Tahaks LEIDA
KEDAGI, kellega tänaval käest kinni jalutada,
KEDAGI, kellega pikki telefonikõnesid pidada,
KEDAGI, kellele armsaid sõnumeid saata ja ka vastuseid saada,
KEDAGI, kellest hoolida,
KEDAGI, kes paneks südame taguma ja kõhus keerama,
KEDAGI, kes oleks mu jaoks nii eriline, et suudaks ilma sõnadeta kõik maailma paha ära ajada,
KEDAGI, keda lihtsalt kallistada, kui tuju tuleb,
KEDAGI, kellega öösel kella viieni üleval olla ja veidraid mõtteid vahetada,
KEDAGI, keda õhtuti igatseda nii palju, et valus hakkab,
KEDAGI, kelle pärast ja kellele elada,
KEDAGI, kelle nägemine paneks pealaest jalatallani naeratama,
KEDAGI, kellele mõeldes tuleks päike välja,
KEDAGI, kellele lähex poole öö pealt ukse taha, sest ei suudaks ilma tema headöödmusita uinuda,
KEDAGI, kellega lihtsalt olla,
KEDAGI, kes oleks mu jaoks alati olemas,
KEDAGI, kes tahaks mind just sellisena nagu ma olen
KEDAGI, kellega koos võiks nii lollusi teha, kui tõsiseid asju arutada,
KEDAGI, kellega koos hommikul ärgata,
KEDAGI, kellest kunagi ära ei tüdineks,
KEDAGI, keda armastama õppida ja kellega koos vanaks saada…
Ja nii see on.
Eile vaatasin kanal 11 saadet, kus rääkis sellest, kuidas keegi selle KELLEGI leidis, kellega oma elus edasi minna.. kuid ilusast ja soojast suvest vaatamata ei ole mina veel oma südames seda soojust tunda saanud, kuna ma lihtsalt ootan seda hetke, kui ma leian selle inimese, kellega elus edasi minna, kes suudaks täita mu südame õnne ja joovastuse, ning armastuse ja hoolivusega. Iga ühe jaoks on kuskil keegi, nii ütleb rahvasuu, kuid ma olen kärsitu ja ei jõua juba teda ära oodata..
Sel hetkel, kui vaatasin seda saadet, tundsin armukadedust. Sel hetkel, kui ma tänaval jalutan mõnest noorpaarist mööda, mõtlen et see on nii armas kui keegi kedagi armastab, aga samal ajal tunnen ennast nii ükskikuna..
Tahaks just praegu leida kedagi, kellega koos minna randa, keda kallistada, kelle põsele hommikuti musi teha ja kellega käest kinni jalutama minna…
Ikka see rutiinne tööelu, kuid ometigi pakub see mulle ainukest lohutust, sest kui tegevust ei ole, siis tekib just kõige suurem vajadus ja puudus kellegist. Siis hakkadki temast kõige rohkem mõtlema ja puudust tundma. Kes on tema? Oeh.. pean ikka tunnistama, et olen räme allaandja, pohhuist ja võibolla ka saamatu, kuid alla-andmine ja pohhuistilikkus teevadki kokku viimase. Aahh, küll tahaks siit hallist massist põgeneda paradiisi, sest seal on keegi, kes sind ootab. I need love, but.. where is my love?
Tuli hetkeks tahtmine enda tundeid välja elada ja tegin seda täna ajaveebis. Andke andeks, aga ma tavaliselt ei hala ennast nii avalikult..