Tänane päev kulus põhiliselt siis linna vaatamisväärsustega tutvumiseks. Jalutasime Viini linnas, külastasime Stephansdom katedraali, mis nägi välja väga vana, kuid väga ilus ja suur. Ilm oli täna suhteliselt tuuline, isegi vahepeal hakkas jahe, kuid seda ka ilmselt seetõttu, et taevas oli pilves ja päikest ei olnud, nagu kahel eelneval päeval. Viini linn valmistub täna teise poolfinaali seeriateks, millest esimene show täna, kolmapäeval on teise poolfinaali züriivoor, kus zürii jagab hindeid teise poolfinaali lugudele ja need siis moodustatakse koondhindena homsel suurejoonelisel teisel poolfinaalil televaatajate hinnetega. Meil pole muretsemiseks enam põhjust, sest nagu ilmselt enamus eestlasi juba uudistest luges, siis Eesti said edasi finaali ja isegi kui me ei võida tänavuse Eurovisiooni, on meil siiski põhjust tunda oma riigi esituse üle uhkust.
Päev oli muidu suhteliselt rahulik, ehkki aeg lendas kiirelt, nagu ikka siin Viinis. Käisime siis ära katedraalis, selle kellatornis ja tegime mõned fotod Viini linna panoraamist. Kõrgelt vaadates on linn väga ilus ja selles on palju ajaloolist hõngu. Katedraal oli ümbritsetud mitmete kaarikutega, mida juhivad hobused. Nendel kaarikutel on võimalik 40 euro eest pool tundi või 80 euro eest tund aega endale sõitu lubada. Kuna hobuseid Viini kesklinnas oli palju, siis oli tunda ka parajat hobuse fekaali lõhna. 😀 Kui eile käisime jalutamas rohkem Viini äärelinnas, kuivõrd siis päris vanalinnas sees, siis täna nägime tõelist Viini südant väga mitmete ilusate ja võimsate arhitektuurselt kaunite hoonetega. Meid tervitasid mitmed võimsad paleed, lossid, kirikud ja ilusad pargid. Nendest kõikidest saad jälgida täna siin blogis galeriid käesoleva postituse lõpus.
Viini linna soovitan tulla vaatama igal-juhul, eriti muusikafännidel ja kunstihuvilistel. Siin toimuvad mitmed helilooja Mozarti teemalised kontserdid, mängitakse tema lugusid, korraldatakse näitusi ja avatud on ka mitmed muud kunstiteemalised näitused Viini ajaloost. Tänane päev oligi pärast eilset Eesti finaali pääsemise pidustust selline meeldiv rahulik vahepala. Vahest on ikka fantastiline nautida sellist ajaloolist hõngu ja kultuuri, mida pakub Viini linn.
Stephansdom katedraal oli aga täna meie põhiline vaatamisväärsus. See gooti stiilis katedraal tundus nii võimas ja higivana nii seest kui väljast. Sisse astudes võis kohe märgata, et avarus, kõrged sambad ja laiuvad võlvid võisid selle kiriku vanusest rääkida oma loo. Pilet kellatorni, kus avanes imeilus vaade Viini linnale, maksis täiskasvanud inimesele 5.50 eurot, sama palju maksis sissepääs ka samas asuvasse katedraali katakombidesse, mis oli vaid giidiga tuur ja kus käisime samuti. Katedraali kellatorni viis meid kitsas ja ahtakene lift, ning selle sõit kestis vaid 15 sekundit. Katedraali vaateplatvormi kõrgus on 65 meetrit, ning katedraali kõige kõrgema torni tipu pikkus 137 meetrit. Katedraali ajaloost veel niipalju, et see ehitati aastatel 1230-1245 ja läbi ajaloo on sinna alla katakombidesse maetud hulganisti tähtsaid kirikutegelasi, kui ka praeguseid preestreid. Seega tegu on endiselt maa-aluse “surnuaiaga”. Kiriku ühes tornis, kus oli see vaateplatvorm, asus ka üks kiriku suurimatest kelladest, mis kaalub 12 tonni. Sellest ainuüksi rauakolakas mis annab lööki, kaalub kuskil tonn. Lähedalt vaadates oli too kell üsna suur ja võimas.
Pärast kellatorni külastust ja Viini panoraamiga tutvumist suundusime katedraali maa-alustesse katakombidesse, kus nagu eelnevalt juba mainisin, asub nö “elav” surnuaed, kuhu ka hiljuti maeti katedraali viimane lahkunud piiskop. Katedraali piiskop on nagu paavstide puhul päritav ja perekonnasiseselt edasikanduv. Seda traditsiooni säilitatakse tänapäevanigi. Kuna katakombides fotografeerimine ei olnud lubatud, ei saanud ma kahjuks fotosid jäädvustada. Samas on see arusaadav, kuna tegemist on surnuaiaga, mitte tegelikult muuseumiga. See on küll vaatamisväärsus, kuid samal-ajal väga püha ja oluline paik kirikus.
Maa-alustes katakombides oli siiski küllaltki rõske ja jahe ning hämar. Meenutas kergelt õudusfilmi, kus kõikjal oli pime, hämar ja kuskil koobastes on surnute jäänused. Seda oli ka Stephansdom katedraali maa-alustes katakombides. Neid oli lausa sinna vanadest aegadest nii palju viidud, et osad kambrid kuhu külastajaid ei lubatud, oli lausa kontidest koopaid rajatud. Ehk võite siis seda õudust ette kujutada. Lisaks rääkis giid et kunagi olla seal ikka päris vänge kopituse ja mäda hais ning ringi jooksnud kõikjal rotid. Läbi võre vaadates osadesse kambritesse oli näha pealuukoljusid, konte ja skelette üksteise otsa visatult. Tähtsamad kirkutegelased, keda maeti auväärselt kirstudesse, olid altari alla maetud ning neile olid ilusamad kambrid. Näha võis ka päris aastatuhandete vanuseid kirste, kus sissepääsu kõrval riiulites oli tünnid, mille sisse nende kopsud, maks, süda ja muud organid olid topitud. Vanal keskajal oli sellised talitused ja kombed pühad ning tavapärased. Täna võib viimaste piiskopide kirste näha juba uuemates kambrites.
Meie külaskäik Stephansdom katedraalis kestis orienteeruvalt 2-3 tundi ja seejärel suundusime taas eurovisioonikülla, kus meid hakkas kimbutama vaikselt suurenev vihmasadu, mis kujunes äikesevihmaks. Kui me plaanisime algul kuulata Austriaalia esitust ja tema albumit eurovisiooniküla suurel laval ja see pidi algama kell 17:00 kohaliku aja järgi, ei lubanud meil järjest suurnev vihmasadu kauem seal olla, kuna märg olemine ja külm tuul sundisid meid paratamatult tagasi ööbimispaika minema.
Teise poolfinaali seeria esimene päev züriivooru kontserdil Stadhalles möödus publikurohkelt. Avastasin täna et veel paar minu tuttavat oli täna saalis, kuid neil oli istekohad ja meil oli seisukohad lava ees. Õhtu kontserdisaatel möödus peomeeleolus, ehkki enne seda hakkas sadama vihma ja puhus külma tuult ka peale kontserdit.
Ostsime Stadhalle kontserdimajas ühe kookosejäätise ja kui me saali läksime, olid esinejaid sissejuhatavad säravates kostüümides naised nii elevil, et ma pakkusin neile jäätis, millele nad algul vaatasid patuselt otsa, seejärel kiuslikult ei suutnud provokatsioonile alluda ja võtsin ikka ampsu. 😀 Seejärel kui avatseremoonia, mida täna homseks poolfinaaliks harjutati, oli jõudnud esimese poolfinalistini, sulgus vahetee green room alalt lavale ja muutus imekähku lavaesiseks paigaks publikule. Selline muutus pidi olema eelnevalt üsna hästi läbiplaneeritud, kuna kõikide toimingute ja muutuste jaoks oli aega sisuliselt vaid minut, kuid mitte rohkem. Isegi vähem kui minut. Selle aja sees pidid korraldajad jõudma teha ka laval muudatusi, enne kui järgmine finalist lavale jõuab. Selleks on ka ülekannete puhul need nö vaheklipid ehk introklipid, kus näidatakse televaatajatele igat maad tutvustav videoklipp, samalajal aga laval toimub kibekiire sagimine.
Pärast Šveitsi etteastet saime koos oma sõpradega pakatada rõõmust otse televisioonile, kes tuli oma kaameratega meie ette. Täna ka tänavatel võis näha väga palju kaameratega mehi, eriti pressiala vahetus läheduses, kus me tavaliselt liigume mööda, kui tuleme ööbimispaigast kontserdihallini.
On aeg kuulutada välja minu lemmiklugu, kes saaks minult tänavu auväärse pronksmedali- 3.koha tiitli, ehk 10 PUNKTI. Selleks on Austraalia lugu Guy Sebastian esituses “Tonight Again”, kelle plaati tahtsime ka täna minna tegelikult eurovisiooni külla kuulama, kuid vihma tõttu tulime ära.
Ehkki Austraalia ei ole minu esimene koht see aasta, arvan ma siiski et see võib olla lugu, mis saab tänavusel eurovisioonil võidulooks, samas ma ei tahaks hirmutada sellega meie oma eestlasi, kuna ka meie lugu on küllaltki hea. 🙂
Mina lähen nüüd eurovisiooni peole edasi. 🙂 Olge mõnusad seniks, hoidke pöialt oma teise poolfinaali lemmikutele ja ärge unustage lugeda minu blogi. Olgu etteruttavalt öeldud, et homme viin teid eurovisiooni küla nännitelki ja näitan teile videos seal müüdavatest nänni(fänni)toodetest.
Nüüd vaatame üheskoos minu videotutvustuse eurovisiooni külast esimese poolfinaali eel Viinis