Kolmapäeval ja neljapäeval toimunud Kadrioru valgusfestivaliga meenus, et täna täitus juba aasta sellest, kui saabusin Canada Calgary missionilt, mis oli planeeritud kaks aastat. Kadrioru valgusfestival “Valgus kõnnib” on üritus, mis toimub iga aasta septembris, enam-vähem samal ajal. Ma olen seal käinud viimased kaks aastat, kuid see aasta ma kahjuks ei jõudnud, isegi et see toimus see aasta esmakordselt kahel järjestikusel päeval. Ma olin esimese päeva öösel tööl vastu neljapäeva ja neljapäeva õhtul oli mul kooriga esinemine lennusadamas, kus toimus Euroopa rändevõrgustiku konverents.
Võiks öelda, et need mõlemad sündmused, või siis tegevused olid ühtmoodi võrdselt vajalikud ja kohustuslikud, kuid et isegi meeldivad. No tööl muidugi meeldiv samal ajal olla ei olnud, sest siiski valgusfestival oli mulle jätnud omad mälestused, kuid kooriga esinemine lennusadamas oli igati vahva ettevõtmine ja üritus. Eriti veel seetõttu, et seal pakuti tasuta süüa ja juua niipalju, kui jaksasid. Sinna minnes ma isegi ei mõelnud sellele, vaid pigem valdas mind lihtsalt esinemise entusiasm.
Aga mul oli tuttavaid, kes seal käisid ja kui ma hakkan mõtlema, miks mulle see valgusfestival on jäänud meelde, siis neid põhjuseid on mitmeid. Et ma tulin vahetult enne eelmise aasta üritust tagasi oma missionile, oli seal ka teine põhjus, miks mulle see üritus meelde on jäänud. Aga minu missionilt tagasitulek on midagi, millest ei saa me üle ega ümber, sest see on justnimelt seotud ka selle teise põhjusega, millest ma pikemalt ei kirjuta siin. Kes teab, see ise teab. Kuigi et ma täiesti viimasel hetkel hakkasin sellele valgusfestivalile mõtlema ja sinna väga tahtsin minna, ei saanud ma enam midagi teha, sest esimene öö ehk siis kolmapäeval vastu neljapäeva ma lihtsalt pidin tööl olema ja ei saanud kellegiga vahetada. Aga ometi selline pealtnäha tavaline kolmapäeva õhtu oli täis nostalgitsemist ja mõtteid, mõtteid oma misjonist ja sellega kaasnenud edasistest tulevikuplaanidest. Aasta tagasi oli see päev, kui tulin tagasi misjonilt. Aasta, mis on kiirelt möödunud, ometi täis väga palju erinevaid sündmusi, on siiski pakkunud vahepeal nostalgiat ehk minevikuigatsust. Vaadates taha, ei saa seljatada fakti, et see aeg misjonil, kuhu ma pidin kaheks aastaks minema, ei olnud tore. Ent mõeldes tagantjärgi, oli tagasitulek pöördumatu ja vajalik, seda ju juhtis saatus, sest Eestis oli mind ootamas keegi, keegi oluline sel ja veel praeguselgi hetkel. Aga ka minule lähedased ja vajalikud inimesed, kes vajasid tol hetkel kõige rohkem minu abi. Ma olen ikka mõelnud, kui palju ma tahtsin misjonile minna ja kui suured olid need ettevalmistused, aga ju siis oli saatusel sellised plaanid. Et see aeg jäi lühikeseks, tegi see minust teise inimese. Ma õppisin misjonilt tagasitulekuga ennast rohkem avama, enda südame pealt murede ärarääkimist ja olema see, kellena ma kunagi ennast ette ei kujutanud. Mulle meenub sellega üks minu sõbranna, kes rääkis kohutava loo sellest, mis temaga juhtus. Ma oskasin siinkohal talle kohe näite tuua, et üks halb asi võib olla teise hea põhjus. Me ei tea kunagi, miks saatusel on meiega ühed plaanid aga siis tuleb välja, et tegelikult olid hoopis teised. Ent ükskõik kui palju me ka saatusesse ei usuks, peame me tunnistama, et tunneli lõpus on kõikidel valgus. Ükstahes kui keerulist rada me elus läbime, õpime me oma kogemustest ja märkame peagi, et elu ei ole loodud ainult kannatusteks, vaid ka kannatustest ülesaamiseks ja nendest õppimisteks, et me võiksime edaspidi kasvatada endale “paksu naha” ja olla tugevad, et elu tormised lained meid ei raputaks ja meid põhja viiks.
Väga erinevatel inimestel on erinevad õppetunnid, nagu erinevatel inimestel on ka erinevad katsumused. Me püüame oma elus vahel tõdeda, et teistel läheb paremini, kui meil endil, ent ometi ei ole alati kõik nii mustvalge kui meile tundub. Olen tähele pannud, et rohkete katsumustega inimesed on eluks küpsemad, kui need, kes ei ole elu kargustele vastu seisnud ja seejärel väike torm on neid totaalselt kukutanud. Ma võiks ennast nimetada üheks neist, kes on tõesti oma elus näinud ja tundnud väga palju viletsust, ent aja jooksul olen ma mõistnud ainult rohkem, et ma olen seeläbi muutunud tugevamaks ja ainult endale lootes olen saanud palju jõudu katsumustele kergemini vastu seista. See on teinud mind õnnelikuks, sest ma olen saavutanud iseseisvuse. Ma usun, et nii on meie kõikidega.
Missionilt tagasitulek tagant järgi mõeldes oli küll raske, aga vajalik. Ma tundsin mõningal määral, et elu on alustanud võitlust minu vastu, kuid sain aru, et tagasitulek oleks olnud paratamatu, arvestades olukorda minu lähedaste osas ja et mul oli vaja päästa nii mõndagi, mis päästa andis ja millega ma tegelen veel tänase päevani.
Minu Kanada Calgary mission sai kesta vaid kolm kuud, millest poolteist kuud olin ma Balti missionil ja teise poolteist kuud Kanadas. Lisaks kaks nädalat viibisin ka veel misjonäride koolituskeskuses MTC, mis asub Provos, Utah osariigis.
Tänaseni on jäänud meenutada toredaid hetki nendega, kellega koos ma teenisin ja kellega ma veel siiani kontaktis olen.
