüd järgi!

Nii paradoksaalne kui see ka pole, aga peale Eiffeli torni, ma ei jõudnud selle kolme päeva jooksul mitte kuhugile mujale sisemuuseumi Pariisis. Torn oli üks kõige suurimaid tippsündmusi minu kogu reisi jooksul, kuigi jalutatud ja käidud sai palju. Aga teisi objekte, nagu näiteks Pariisi Jumalaema kirik ja Louvre muuseum, kuhu samuti plaanisin sisse minna, sai külastatud ja pilti tehtud ainult väljaspoolt. Pariis on suvel imeline ja lihtsalt võtta aega ning jalutada seal, on päris tore. Kellel ei ole erilist kunsti ja kirjandushuvi, võivad veeta aja Pariisis ka lihtsalt jalutades ja käies. Oleks siiski tundnud ennast täbaralt, kui oleksin jätnud tegemata fotod ja külastamata Pariisi pärli – Eiffeli torni. Kusjuures rääkides tornist endast, on huvitav välja tuua see, et igal õhtul hämaras süttib kogu tornis tuli. Kuid see ei ole jutu tuum, vaid kõige huvitavam on just asjaolu, et igal täistunnil kuni kella üheni öösel süttivad sädelevad tulukesed kogu tornis, luues muinasjutulise ja imelise vaatepildi tornile. Kell 01:00 süttib taas tornis sädelevad tulukesed ning seejärel kustuvad põhituled ja torni jäävad valgustama mõneks ajaks ainult sädelused. Seejärel sädelused kustuvad ning tornis on välja lülitatud kogu valgussüsteem, mis tähistab prantslaste jaoks “head ööd”. Inimesed on siiski väljas ning joovad sel kellaajal Eiffeli torni ees veini või õlut.

Tundlik ja kapriisne linn

Veel rääkides huvitavast Pariisi linnast, siis kohalike sõnul kohtab Pariis tihti erinevate probleemidega, mis on tingitud välisteguritest, näiteks ilmastikust. Pariisis ei pidavat talvel olema eriti lund, aga kui seda on, siis linnas olla tõeline seisak, nagu siis kui Las Vegases peaks lumi tulema maha. Transport ei liigu ning inimestele antakse vabad päevad. Sarnane lugu on ka siis, kui õues on kas liiga külm või liiga palav. Raudtee Pariisis pidi palavusega lausa kokku tõmbuma. Nii palju siis veel huvitavatest faktidest.

Kokkuvõtvalt oli Pariis huvitav ja eesmärk sai täidetud. Ma kohtusin mitmete huvitavate inimestega ning miski jäi ka minu südamesse Pariisist lahkudes. Igatsus, armastus ja ilusad mõtted. Päevad möödusid ruttu, nagu ikka. Vaid mõne aja pärast lendan ma järgmisesse sihtkohta, milleks on London. Jääge ikka blogi lainele ja saage teada, mis juhtub juba minu järgmises sihtkohas! 😉 Seniks ilusat suve jätku!

Kas teadsid, et..

• Pariisis on võimalik kasutada ka meie kodumaist taksoteenust Taxify? Paljudes linnades võimalik kasutada ei ole, näiteks Berliinis taksode tellimiseks pidi kasutama teist võimalust, aga kuna ma olen harjunud Taxify-ga, siis selle teenuse kasutamine oli võimalik Pariisis.