Alanud ongi järjekordne nädal, millega lõppeb 37. nädal aastas ja algab ühtlasi ka minu WEEKLY iganädalane postitustesari, mis informeerib teid nädala jooksul toimunud sündmustest minu elus. Tegemist on postitusega, mis on järjekordselt nähtav vaid minu sõpradele, nagu kõik teised postitused. Nii et postituse lugemiseks peab olema lugemisõigus.
Kuna nüüd on jäänud vahele kaks nädalat, tuleb ka postitus veidi pikem. Ma lubasin juba kaks nädalat tagasi, et esimene postitus jõuab teieni eelmisel pühapäeval, kuid kiire elutempo tõttu oli septembrikuu esimene pool väga kiire ja eriti oli seda esimene nädal, kui algasid koolid ning kõik muud tegevused.
See postitus, mis jõuab ka kõikidele tellijateni uudiskirjana, saavad ülevaate nädalas toimunud sündmustest, millest ma pikemalt kirjutan vajadusel eraldi postitustes ja selles postituses ma nendest sündmustest pikemalt ei peatu.
Aga asun nädala sündmuste juurde.
Seda weekly postitust alustan ma veidi varem, kui nädalast 36, sest juba esimesel septembril oli väga palju sündmusi. Lisaks sellele et ma andsin septembri esimesel kuupäeval kontserdi koos ülikooli meeskooriga, pidin ma andma ka kolm kõne gümnaasiumiklasside õpilastele. Kokku oli sadakond õpilast ja antud ettevõtmine võttis suure publiku ees ka veidi kõhedaks. Olen pikemat aega aru saanud, et mulle ikka meeldib esineda, aga vahel nõuab see ka parajat julgust.
4. september algaski esimene töine nädal. Algasid uued tegevused, nagu tantsutrenn, laulukoori proovid ja kool. Saada tagasi vanasse elurütmi, mis viimati jäi pidama juuni algul, kui algasid puhkused ja lõppes kool, oli väga huvitav ja teistmoodi tunne. Elada sisse tegevustesse, on esialgu raske ja seetõttu kulus esimene nädal kohanemiseks koolieluga. Esmaspäevast kolmapäevani olin ma koolis ja kolmapäeva öösel vastu neljapäeva öises vahetuses tööl. See oli selline esimene öine vahetus pärast pikka koolipäeva, mis oli küllaltki väsitav, aga samas talutav. Esimene selline pidulikum sündmus hooaja alustamise puhul pärast esimest septembrit oligi juba neljapäeval, kui tantsuansambel Lee avas oma hooaega Salme kultuurikeskuses. Kohale oli tulnud paljud tantsulised ja tutvustati Tantsuansambli tegevust. Pärast ametlikku osa pakuti külalistele süüa ja juua. Nädal 36 lõppes sellega, et olin tööl, reede õhtul läksin isegi korra välja tantsima ja pühapäeval oli suur SEB Tallinna sügisjooks, millest täpsemalt kirjutasin oma kodulehekülje uudistes. Kuna 42,2km maraton oli tõeline eneseületus, siis juba pühapäeva õhtul ma vajusin nii ära, et ärkasingi omadega uues nädalas, ehk nädalas 37.
Nädal 37, mis nüüd lõppeb selle iganädalase WEEKLY postitusega, oli samuti väga tegus. Juba seetõttu, et selle nädala sisse mahtus ka mõni pidulikum sündmus, millest ma kohe ka kirjutan. Aga nädala algul läksin kooli, nagu ikka ja esmaspäeval peale kooli algaski hooaja esimene tantsutrenn. Siinkohal meenub see, et esmaspäeval, pärast pühapäeval toimunud kurnavat maratoni, olin ma esmaspäeval päris sant. Lihased olid valusad ja varbad olid paistes, nii et mul ei õnnestunud korralikult kõndida ja nii olin rivist väljas kuni kolmapäevani. Seetõttu ei õnnestunud mul ka tantsutrennis kaasa lüüa, ehkki kohale ma tulin ja tegin kaasa painutusharjutusi. Tantsutrennis sain tuttavaks ka ühe naisterahvaga, kes samuti oli maratoni kaasa teinud ning oli mulle suureks kergenduseks, kui ütles et ka tema ei tee trenni kaasa, sest peale sellist distantsi peab lihastele puhkust andma. Samuti oli trennis üks noormees, kes ütles, et tema osales maratonis, kuid katkestas. Siinkohal tundsin enda üle veelkord uhkust, et oli mis see tulemus oli, aga vähemalt tegin võiduka lõpuni. Nii et ei saa justkui kurta enda üle. 🙂
Teisipäev tundsin ennast juba veidi paremini, võtsin sisse ka hommikuti ja õhtuti magneesiumipulbrit, et lihaseid taastada. Siiski oli veel valus kõndida ja trepist ülesse ning alla ronida. Kui esmaspäeval olin ma nagu invaliid ja pensionär, siis teisipäeval juba nagu joodik, kes raske jalaga tammus siin-seal. Kolmapäeval kõndisin trepist ülesse juba ilma käsipuuta, ent veel vaevaliselt. Täielikult taastusin alles neljapäevaks. Sel päeval sain ka teada, et ees on ootamas esinemine Kivimäe koolis, mis asub Pääsküla kandis. Nii et neljapäevases kooriproovis harjutasimegi neid lugusid, mida esitasime ka laupäevases kavas. Reede oli ainukene päev, kui ma sain terve päeva kodus olla. Ainukene päev see kuu – kujutage ette!
Laupäeval toimuski Kivimäe põhikooli 85. aastapäeva pidulik tähistamine, kus osales ka meie meeskoor kolme etteastega. Esimesed kaks etteastet oli “Isamaa” ja “Eesti vennad”, ning kolmas etteaste koos segakooriga “Eesti muld ja Eesti süda”. Aastapäeva pidulikul sündmusel kajasid erinevad rahvuslikud meloodiad ja kontserdid koost tantsuliste etteastetega. Üritus oli vahva ja tore.
Enne aastapäeva tähistamist tegime ühe oma kooriliikme pulmade puhul ka üllatusesinemise õnnepalee ees enne Kivimäe tralli. Laupäevane pärastlõuna oli meeleolukas ja tore meile kõigile.
Järgmisel nädalal on ootamas ees veel paar sündmust, kuid sellest rohkem juba järgmisel nädalal.