Skip to main content
Categories
Lugemiseks kõikideleMääratlemata

EV100: Palju õnne, Eesti Vabariik!

  • Post Author
    By Reinald
  • Post Date
    Sat Feb 24 2018

Pöördumine kõikidele lugejatele:

Head lugejad. 24. veebruaril 1918 kuulutati Eesti iseseisvaks vabariigiks. Meie jaoks on see kuupäev, mida õpime ajalootundides, kuid millest osa ei ole osa saanud ilmselt ükski praegune põlvkond. Sajanditaguse põlvkonna jaoks oli aga see kuupäev, mil tehti ära midagi suurt, millest täna saame uhkusega rõõmu tunda. Ma ei kujutaks ette, mis tunne oleks olla nende nahas ja midagi sellist korda saata, millest kõnetavad kõik järgmised põlvkonnad, mille pärast koguneme kord aastas kõik kokku, et seda tähistada. See oli ajaloolise tähtsusega „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ , pealtnäha paber, kuid tõeliselt hinnaline dokument, mis määras meie riigi saatuse.

Täna, 24. veebruaril 2018, kui täitunud on sajand Eesti Vabariigi sünnist, võime me taas uhkusega tunnistada, et oleme ühel jõul liikunud sammukese edasi. Tunda seda, mida saavad lubada endale vaid väikeriigid, nagu me oleme. Mina isiklikult ehk ei suuda veel tajuda, millises ajaloolises momendis me oleme. Läbi aastate olen tundnud, et Eestlane on olla uhke, sest meie eripära, mida me eneses kanname, on maailmas väga vähe. Riiki ei muuda eriliseks tema suurus, vaid kultuuripärand, mida ta endas kannab. Seda väikest killukest Eestit, mida me alateadvuses läbi oma olemuse siia-sinna rännates näitame, olemegi meie. Me oleme täna visiitkaardiks üks tahes, kus riigis. Me rändame ja ühes rändavad ka meie pärandid, mida esivanemad on meile andnud. Olgem siis kõik selle visiitkaardi väärikad kandjad ja edasiandjad.

Ma mäletan veel selgelt, kuidas suurriikidesse reisides inimesed ikka küsisid, et mis riik see selline Eesti on. Kui nad said teada, et see on üks väike riik, olid nad väga vaimustuses, sest teadmata kust ma pärit olen, ei oleks nagu kunagi võib-olla arvanud, et selline riik üldse eksisteerib. Meie rahvast ei ole küll esindatud kõikjal arvukalt, samuti ei ole me maailmas ka ehk veel kõikide jaoks olemas, ometi võime me üks tahes kus riigis öelda, et meil on oma riik ja oma keel ja et me tõepoolest eksisteerime.

Nüüd teine asi, mida ma tahan teile kirjutada, head lugejad, on see kõik mis puudutab meie rahvast ja ühiskonda riigi siseselt. Meie riigis saavad inimesed tunda ennast hästi vaid siis, kui me muutume sallivamaks. Mul on hea meel tõdeda, et me oleme selle muutuse suunas juba liikumas, et meie ühiskond tõepoolest on muutunud sallivamaks, kui võrrelda veel kümne aasta taguseid aegu. Olgem vähem keskendunud sellele, millised me oleme, vaid sellele, kes me tahame olla ja mida me tahame koos korda saata. Ma julgen tunnistada, et mõned aastad tagasi ma ei saanud kindlalt mõnedest teemadest nii avameelselt rääkida, kui ma saan seda teha täna. Mul on hea meel, et me liigume selles suunas. Ma loodan, et see liikumine toimub ka edaspidi.

Meile, eestlastele on saanud kombeks või siis õigem on öelda – loomuks – olla vaiksed, tusased ja ka kinnised. Eks siinkohal on ehk õige märkida, et meie rahva isikupärase karakteri kujundajana on siin väga suurt rolli mänginud ajalooline taust. Meid on kantud süles orjusest alates kuni sõdade ja kannatusteni. Meid on vitsustaud siia-sinna, ometi oleme me tõusnud püsti ja vapral meelel sammunud edasi. Raskused on teinud meid tugevamaks. Ärgem alahinnake oma loomupäraseid omadusi. Vanades kroonikates on kirjutatud, et vaatamata eestlase kangekaelsuse ja keerulise karakterile, on temas töökust, heasüdamlikkust ning ligimesearmastust. Oleme ju näinud, et eestlased on heasüdamlik rahvast, nad teevad ikka jõulude ajal annetusi ning abistavad teineteist. Vaatleme oma keerulist karakterilist omadust kui õnnistust, millest saame õppida ja mille läbi arenedes ja muutudes ning eristudes me saame tunda suuremat rõõmu, kui me oleme avastanud iseendast heasüdamliku “mina”, kes on täis töökust, aga ka ligimesearmastust. Ja ma usun, et seda on meis igaühes. Tehes asju koos, õppides ja arenedes, jõuame me kaugemale, veelgi sallivama riigini, kui me oleme seni olnud. Me ei näe enam teistes seda, kui paksud või peenikesed, kui pikad või lühikesed, vaid kui humoorikad ja toredad ning talendikad meid ümbritsevad inimesed on. Hoidkem siis seda väärtust.

Lõpuks, ma tahan teile öelda, et ma tunnen uhkust selle üle, kelleks ma sündinud olen. Eestlane on tõesti olla uhke ja hää, nagu ütlevad laulusõnad. Meil on olemas oma keel, arenenud meditsiin, head õppimisvõimalused eesotsas Euroopa tasemel ülikooliga, nagu selleks on Tartu Ülikool. Ei ole mõtet oodata ülesehitavas riigis teadust, mida juba suuremad, arenenumad riigid, mis on vundamentaalselt tugevama poliitilise põhjaga, juba arendavad. Jah, meil ei ole võib-olla kõiki meditsiiniosakondi ja tuumajaamu, kuid vaadates meie arengut ja selle suunda, ei saa öelda, et me oleme paigalseisva arenguga riik. Me püüdleme iga aastaga sinna, kuhu on püüelnud meie eelkäijad. Iga lapse areng võtab aega, nii võtab aega ka Eesti riigi areng. Olgem siis kannatlikud.

Kõige tähtsam, mida tuleks kindlasti meeles pidada – meil on omapära, mida ühes väikses riigis ei ole kunagi palju – see on meie kultuur, meie keel ja meie edasikandunud traditsioonid. Mõelgem kõikidele nendele tähtsatele asjadele, mille oleme me juba saavutanud ja tõstkem Eesti lipp kõrgele, et pidupäev võiks jätkuda, et seda jätkuks ka järgmistele põlvedele! Eesti Vabariigi sünnipäev on meie kõigi pidupäev. Kui meist keegi nii vanaks ei ela, et tähistada omaenda 100ndat juubelit, siis nüüd on võimalus tähistada meie kõigi juubelit üheskoos.

Head Vabariigi aastapäeva, Elagu Eesti Vabariik 100!

Pidulike soovidega,

Reinald Udras