Esimene päev Kiievis: Jõudsin toimumispaika viperustega, Kiievis valitseb eurovisioonimelu

Kiiev tervitab! Esmaspäeva hommikul kell 9 saabusin Kiievisse väikeste Viperustega. Nimelt hommikul kodunt välja minnes jäin lifti kinni. Pardaleminekuni oli jäänud vaid pool tundi ja ärev küsimus, kas ma jõuan lennujaama, valitses mind väga. Kell 04:50 helistasin nende dispetšeritele ja nad teatasid, et annavad endast parima ning jõuavad 20 minuti jooksul. Hea oli, et nad saabusid ruttu ja ka taksoga ei pidanud kaua ootama. Niisiis saabusingi viimasel minutil lennujaama, et kähku Värava suunas joosta. Läbi tuli teha turvakontroll, mis samuti möödus pisemate viperustega, sest asjad (kreemid ja pudelid) ei olnud mul korrektselt pakitud. Seega võttis ka turvakontroll veidi aega, kuid üldjoontes see probleeme ei tekitanud, sest pardaleminek algas üsna peale turvakontrolli. Seega mul jäi isegi natukene aega hinge tõmmata ja veenduda, et kõik asjad on kaasas.

Lendasin siis läbi Riia. Riias tuli tormata, sest taas oli aega vähe ja lennuki peale sai jõutud viimasel minutil. Ühest terminali otsast teise andis sammuda, läbi tuli käia ka passikontrollist. Niisiis jõudsin hommikul õnnelikult Kiievisse, kus mind juba ootas ees uus ja tundmatu koht, mis oli tulvil täis tüütuid taksojuhte, kes pakkusid oma teenust. Esimene mulje oli muidugi väga veider, esimene takso juht oli nii tüütu, et avalikku alale saabudes ta kõndis minuga kaasa isegi vetsu, et saada ikka kaubale ja viia mind kesklinna. Ma möödusin neist pidevalt noogutades, juba ise lootes, et saaksin kiiremini lennujaamast minema, et pääseda nende tüütust lunimisest ja pakkumisest. Veel enne, kui otsisin oma bussi, vahetasin eurod nende kohalike valuutasse. 10 euro eest sain ma üle 200 kohaliku ukraina grivna, mis on siis nende oma raha. Kõik oli väga odav. Buss, mis pidi viima mind rongijaama, väljus alles 15 minutit pärast seda, kui olin juba bussi istunud. 80 grivna eest pidi buss viima mind rongijaama, kust edasi plaanisin istuda ümber metroosse. Enne, kui ma bussi istusin, küsisin seal konduktori välimusega naisterahvalt, et kust ma bussi jaoks pileti saaksin osta. Ta vastas mulle, et bussi peal. Niisiis bussi isetudes mõne aja pärast tuli ka vanem meesterahvas, vormis, müüs mulle pileti, mis nägi välja odav lihtne paberist margitaoline lipakas.

Kuskil 40 minutit bussisõitu ja ma jõudsin üsna linna sisemusse. Ka seal ei andnud tüütud taksojuhid mulle rahu. Ilmselt nägin ma välja väga turisti moodi, et mind pidevalt kimbutati. Seljas oli mul sinine “Eesti” t-särk ja kaelas Eesti sall. Õigupoolest, pidingi nägema välja turist, et mul oli ju ka käsikohver ühes käes.

Otsides metrood, andsin siiski ühele taksojuhile alla. Ta lubas viia mind soovitud kohta 100 grivnaga. Mõne aja pärast küsis aga 150 grivnat, mis jäi lõplikuks. Sõitsime siis edasi, teepeal ajasime vene keeles juttu, arutasime kohalikku elu ja elu Eestiss. Taksojuht oli huvitatud, millega ma tegelen, kuidas Eestis hinnad on jne. Ütlesin, et Eestis on hinnad kallimad, kui Ukrainas. Siinses kohas Kiievis tundub kõik olevat väga odav. Ka metroos saadud žetoonid, millega saad ühe otsa sõita metroorongiga, meenutavad mingit mängužetoonid, mis on plastikust odav julla. Need näevad tõepoolest odavad välja, sest üks žetoon näeb välja roheline, ilma erilise graveeringuga plastmassist tükk, mille eest saad sissepääsu metroosse. Üks ots metrood maksab Kiievis 4 grivnat. Kui nüüd arvestada, kui palju grivnasid ma sain 10 eurot eest, siis võib nimetada Ukrainat tõesti odavaks kohaks, sest 10 euroga ma oleksin saanud kas lennujaamast Kiievisse, või mitu korda sõita taksoga, muust rääkimata.

Esimene päev Kiievis oli väga sündmustetihe. Päeva esimene pool oli täis erinevaid tegevusi. Ma ööbin koos sõpradega Kiievi kesklinnas ja siit eurovisioonikülla on väga lühike maa. Eurovisiooni toimumispaik on aga ümbritsetud tegevustega kõikjal linna osas, sest näiteks Eurovisiooni toimumispaik – näitustehall asub üsna kaugel eurovisiooni klubist ja eurovisioonikülast. Ette rutates, kui me eile öösel kell 1 jõudsime eurovisioonikluppi, võis aru saada, et see asub kusagil mitte kuskil mäe otsas, kus on muidugi ilus vaade, kui väga raskesti ligipääsetav, sest ühistransporti sinna näiteks üldse ei liigu ja jala on pikk maa kuskilt mõistlikust kohast tulla.

Kiiev kihab turistidest. Iga päevaga saabuvad siia rohkem inimesi, sest peagi on tulekul suured poolfinaalid ja neid kes tulid siia eurovisiooni pärast, on näha. Meie käisime ka päeval nautimas turismiobjekte, külastasime katakombe ja nautisime ilusat vaadet Kiievile.

Juba täna, 9. mail on esimene poolfinaal, sellest lähemalt saate lugeda veel lisaks homsest postituses. Täna oli aga eurovisiooni esimese poolfinaali eelproovid ja žüriifinaal. Tegelikul on see juba esimene suurem show, kui fännid saavad kuulata artiste esimest korda eurovisioonilaval päris oma kõrvaga ja näha oma silmaga. Tõsiküll, artistid annavad iga päev kontserte eurovisiooniklubis ja eurovisioonikülas, kuid lavalist esitust saab oma tõelises hiilguses nautida suure hallis, kus on mahutatud ligi 11 000 pealtvaatajat. Seda halli nägin ka ise oma silmaga eile esimest korda. Eurovisiooni toimumispaiga – näitustekeskuse ümbruses on palju suminat. Ümberringi on väga palju politseinike ja patrulle. Mõned sõiduteed on üldse liikluseks suletud ja liikluses on kaos. Selline vaatepilt meenutas, nagu oleks toimunud midagi tõsist. Politseinike ja turvamehi võib näha ka Kiievi metroodes ja tänavatel.

Esimese poolfinaali kohtunikefinaal läks üldiselt edukalt. Rahvast tuli kohale palju. Esmalt, et pääseda halli, pidime me läbima pika teekonna jalgsi, sest igalt poolt oli hall ümber piiratud ja tee hallini oli suletud. Seejärel kontrolliti meie piletid ja me pääsesime edasi, kus tuli samuti kuskil pool kilomeetrit jala kõmpida. Ilm oli õhtuks jahe ja ma kahetsesin, et ma ei võtnud kaasa jakki, sest päeval oli õues väga soe ilm. Pärast natukest aega jala kõndimist, saadeti meid turvakontrolli ning seejärel kontrolliti veelkord piletid. Eurovisiooni hall on avar ja lava on võimas. Meenutab mingisugust voolavat juga, mis mõlemalt poolt kaarega lava ülevalt üle libiseb. Valgustus ja heli on päris hea. Esimese poolfinaali proovifinaalis tehti kõik see sama läbi, mida teie näete täna telekas, ainult et siis selguvad ka päriselt need esitajad, kes pääsevad edasi laupäevasesse finaali. Meie naaberriik Soome, kellele me võime pöialt hoida, esineb täna esimeses poolfinaalis. Aga ka kindlasti tasub hoida pöialt teistele esinejatele.

Nagu minu esmaspäevane hommik möödus viperustega, oli ka esimese poolfinaali proovifinaalis eile mõned viperused, kui pandi näiteks mängima vale lugu jne.

Õhtul läksime euroklubisse, kus pidi esinema eile ka Eesti artistid Koit ja Laura. Me jõudsime euroklubisse orienteeruvalt kell 1 öösel, kui toimus parasjagu “Iisreali pidu”. Fännid olid Iisreali lippudega kostüümides ja mängiti juba äratundmisrõõmu valmistavaid vanu eurovisioonilugusid, mille rütmis sai ka jalga keerutada.

Järgnevatel päevadel toon teieni sündmused ja melu eurovisioonikülast ja sellest, mis toimus poolfinaali eel ning järgneval ajal.

Vaata fotodelt, mis toimus eile Kiievis – https://www.flickr.com/photos/reinaldudrasofficial/albums/72157680026591102

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga