Salapärane Berliin Saksamaal, mida sai külastatud viimane kord kui olin veel päris noor, on saanud minu esimeseks sihtkohaks 2018 aasta reisimaratonil, mis tähistab ka ühtlasi minu reisihooaja ametlikku algust. Püüan võtta kokku huvitavamad sündmused ja leiud Saksamaa pealinnast, mida kroonivad mitmed arhidektuurimälestised ning ehitised ajaloos tuntud sündmustest. Kuigi tegelikult reisi eesmärk oli pigem puhkus kui turism, siis siit leiab kindlasti huvitavaid fakte nii turistireisija kui ka niisama meelelahutaja, kes planeerib lähiajal või kaugemas minevikus reisida Saksamaa glamuurseimasse paika, kus ööelu on vaheldumisi kiire ärimajandusega omavahel põimunud.

Mis siis huvitavat toimus minu reisi ajal? Alustan kohe algusest, ehk päevast, mil see hullumeelne mõte alguse sai, et reisida ihuüksi omapäid linna, kus on tuntud festivalid, meeletud peod ja huvitavad inimesed.

Reis algas viperustega

Reisiiidee sai siis alguse täpsemalt jaanuarist, kui otsustasin, et võtan ette mitmeid reise, seigeldes erinevatesse linnadesse üksinda. Esimeseks mõtteks saigi Berliin, kuhu reisisin 28. juunil. Kui rääkida reisimisest, siis üldjoontes lend sujus üsna plaanipäraselt ning tõrgeteta. Kuid laskudes detailidesse, sattusin siiski enne reisi endaga pahuksisse. Esiteks, juunikuu viimase nädala esimesel poolel, mil olin seoses tööga Haapsalus, juhtus äpardus, mil tagasi Tallinna saabudes kaotasin oma rahakoti bussi. See oli tõeline õnnetus, mis aga eriti minu reisi Berliini ei takistanud, kuid valmistas ikka omajagu peavalu, sest rahakotti oli mul jäänud nii sularaha, kui ka mitmeid dokumente, pangakaartidest rääkimata. Kuna mul oli kodus pass, siis see aga võimaldas siiski muretult reisida, kui tagant järgi oli kahju rahast, mida tõsi küll palju ei olnud (45 eurot), aga siiski midagi millega ma olin arvestanud reisile minnes. Sama päeva õhtul, ehk kolmapäeval enne päev Berliini minekut kirjutas üks meesterahvas, et leidis minu rahakoti. Enne seda olin ma usinalt juba oma kaardid blokeerinud ning ka ID sertifikaadid peatanud. Aga kuna mul ei olnud pangakaarte, siis oli mul endal kodus natukene sularaha varutud, et saada kõigega hakkama ja katta ka reisil minevad kulud.

Ma olen hakanud armastama Airbnb teenust, mis võimaldab mul rentida elamispinda väga soodsatel tingimustel, palju soodsamalt kui Booking.com teenust kasutades, mida ma tegin varem. Kuna mul oli lennupiletid juba ammu ostetud ja ka majutuse eest tasutud, siis see mure langes kaelast ära. Airbnb teenust kasutades peab üldjuhul majutuse eest ette maksma ja seda ma tegin juba kuu aega enne reisile minekut. Kasutasin siis sularaha selleks, et käia juuksuris ja pesumajas ning tulin õnneks kõigega toime. Ahvatlust pakkus muidugi idee, et minna tagasi bussijaama ja kontrollida bussi istme alt, kas rahakott on seal, kuid kuna mul oli just see aeg mil sama buss pidi väljuma uude sihtkohta, juuksuri aeg kinni pandud, siis seda ma muuta ei saanud enam ning jätsingi etteruttavalt oma rahakoti kõrgeima hoolde (lootuses, et ehk leiab selle keegi teine tore inimene üles ja nii see just kujuneski), kui selle leidis see sama meesterahvas, kes kirjutas mulle leiust Facebooki.

Minu lend ei väljunud liiga vara, ca 10 läbi hommikul, kui oli kätte jõudnud neljapäev. Ärevus oli sees, sest kell 10 hommik on just see aeg, mil mul on kõige magusam uni, kuna tihti viimasel ajal jään ma magama peaaegu sel ajal kui kõige varasemad hommikuinimesed ärkavad (4-5 ajal hommikul). Ja nii see juhtus ka tol samal ööl, seega kõik planeeritud tegevused hommikul seoses sügava unega ja viimasel hetkel ärkamisega jäid ära, näiteks nagu pesemine ja rahulik kohvijoomine. Õnneks oli mul asjad eelneval õhtul pakitud, seega jõudsin hommikul bussi peale probleemideta ning ka lennujaamas jäi veidi aega oma pagas üle vaadata. Ma ei tea, mis minuga tol hommikul toimus, aga justkui oleksin läinud esimest korda reisile, teadmata, mida ma võin käsipagasisse kaasa pakkida, sest ma panin sinna just pahatihti kõige kallimad hügeenivahendid, mis olid üle 100ml lubatust! No mis te arvate, mis nendega turvakontrollis juhtus? Ilmselgelt leidsid need suure ahastusega tee prügikasti, sest nihverdamine ei läinud seekord läbi! Teisisõnu, 30-40 eurot läks omakorda teistele jahimaadele, just nagu minu rahakott eelmisel hommikul, mis Haapsalust bussiga Tallinna tulin. Aga kõigepeale veel see, et tol hommikul suure hajameelsuse ja mõtlikusega jäi turvakontrolli ka minu lubatud 100ml teised hügeenipudelid, mille olin kiirustamisega unustanud ja mida märkasin alles Berliinis. Seega ma olin kindel, et mul oli viimased kaks päeva elu ühed ebaõnnestunuid päevi üldse! Üks hajameelsus teise otsa ja eurod lihtsalt silme ees lendasid omasoodu.

Õnneks oli see viimane asi sel reisil, mida ma olin oma hajameelsuse ja põikpäisusega kaotanud. Berliini saabusin ma lennuga läbi Riia lennujaama, sealt edasi Berliini Tegeli lennujaama ning sinna saabudes juba edasi linna. Selleks, et lennujaamast kesklinna saada, oli võimalus kas takso võtta või kasutada bussi transfeeri, mille maksumus oli 2,80 eurot ja mida ma ka kasutasin. Huvitaval kombel ei olnud võrreldes paljude suuremate linnadega Berliini lennujaama puhul vahemaa linna üldse pikk – lennujaam asus praktiliselt kohe linna kõrval ja sinna sõiduks võis hinnanguliselt kuluda suurema liikluse korral 30-40 minutit. Üldiselt midagi keerulist ei ole, buss numbriga TXL viib Sind kuni Alexanderplatzini, kus asuvad põhilised transpordisõlmed ning ka Berliini üks sümboleid – kerakujuline televisioonitorn, kohe sihtjaama kõrval ja vägeva vaatega alt ülesse. Ma olin võrdlemisi laisk enne Berliini tulekut nende kõikide vaatamisväärsustega tutvumisel ning endale transpordiskeemi selgeks tegemisel. Seega otsustasin, et teen endale asjad selgeks jooksvalt. Ka üsna spontaanselt tekkis mul plaan tol päeval mitte lõpp sihtkohta Alexanderplatzini sõita, vaid läksin maha juhuslikus enne seda, olles juba tundnud et jõudsin enam-vähem paika kus saaksin ise edasi liikuda, juhuslikus peatuses, kus olid suured poed ja ka raudteesõlmed. Kõigepealt, buss oli ääretult täis. Sellele pealesaamiseks kulus mul tubli kolmveerand tundi lennujaamas, sest vaatamata bussi tihedale sõidugraafikule oli juba 5 minuti jooksul peatusse kogunenud meeletult rahvast ning pealesaamine oli kohati raskendatud, kui isegi mitte võimatu. Mul oli mitu bussi sedasi vahele jätta, sest esiteks mul ei olnud ka talongi, millega oleksin saanud sõiduõiguse. Seega ostsin siis konduktorilt selle lipiku, mis minu jaoks oli ilus ja värviline, kuid keeleliselt arusaamatu (saksa keeles). Pabinas kompasin oma taskuid, et ainult mitte passi kaotada, sest selles rahvamassis oli see täitsa võimalik ja pass oli mu ainus pääsetee veel tagasi koju ning raha hädavajalik, et ekstreemne Berliinireis läbi elada. Pärast mitmeid pealesaamiskatseid bussile, trügisin ma julmalt ette ning lisaks bussilesaamisele õnnestus mul ka istekoht krabada. Ja niiviisi siis minu seiklus algas, kui jõudsingi maha minna selles salapärases ja tundmatus peatuses, mis mind ei viinud tegelikult kuhugile.

Taksojuht oli moslem

Kõndisin siis pikalt jala, ise teadmata kuhu. Proovisin leida lähimat metroojaama, et sealt siis edasi juba jõuda majutuskohta. Kuna midagi jäi minu esimesest ja viimasest reisist meelde, mil olin 12 aastat vana, siis äratundmisrõõmu pakkus lähistel asuv parlamendihoone ja seal lähistel asuvad teised hooned. Lootusrikkalt püüdsingi jõuda esimese metroojaamani kuid selgus, et see oli suletud! Nii arvasingi, et kõik jaamad on sel päeval suletud, mistõttu hakkasin otsima taksosid, ise juba pikka aega armutult linnas ringi eksledes. Siiski olin ma enesekindel, et ma leian alati mingi lahenduse ja väljapääsu, sest sni pole ma mitte üheski linnas hätta jäänud! Kuid tol päeval ei õnnestunud isegi uskumatul kombel taksot leida, seega märgates ühte taksot sõidu käigus valgusvoorijärjekorras seistes, hüppasingi kähku peale, hoolimata hinnast ja autojuhi maines. Ausalt öeldes pean tõdema, et auto peale saades oli kõhe tunne küll – habemega onu, kes nägi välja pooleldi terrorist ja julge suhtleja, tutvustades veel ennast mõne aja möödudes ka isalmiusuliseks! Mõtlesin, et kui siit terve nahaga sihtkohta jõuan, olen ma õnnega koos. Taksojuht vingerdas ja rikkus rämedalt eeskirju, lehvitas aknast ja rääkis midagi saksa keeles, minul tuli ainult loota, et ta oma ekstreemse sõidustiiliga midagi nüüd korda ei saada. Pärast seda, kui ta rääkis sellest kuidas ta Berliini sattust ja mida ta arvab multikultuursetest inimestest, jõudsin ma ikka lõpuks ööbimispaika, kulutades selleks 15 eurot ja natukene sente peale. Taksojuht veel ise sõidu lõppedes kaebas, kui halb elu neil on, sest konkurents on tihe ning teised kipuvad pigem leiva nende käest ära võtma.

Ööbimispaik asus geilinnaku lähistel!

Minu ööbimispaik näis olevat üsna rahulikus ja ilusas rajoonis. Esmamulje oli väga huvitav ja omapärane – ilus park kõrval, metroojaam sisuliselt ukse vastas ning kohvikud ja baarid ümberringi. Lisaks sellele väga omapärane ja vanaaegne arhitektuur, millest üks ehitistest oli ka minu ööbimispaik – Viktoria-Luize Platz. Minu esimene päev, ehk neljapäev Berliinis möödus rahulikult. Pärast pöörast kultuurišhokki ei julgenudki väga toast välja minna, ehkki ilm oli selleks suurepärane. Sademeid ei olnud, kuigi mõnes kohas olid pilved, mis ähvardasid veidi sadu. Aga õhk oli meeletult soe, tuulevaikne ja vihma ei olnud ega tulnudki.

Reede hommikul magasin üsna kaua, kuid mitte liiga kaua. Plaanisin minna just sel päeval tutvuma Berliini vaatamisväärsustega, kuid see kulmineerus ja lõppes hoopis naabruskonna tutvumisega. Märkasin, et olin juhuslikult sattunud geinaabruskonda, ehk sellisesse kohta, kus oli arvukalt geibaare, poode, isegi gei hostel! Aga vähe sellest, igal pool poodide vitriinidel ja ustel olid vikerkaare värvid ja sümboolika, klubidest muidugi rääkimata. Õhtu saabus Berliinis ruttu, kuid vahepeal kohtusin ka kohalikega, kes tegid mulle naabruskonnas väikese ekskursiooni. Sain peagi aru, et tegelikult elan Berliini südamest vaid kiviviske kaugusel!

Õhtu saabudes juba teadsin, et tõeline maiuspala – Berliini ööelu ootab mind ees! Enne, kui läksin avastama seda kõike ja muud, võtsin ma esimest korda julguse kokku ja sõitsin linna teise paika, ostes pileti kioski müüjalt, kes pidavat olla vene juurtega naisterahvas. Olin piletit ostes segaduses, et millist peaksin endale soetama. Küsisin kohalikult töötajalt, kes istus sealses infopunktis ning härra, kes osutus minust väga palju vanemaks, oli lahkesti nõus minuga teavet jagama. Niisiis, sain ka mina palju targemaks. Berliini metroo toimib kolmel tasandil: A, B ja C. Esimesed kaks on kesklinn ja selle piirkond, ning C tasand aga äärelinn. Kuna viimasesse mul asja ei olnud, ostsingi kahetasandilise AB tsooni pileti, mis läks maksma mulle 2,80 eurot (sama hind, mis lennujaama transfeer) ja kehtis kõikides transpordiliikides (buss, rong, tramm, metroo) 1 tund. Märkimisväärne ja huvitav on Berliini transpordi piletisüsteemi puhul see fakt, et kui sa tahad osta ühe päeva pileti, siis mõistlik on seda teha pärast südaööd, sest enne südaööd ostetud pilet (olgu see siis kasvõi ostetud kell 23:00 õhtul), kehtib vaid järgmise kalendripäeva (peale 00:00) kella kolmeni öösel, seega “päevapilet” võib kehtida ka ainult 3-4 tundi, mitte tavalise 24-tunni asemel, aga kui ostad peale südaööd, siis järgmine kalendripäev on alles järgmine öö kell 03:00, mil päevapileti kehtivus kaob. Seega võid valida, kas Sinu päevapilet kehtib vaid mõne tunni või hoopis 27 tundi! Pean muidugi tänama kohalikke, kes tegid mulle selle asja puust ja punasest selgeks ning andsid ka palju teisi huvitavaid teabeid, mida tavalised turistid nagu mina, ei tea!

Berliini sisse elamine möödus kohalikega suheldes

Härrasmees olid sedavõrd lahke, et asus minuga pikalt jutustama ning lõpuks sain ka oma metrookaardid ning linnakaardi tema käest, mida võib pidada letialuseks leiuks ja mis pole kättesaadav kõigile, kui vaid ilmselt neile, kes härrasmehele meeldib. 🙂 Kuna meie jutt muutus küllaltki inspireerivaks, siis küsisin tema käest ka nii muuseas, et kus oleksid Berliini parimad peod ja klubid. Härra muigas, ning küsis, et “noormees, millistele pidudele te kavatsete minna? ;)” Ilmselt luges ta minu hoiakust ja käitumisest nii mõndagi ning muidugi avameelselt vastasin, et teate küll, millisesse – geiklubisse! 😉 Pärast seda pihtimust sai selgeks, et härra muutus minuga veelgi avatumaks ja sõbralikumaks, ning muigega teatas, et plaanib ise ka minna. Me rääkisime kõigest ja paljust muustki, mis võttis parajalt aega, kuid lõppes sellega, et jätsin härraga hüvasti ning suundusingi oma Berliini seiklustele. See sama Alexanderplatz, kuhu ma Berliini saabumise päeval pidin jõudma, oli nüüd minu eesmärgiks seatud, sest ma tundsin ennast pärast metrookaartide ja pileti saamist linnas palju turvalisemalt ning teadsin, et ega ma ju ometi ei saa ära eksida, kui tulen täpselt sama teed pidi tagasi! Pärast mitmetunnilist linnas seiklemist sain kohalikelt veel infot, et Berliinis on klubi nimega KitKat. Otsustasin, et enne kui lähen ja vaatan, mida mulle nimetatud ja soovitatud koht Berliinis pakub, otsustasin uurida, et mispärast kõik tänavatel alkoholi tarbivad. Linn oli meeletus melus, polnud vahet, kas kell oli 1 öösel või kolm päeva, rahvast liikus linnatänavatel massiivselt ning vaikusest polnud haisugi. Siin-seal olid mingisugused kogunemised, kes tegi tsirkust, kes mängis muusikat, paljudest alkoholisõpradest ja suitsetajatest linnatänavatel rääkimata. Linn kihas pimedas öös suurest rahvamassist ja mis selgeks sai minule, oli see, et Berliinis võis osta alkoholi ööpäevaringselt, vabalt kõikjalt kõikides kohtades. Poed ja kioskid olid iga nurga peal ning kõik need oli avatud olenemata kellaajast, inimesed liikusid vabalt ringi ning käsid ostmas endale õlut, siidrit või muud selletaolist. Huvitav oli isegi see, et vähe sellest et alkohol oli igal pool vabalt saadaval, olenemata ajast, olid vähemalt iga kioski või poe letil ka nööri otsas pudeli avajad, mis joogisõprade elu sedavõrd lihtsaks tegi, et pärast ostu sai kohapeal isegi pudeli avada ja kohe jooma asuda. Võrdluses näiteks Eestiga, kus vaevu enne kümmet õhtul jõuad alkoholi osta (pudeliavajast poelettidel rääkimata), oli see mida mina nägin Berliinis, hoopis midagi teistsugust ja harjumatut.

Hullumeelne öö Berliinis!

Aga rääkides teistusugusest ja harjumatusest, pakkus just too KitKat klubi minu jaoks palju avastamist ning üllatusi. Tegemist ei olnud pelgalt tavalise klubiga, vaid klubiga kus sõna otseses mõttes kõigil oli ükskõik sellest, mida keegi arvab või mõtleb. Esiteks, klubisse sissepääsul öeldi mulle kohe, et pead seksikas välja nägema, mis tähendab et pean oma särgi ära võtma ja ka soovitatavalt püksid. See oli sedavõrd eriline klubi, et inimesed käisidki ainult aluspesu väel, kui mitte isegi alasti ja nii seal tantsiti ning möllati. Pole midagi imestada, kui sinu ees näiteks palja kliitoriga ja rindadega naisterahvas mööda jalutab, mis juhtus ka minu puhul õhtul, mil seal klubis viibisin. Kuna mõned üksikud siiski kandsid pükse ja särki, sain ka mina nõnda ennast välja vabandada ning särgi ja pükste äravõtmise asemel hoopis veidi kaelust avaramaks lüüa. Tegelikult see, mida ma seal alguses nägin, oli hoopis midagi muud, mida ma teisel korrusel “pimedas toas” pidin avastama. Ma läksin kõigepealt üldse KitKat kluppi koos ühe kohalikuga, kes rääkis mulle klubist lähemalt. Ta tutvustas mulle seda klubi, ning kui jõudsime trepi juurde, mis salapärasesse ruumi viis, hoiatas ta mind, et seal ruumis käib vilgas seks. Ja nii oligi, läksin ka ise uudishimutsema ning tõepoolest – mehed omavahel sõna otses mõttes panid teineteist ning tegid oraalseksi. Ruum oli niivõrd täis, et seal liikuda oli praktiliselt võimatu, keskel oli suur lavataoline põrand ning seinte ääres diivanid. Tuppa saabudes juba tundsin, kuidas keegi oli kätega minu tagumiku kallal ja siis teistes intiimsetes piirkondades. Mõned olid isegi ennast sättinud nii, et iga mööduja võis korra teda sõna otseses mõttes panna. Üks nendest oli ka meesterahvas, kes nägi välja umbes 50-aastat vana ning aja möödudes oli sinna lihtsalt väsimuses pikali vajunud. Keegi teda muidugi ei tahtnud, vana ja kole aga hirmus isukas. Nüüd teil tekib kindlasti küsimus, et mida mina seal tegin?!?

Fotod klubist KitKat:

Ütlen ausalt, et minuga ei juhtunud muud, kui see, et mind katsuti ja näperdati. Mitte seetõttu ei lahkunud ma “kuivalt” et mind ei tahetud, aga minu jaoks tundus see kõik rõve, vaatamata kohati minu huvile seda kõike pealt näha. Minu jaoks oli see minu silmadele väga uus ja harjumatu, midagi, millest Eestis isegi und ei näe! Ma olin üsna bitch, kes lükkas paljusid eemale. Üks isegi üritas mu püskilukku ja rihma avada, kuid sel hetkel tõukasin ta vaikselt eemale. Mõni hetk hiljem uuesti “pimedasse ruumi” tagasi tulles juba märkasin, kuidas viimane ühe mehe suguelundi otsas ratsutas ning mind nähes oma tegevuse kiirelt raputas. Naljakas oli selle juures see, et tal hakkas ilmselt piinlik, sest nii oli aru saada tema vabandustest ja piinlikust nöoilmest, kuigi ta vist aru sellest ei saanud, et minul oli sellest ükskõik.

Kurikuulus ja salapärane klubi Berliinis – Berghain

Sellisena möödus siis reedene öö Berliini hullumeelses ööelus. Jõudsin ööbimispaika umbes kell 6h hommikul, ise puruväsinud ning magasin pärast seda vaid 3 tundi, kui ärkasin juba kell 9 hommikul üles. Kui reedene päev kulus rohkem Berliini linnaga sisseelamiseks, siis laupäeval käisin ka lõpuks ära suurimates turismipaikades ja piirkondades, kuhu satuvad põhiliselt turistid – Berliini müür, kuulus Berliini Brandenburgi värav, mis on kujutatud ka paljudel eurosentidel ning hukkunud juutide mälestuspaik kohe seal lähistel. Seal kõrval oli ka parlamendihoone, uhke klaaskupliga, mis on tänaseks seoses varasema terrorismiaktiga külastajatele külastamiseks suletud. Kuid minul oli see võimalus veel sel ajal, kui see oli avatud ja ma käisin Berliinis aastavahetuse võimsal peol, olles alles laps. Palju sellest ajast muutunud ei olnud, uhke suursugune park oli seal kõrval endiselt oma rohelises ilus kenasti säilinud ning kõik sinna juurde kuuluvate arhitektuursete hoonetega, mille juures viibisin paar päeva tagasi neljapäeval, sel samal päeval, kui ekslesin taksot otsides. Sel päeval kohtusin ka ühe toreda noormehega, kellesse armusin silmapilk. Temaga kohtusin internetis ning tegelikult elab ta hoopis 70km kaugusel Berliinist, kuid oli selleks kohale tulnud, et minuga kohtuda. Traagiline ja dramaatiline oli meie kohtumine, sest see oli vaid hetk, milles elasime ja milles armusime, kuid hüvastijätt ei saabunud kaua, sest tema pidi tagasi koju sõitma õhtul. Niisiis oli laupäevane pärastlõuna minu jaoks rahulik ning kultuurne, jalutasin sealses ümbruskonnas, mis oli täis rahvast. Berliini müür oli küll osaliselt asendatud raudteivastega, tähistamaks müüri endist asupaika, kuid osa sellest perimeetrist oli ka originaalis säilinud, ehk siis Berliini tegelik betoonmüür. Mäletan, kuidas viibisin selle müüri ääres viimati siis, kui käisin lapsena Berliini aastavahetuspeol.

Mitmepalgeline Berliin kahes linnas

Ka Brandendburgi väravad olid oma täies hiilguses ja originaalsuses kenasti säilinud, kuid sinna ette võimsale platsile oli seatud suur ekraan, kus linnarahvas jälgis kõiki jalgpalli MM võistlusi. See oli muutunud tõeliseks festivalipaigaks, sest kogu see ala oli kaetud ümbruskonnas aiaga ning sissepääsuks oli seatud isegi turvakontroll, et festivali alale ei pääseks keelatud esemetega. Tõelistest jalgpallifännidest puudust ei olnud, siin-seal olid arvukad poed, restoranid, mis meenutasid mulle Õllesummeri festivali Tallinnas. Laudade ääres istusid fännid, sõid ja jõid ning pidutsesid. Jalutasin edasi juutide mälestuspaigani, mis on samuti tuntud ja väga populaarne vaatamisväärsus Berliinis. Seda eelkõige selle arhitektuurse väljanägemise poolest – arvukad erineva kõrgusega sambad, ning mida rohkem keskele jõudsid, seda kõrgemaks muutusid sambad ning sügavamaks maapind. Nii et lõpuks jäi tunne, et oled nagu labürindis või mõnes mängus, kus sattusid tundmatusse metsa, kust pead leidma väljapääsu. Seal võinuks vabalt mängida näiteks peitust, sest ala oli tõeliselt suur – võrdluses näiteks meie Vabaduse väljakuga. Sealsamas mälestuspaigas kohtusin ka juhuslikult paari eestlasega, kellega oli päris huvitav vestelda ja muljeid vahetada. 🙂

Vaata turismigaleriid Berliinist!

Laupäeva õhtul otsustasin taas võtta ette klubiretke ning suundusin seega ühte paika, mida taaskord kohalikud olid soovitanud. Berliini ühte populaarseimasse tehnomuusika klubisse, mis kandis nimetust “Tresor”. Kuid enne veel seda, kui sain kohalikelt antud koha kohta teada, käisin ma ühte klubi kaemas, mis kandis nimetust Berghan, ning mis pidavat samuti olema üsna populaarne. Ja seda oli ka aru saada, sest järjekord oli vähemalt 200m sellest hetkest, mil klubi avati. Selle klubi kohta olla kohalikud väitnud, et tegemist on küll populaarse klubiga, kuid sinna ei tea kunagi, kas üldse sisse pääsed, sest põhimõte kuidas sinna sisse saab üldse, toimib täiesti subjektiivsel tasandil – inimesi arvatakse sisse nägude, välimuse ja käitumise põhjal ning vaid 20-25% soovijatest pääsevad sellesse tuntud ja populaarsesse paika. Kusjuures huvitav on selle klubi puhul see, et tegemist on klubiga, mis tundub küll suur ja võimas, mingis vanas tehasehoones, näeb välja nõukogude arhitektuuriga, kuid asub täiesti pommiaugus, kuskil suvalises kohas, kus on elamurajoon ning kuhu pääsemiseks peab läbi minema Berliinide pimedatest saludest ja parkidest, üksindustest karjuvaid tänavaid, mis on kohati kõhedad ja hämarad. Klubi asub rajoonis, mida kunagi iseloomustab nõukogude impeerium – on näha erinevusi nõukogude poolse Berliini palet ja lääne palet. Just selles piirkonnas on tunda seda nõukogudelikku interjööri. Berliini puhul on ka huvitav muuseas see, et vanasti, kui linn oli pooleks eraldatud Berliini müüriga, oli pool linnas nö ida Venemaa ehk Nõukogude Liit ja teine pool Saksamaa. Seetõttu kui kohalikelt küsida, et mis on Berliini kesklinn, siis sellist ühtset kesklinna nagu me paljude linnade puhul olema harjunud avastama, on Berliini puhul olemata. Berliini müüriga tekkiski linnas kaks omakorda linna, ehk seega ka kaks keskust, üks Nõukogude Berliini keskus ehk kesklinn ja teine Saksa Berliini keskus, ehk kokku on Berliini linnas kaks kesklinna, ühe suure asemel ja see teeb Berliini omapäraseks. Seega on oluline tunda ja teada ning mõista selle linna ja ka maailma lähiajalugu, et saada aru linna omapärast, mida ajalugu on siin vorminud, seda siis linna tekkes ja arengus. Tänapäeval nii paljudki Berliini elanikud on läbi elanud müüriajastu ajajärgu, ning teavad sellest palju rääkida. Berliini erinevad linnaosad on üldiselt seotud kindlate inimgruppidega. Näiteks linnaosa, mis jääb lennujaama poole, on paik, kus elab väga palju multikultuurseid inimesi, ehk väga erinevast rahvusest inimgruppe. See rajoon on ka tuntuks saanud kui poodide rajoon, milles paikneb tõeline butiigiturg. Ka sõites veidi aega Berliini erinevates rajoonides, võib märgata iseärasusi nii arhitektuuris, inimestes ja paljudes teistes elementides. Näiteks, nagu mainitud, Berliini ida poolne blokk on täis nõukogude arhitektuuri.

Viimane öö Berliini  parimates tehnomuusika klubides

Laupäevane öö oli aga viimane pidutsemise öö minu jaoks Berliinis enne tagasisõitu. Käisin siin-seal ja ikka põhiliselt nendes kohtades, mida olid soovitanud kohalikud. Üks neist, enne seda kui Tresorisse jõudsin, oli üks ööklubi nimega Die Busche, kus sissepääsu eest küsiti 25 eurot. Sissepääsul meelitati inimesi sellega, et 25 eurose sissepääsu eest saab terve öö läbi piiramatult baarikrediiti. Klubi ise tundus fotode põhjal avar ja huvitav, kuid huvitavad fotod ja piiramatult baarikrediiti siiski mind klubisse 25 eurot välja käima ei meelitanud. Ka kohalike sõnul olla Berliinis kõige kallimad klubid 10-15 eurot. Näiteks reede õhtul ööklubis KitKat, küsiti sissepääsu eest 10 eurot, mis on sama vääringuga sissepääsu hind, nagu ka meil siin Tallinnas enamikes klubides, ainult et selle erinevusega, et peod on Berliinis rajumad ja populaarsemad. Seega 10 eurot ei olnud ka minu jaoks probleem maksta hea muusika ning melu eest, kuid 25 eurot ma isegi ei jooks ühe õhtuga maha!

Seega minu viimaseks peopaigaks Berliinis sai olema kuulus tehnoklubi TRESOR. Tegemist oli taaskord klubiga, mis on sisse seatud vanasse tööstushoonesse. Piletihind, mida välja tuli käia, oli 14 eurot, kuid pean tunnistama, et tegemist oli tõesti väga hea klubiga. Tehnomuusikat, mida Berliinis maailma tasemel parimatelt DJ-delt saada oli, ei ületa ilmselt paljusid klubisid Euroopas. Ja tõepoolest- seda tegelikult kvaliteetset muusikat oli tunda ka minu hinges, sest ma pole tehnomuusika alal alati kõige teravam pliiats pinalis, ent ometi tõmbas see pidu mind tõeliselt käima. Rääkides klubi interjöörist, siis huvitav fakt on see, et terve tehasehoone, kus on kuskil 3-4 korrust, oli täis klubi tantsuruume, 4-5 baari, meeletult rahvast, erinevaid käike ja katakombe, ning nendes omakorda erinevaid valguseffekte ning suitsu, mis täitsid kitsaid käike ning tunneleid, viies need tantsuruumidesse ja baaridesse. WC oli tõeliselt ebamoderne, meenutades välikäimlat, ometi stiilne. Inimesed urineerisid otseses mõttes seina ääres, vanad kulunud sambad oli vaid piirajateks pissuaarides. Seinad oli betoonist ning renoveerimata, jättes tõelise tehasehoone interjööri, ent ometi baarid olid ilmselt ainukesed renoveeritud nurgakesed selles kogu tööstusehoones. Tol päeval oli avatud kaks suurt tantsusaali, kuid kohalikud olla öelnud et kokku on neid 4-5 ning igal päeval on lahti erinev saal ning baar. Rahvast, kes sinna kohale oli tulnud, oli erinevaid. Tegemist ei olnud avaliku geiklubiga, ent inimesed olid vabad ja kõik pidutseid ning flirtisid koos. Eraldatust ei olnud ning seda kinnitasid ka kohalikud, kes ütlesid, et ole sa hetero, gei, lesbi või bi, sind võetakse vastu igal pool, igas klubis. Muidugi oli Tresoris ka väga palju neid, kes olid narkouimas ning isegi diilereid, kes pakkusid heroiini või muid uimastiaineid müügiks otse klubis. Ega ausalt öeldes kotte meil ju ei kontrollitud ja ehk see andis ka narkootikumidele vaba ringluse (kuigi ma tegelikult arvan, et Berliinis on see igapäevane ning tavapärane nähtus). 🙂 Pidu lõppes hästi ning öö lõppedes külastasin ka geinaabruskonna pidusid, teel tagasi koju (kuna need kõik klubid olid minu naabruskonnas). Ööbimiskohta jõudsin taas väga hilja, umbes 6-7 ajal hommikul.

Valik fotosid Tresorist Berliinis

Pühapäeva pärastlõunal lendasin tagasi Tallinna ning sellega lõppesid ka minu seiklused meeleolukas Berliinis Saksamaal, mis oli täis pidusid, meelelahutust, seiklemist, avastamist, tutvumisi uute inimestega ja isegi armulugu. 🙂

Järgnev YouTube video viib teid ekskursioonile tööstusliku interjööriga Tresori kluppi:

Kokkuvõte Berliini reisist

Kokkuvõttes võib öelda, et Berliin sobib suurepäraselt pidutsemiseks ja ööelu nautimiseks. Kuigi ma plaanisin ära käia ka loomaaias ja televisiooni tornis, ning ehk mõnes kohas veel, siis sinna ma paraku ei jõudnud. Aeg möödus kiirelt, aga samas huvitavalt. Võrreldes sellega, mida ma olen harjunud nägema siin Tallinnas, on Berliinis nagu öö ja päev. Seda isegi kõike ei anna sõnadesse panna, vaid tuleb ise kogeda. Kui aus olla, siis minu reisi põhieesmärk vähemalt Berliini puhul, nagu postituse alguses mainisin, oli pigem puhkus ja meelelahutus, kui turism. Seega siit saite küll palju lugeda räpasest ja ülemeelikust ööelust, võrreldes ehk mõne teise blogijaga, kes keskendub oma reisipostitustes pigem ülekaalukamalt turismindusega seotud vaatamisväärsustele. Panen veel selle postituse lõppu mõningad huvitavad faktid kogu sellest tekstist ja tekstiosast, mille jätsin välja. Minu reisimaraton jätkub Prantsusmaa pealinnas Pariisis 19.-22. juunil. Jätkan oma reisimuljetega Pariisist vahetult pärast reisi, seega olge lainel, et lugeda taas huvitavatest faktidest ja leidudest. 🙂

Kas teadsid, et..

• Liikudes tavalise linnaliini bussiga number 100 või 200, võid näha ära KÕIK Berliini olulisi vaatamisväärsusi, sest selle liini buss teeb linnas läbisõite kõikide vaatamisväärsuste juurest. Kuna tegemist on tavaliini bussiga, siis turistid tavaliselt sellega kursis ei ole ning jätavad võimaluse kasutamata, aga seda teavad kohalikud, kes sellest oskavad kõnetada.
• Berliinis on kaks kesklinna, sest Nõukogude Liidu ajal oli linn Berliini müüriga jagatud kaheks. Seega ühest linnast tekkis kaks linna.
• Berliinis võib alkoholi osta ööpäevaringselt ja müügikohti on praktiliselt iga nurga peal. Selleks, et pidulistele elu kergemaks teha, on pea kõikides kioskites lettidel ka pudeli (korgi) avajad.
• Berliin on tuntuks saanud ka parimate tehnopidude poolest. Paljude külastajate hinnangul on Berliinis ühed maailma parimad tehnomuusika klubid, mis ei jäta ühtegi külalist külmaks.
• Berliini transpordi kasutamisel on mõistlik valideerida päevapilet pärast südaööd, nii võid seigelda linnas kasvõi 27 tundi järjest, piiramatult!
• Paljud ööklubid asuvad Berliinis vanades tööstushoonetes, mis on muudetud tõelisteks peopaikadeks ja kogunud suurt populaarsust.