Skip to main content
Categories
Arutelu

Tartu Ülikooli lahtiste uste päev ehk päev Tartus – kuidas läks ja mis toimus kohapeal?

  • Post Author
    By Reinald
  • Post Date
    Sat Mar 03 2018
Foto: Karolin Simmer

Käisin siis veebruarikuu viimasel päeval Tartus, ülikooli lahtiste uste päeval. Minu jaoks oli esimene selline üritus, mida varem ei olnud kordagi külastanud, seda üleüldises plaanis. Mõtlesin, et kajastan päevasündmusi ja teen kokkuvõtte, mis toimus sel ilusal, kuid külmal talvepäeval ülikoolilinnas.

Etteruttavalt tooksin välja mõned emotsioonid, mida antud üritus mulle tol päeval pakkus. Pealtnäha lühikene, kuid sündmustetihe päev tõi kaasa nii pingelisi momente, ootusärevust, suurt soovi ennast teostada, kui ka uudishimu ja rõõmu. Kõikide nende tunnete keerises külastasin ära päris mitmeid töötube, osalesid infotundides ja seminaridel ning päevale pani ilusa punkti jalutuskäik päikselises provintsilinnas, nagu olen seda mõne inimese inspiratsioonist oma sõnavarasse talletanud. Provintsilinn on ta tõepoolest – vaikne, hubane, inimestesõbralik ja mõnus paigake Eestis.

Päev algas juba varahommikul, kui kohale viis meid buss juba seitsmest hommikul. Tegemist oli bussiga, kuhu tuli ka loomulikult eelnevalt registreerida. Paradoksaalne on siin väita, et Tallinna Tehnikaülikool, mis asub vaid 30-minutilise bussisõidu kaugusel, oli minu jaoks vähemmotiveerivam, kui sõit Tartu Ülikooli lahtiste uste päevadele, mis nõudis korralikku ettevalmistust ja planeerimist. Jutt käib siis Tehnikaülikooli lahtiste uste päevast, mis leidis aset päev enne seda ja kuhu ma ei jõudnud, kuna vajasin veidi aega enda jaoks ja mugavustsoon siin paraku mind kuidagi välja ei ahvatlenud. Küll aga Tartu Ülikool andis piisavat innustust, et ärgata hommikul enne kuut üles ning siis asuda bussile, et sõita tervelt 200km ühest linnast teise.

Foto: Karolin Simmer

Jõudsingi siis paari tunni jooksul Tartu, kus juba minuga ühes oli bussitäis noori ning ka noori veel teiste busside jagu. Ma olen ikka mõelnud, et milleks käia lahtiste uste päeval, tean ju isegi mida tahan oma elus teha ja kelleks saada. Aga seekord oli teisiti ja veidi harilikuna tundunud ürituse nöol muutis päev minu jaoks selle tõeliseks elamuseks. Ega hommikul ei olnudki suurt midagi, kui aeg sisseelamiseks. Esimene programm algas kell 11:00, kui toimus tudengite väitlus ülikooli peahoones. Ma olin kuulnud, et see üritus on programmis, kuid tol päeval hommikuse sagimise tõttu ununes see sootuks, nii ma sahmerdasin umbes pool tunnikest, et tutvuda peahoonega siit-sealt. Esimese asjana jäi silma loodusteaduste boks, mis asus esimesel korrusel. Kui jõudsin teisele korrusele, meenuski mulle ühtäkki see tudengite väitlus, sest saalis olid inimesed juba võtnud koha ning alguseni jäi mõned minutit. Seega mõnevõrra kõhklusega võtsin ikka otsuse, et lähen ja kuulan, mis seal siis õigupoolest toimub.

Niisiis, algas tudengiväitlus teemal “Kas parem on olla õnnetu progeja või õnnelik filosoof?” Koha võtsid sisse kaks leeri, kus ühel pool oli esindatud siis need kaks tudengit, kes väitsid, et olla õnnetud progeja on palju parem kui õnnelik folosoof. Sama laua taga teises leeris istusid need tudengi, kes aga väitsid vastupidist, olles olnud esindatud neid, kes arvavad et hoopis õnnelik folosoof on see, kes ülikoolis õppides jõuab elus kaugemale. Sellelaadset väitlust oli tegelikult päris huvitav kuulata. Näha ja kuulata oma silma- ning kõrvaga, kuidas erinevad vastandlikud arvamused teineteise suhtes. Väitlemine kestis umbes kolmveerand tundi ning aeg oli sisustatud huvitavate ja põnevate argumentidega. Kusjuures samal ajal said teatud veebiäpi kaudu kuulajad esitada oma küsimusi, mida kanti siis vahepeal ka ette ja esitati olenevalt küsimuse adressaadist kas progejate- või folosoofide tiimile. Näiteks ühe küsimuse tooksin kohe siinkohal välja, kui küsiti progejatelt endilt, et kas nende töö võib tulevikus teiste leiva laualt võtta? Vastuse, mille nad lauale panid, jääb teile, lugejatele mõistatuseks ja kaasamõtlemiseks, kui soovite. Selle küsimuse puhul pikemalt ei peatu, aga vihjeks võin öelda, et progejad küsimuse vastamisel äärmusesse ei langenud. Väitluse ajal nad siiski nentisid, et nende töö võib olla üksluine ja õnnetu, kuid tagab tööturul parema palga oma valdkonna spetsiifikast tulenevalt. Seevastu aga filosoofid leidsid, et inimene ei peaks alustama kohe keerulist rada ja tegema midagi, mis neid õnnetuks muudaks, vaid selle asemel et endale keerulise väljakutse esitada, peaksid vasttulnud tudengi valima hoopis meelepärasema, meeldivama ameti, mis annaks edaspidi ka motivatsiooni uute erialade valikuks. Sellised olid siis nende väited. Oli ka palju teisi argumente, aga kõigist siin postituses kirjutada ei jõua ja läheks ilmselt pikaks. Küll aga pean välja tooma huvitava olukorra, kus anti sõna ka meile ning olles üks vähestest kõikide saalisviibijate seas (neid oli arvukalt), poetasin oma sõna argumentatsioonidele, öeldes, et olen küll hingega progejate juures, kuid teatavate momentide tõttu pean filosoofide kaitseks nentima, et ka filosoofias on võimalik ära õppida midagi kindlat ja olla selles väga professionaalne, ehk teha seda omal parimal tasemel ja seeläbi teenida hästi. Näitena tõin siin näiteks sotsiaalvaldkonda kuuluvaid õigusteaduskonna tudengeid, kes õpivad juristideks. Eelnevalt olid kinnitanud ka filosoofid, et teemavaldkond on väga lai ning erinevaid erialasid on väga palju, mille vahel valida. Seetõttu justkui ei saa väita, et folosoofia ongi ainult kultuur, maad, kombed jne. Mulle meenus enda jaoks päevakajaline ütlus progejate ühe kahest väitlejast, kelleks osutus neiu, et tema isa oli enne keskkooli lõpetamist öelnud nõnda: “Vali ükskõik mis eriala, kuid ole selles parim”.

Palju innustust ja inspiratsiooni andnud loeng sai huvitava lõpu. Hääletamise teel osutus rahva lemmikuks, ehk võitjaks filosoofide kaheliikmeline tiim, kuigi mulle isiklikult tundus, et tugevamad argumendid olid progejate poolt välja pakutud. Loengu lõppedes suundusin edasi kõrvalmajja asuvasse sisseastumise infotundi, mis algas üsna pea pärast väitluse lõppu. Õnneks sinna pikk maa ei olnud, seega päeva esimene pool kulmineeruski põhiliselt ülikooli peahoone vahetus läheduses. Edasised tegevused olid juba veidi kaugemal, laiali hajutatult erinevates teaduskondades.

Ainuüksi see kogemus, et mõned teaduskonnad asusid isegi 2-3 km kaugusel peahoonest, tekitas minus tunde, nagu Tartu ei ole mitte linn asukatele, vaid tudengitele, sest ei olnud linnasoppe ühelpool emajõge, kus ei oleks asunud mõni Tartu Ülikooli teaduskond. See kogemus ja tunne oli väga eriline ning omapärane. Muidugi ma teadsin, et neid teaduskondi on väga erinevates kohtades, ei olnud ma valmistunud ette sääraseks siia-sinna ringisiblimiseks, et läbida mõnekilomeetrine vahemaa selleks et osaleda erinevatel infotundidel, loengutel või töötubades, millest viimane võimalus jäigi mul kasutamata, sest ajanappuse tõttu suutsin käia ära vaid paaris teaduskonnas, millest üks, uskuge või mitte, oli arstiteaduskond, kuhu ma ka kohe pärast sisseastumise infotundi liikusin! Kes oleks arvanud, et mind selline teaduskond üldse huvitab, kui arvestada, et veri, sooled ja kõik muu sarnane on minu jaoks õõvastav ja kohati rõve. Aga pean saladuskatte alt poetama, et märksa suurem huvi oli mul hoopis ringkäigu vastu lahkamiskambrisse, kui eriala kui sellise tutvustuse vastu. Kuigi arvasin, et kärsitus paneb mind infotunnis sellele eelneval ajal nihelema, siis tegelikult see nii ei olnud – pean tunnistama, et oli vaatamata vähesele huvile sellel erialal õppida, rääkimata muust, oli ikka siin-seal infokillukesi ja momente, mis panid mu kõrvu kikitama.

Tutvustus, kui lahedad on arstitudengid ning mida nad kõike õpingutevälisel ajal korda saadavad, oli lausa lust ja lillepidu. See pani mind mõtlema, et eriala mis mind praegu huvitab (õigusteaduskond), jääb meelelahutuslikus pooles kõvasti alla arstiteaduskonna tudengitele, kes pidid olema loengu läbiviijate sõnul ikka parajad peoinimesed. Seda on muidugi väga subjektiivne arvata, et see tõesti nii ka tegelikult võib olla, kuid igaljuhul paistis mulle silma seda juba nende jutust ja humoorikusest, mida nad ikka vahel publikule esitasid. Uskumatult olid palju neid, kes seda eriala tulid kaema. Terve auditooriumitäis verivärskeid noori! Mõned saabusid hiljem, umbes poole loengu pealt, mida võis ehk järeldada sellest, et tasuta bussiliiklus oli veidi halvast organiseeritud ja seda juba näitas ennatlikult ka bussideliikumise hõredus, mis oli graafikuna välja pandud ülikooli lahtiste uste päevade kavas. Olin juba mõelnud seda võimalust kasutada, kuid siis teadliku külastajana loobusin hullumeelsest mõttest, kui avastasin, kui palju huvitavaid asju on peaaegu, et 15-minutilise vahega ja distants, mida selle läbimiseks pidi ajaliselt kulume. Hullumeelne!

Nagu ma juba alguses mainisin, siis tõepoolest, näiteks arstiteaduskonnast õigusteaduskonda oli hinnanguliselt paar kilomeetrit vahemaad. Ma ei oleks elusees jõudnud veerand tunniga ühest teaduskonnast teise, seetõttu kasutasingi omaenda transporditeenust, ehk arvake ära mida? Ei muud, kui takso, mis läks nii sisseastumis infotunnist arstiteaduskonda ja sealt õigusteaduskonda peaaegu 4 eurot. Seega kiire kohalejõudmine ja privileeg läks maksma üle seitsme euro.

Ühesõnaga, päeva esimese poole lõpetanud sisseasutmise infotunnist, mis leidis aset ülikooli peahoone kõrvalhoones, kuni arstiteaduskonda jõudmiseni sujus vahemaa läbimine tõrgeteta ja olin kenasti graafikus. Aga siis, nagu needus, oli esiteks veninud loeng pikemaks ja pealekauba sattusin ajale, mil meeletult aeglane kaubarong oli just teed blokeerides ületanud ülesõidu, sest minu järgmine sihtpunkt – õigusteaduskond asus just teiselpool raudteed, kesklinnale veidi lähemal. Seega pakkus moment mulle suurt pinget ja stressi, sest õigupoolest põhjus, miks ma üldse Tartu tulin, oligi õigusteaduskonna külastus ja ma ei tahtnud minutitki sealt puududa! Siiski jõudsin väikese hilinemisega ja kui ma sain aru, et ka peasõnavõtja, või siis õigemini – avasõnavõtja – teaduskonna direktor jõudis väikese hilinemisega koos minuga, ohkasin ma kergendatult ning kuulasin infotunni loengu peaaegu algusest kuni lõpuni. Õigusteaduskonna infoloengus ikka kiideti Tartu Ülikooli jalatallast pealaeni ning ikka ja jälle mainiti, kui hea kool see õigusteadusvaldkonna hariduselt Eestis on, isegi et kõige parem üldse Eestis. Oma hoogsa kiitlemise märgist sai aru ka sõnavõtja – direktor ise, kes siis loengu lõpus ka seda tunnistas kerge muigega.

Nii, et võin öelda, et lõpp hästi, kõik hästi! Jõudsin põhikohtadesse, kuhu soovisin jõuda ja päeva lõppedes jäi aega isegi natukene jalutamiseks tagasi kesklinna. Ega ma muud ei jõudnudki selle pealtnäha lühikese, kuid sündmustetiheda ja palju informatsiooni andnud päeva jooksul teha ega külastada, väljaarvatud õpilaskodu, mis jäi minu viimaseks külastuspunktiks terve päeva jooksul. See lõpetas ka selle nö minu ametliku kava, mille planeerisin päeva jooksul ette võtta. Muidugi, mis siin parata, oleksin heameelega tahtnud väga paljudes loengutes veel käia ja ka kätt millelegi külge panna, kuid ajanappuse tõttu ma seda ei suutnud, rääkimata üldse mingisugusest lõunast restoranis või kohvikus, mis ei tulnud mul mõttessegi kogu päeva jooksul. Ma võtsin hommikul kaasa paar banaani, mõned snäkivorstid, paki mahla ja pirukad, mida ma siis päeva jooksul kui mul oli natukene aega, närisin kuid sellekski väga aega ei olnud.

Ka päeva lõpp pakkus veidi närvesöövaid momente. Esiteks, enne õpilaskodu külastust sai mu telefoni aku tühjaks. Siin meenus mulle, et akupank oleks olnud minu hädavajalik abimees, kuid mida ei olnud, seda ei olnud. Nii et palusin siis õpilaskodu valvelauas selle laadima panna. Hea, et vähemalt laadija võtsin kaasa, just nagu aimaksin, miks võiks juhtuda, kui õues on tugevad miinuskraadid ja minu tuhin teha pilte on jätkuvalt kõrge. Veidi tragikomöödiline oli tagasisõit koju Tallinna. Nimelt sattusin ma bussile, kus kõik olid venelased. Algul ei saanud aru, et mis toimub, kas ma olen ometi ainus eestlane ja tagasitulijatest ongi ainult venelased?!? Kui sain peagi teada, et juhendaja kes bussi astus, suhtles ka kõigiga vene keeles ja küsis kas kõik on kohal, olin ma hetkeks šhokeeritud! Ma mäletan selgelt, kuidas ma vaatasin hoolikalt enne üle, et kas tegu on tellitud bussiga või mitte. Aga kuna bussi esiaknal ilutses kenasti suurelt trükitud silt “TARTU ÜLIKOOL”, oli mul selge, et see on buss mis viib mind tagasi koju Tallinna. Ma olin üsna kindel, kuigi juba kahtlevas olukorras, et tegu on ülikooli eribussiga aga kohe meenus ka see, et osad tulid siia ju ka Narvast, Pärnust jne! Seega – kohe, nagu välk selgest taevast küsisin ma juhendajalt, kas buss viib mind ikka tagasi Tallinna?! Hetkeks mõtlesin, et vene keelt kõnelevate rohkearvuliste noorte tõttu on tegu hoopis tagasi Narva sõitva bussiga, kuid siis langes suur koorem südamelt, kui juhendaja naeratades teatas, et ikka Tallinna buss. Mul oli veidi kohmakas ja kõhe tunne, et olen ainus eestlane ja kõik teised lärmavad noored vene keelt kõnelevad. Hiljem selgus, et need noored olid kõik ühiselt grupeerituna tulnud gümnaasiumist koos oma õpetajaga ja mina see vaesekene siis sattusin just nende bussi. Aga polnud hullu, veidi hetk hiljem ma teadvustasin endale, et tähtis pole millise kamraadiga ma tagasi sõidan, vaid et ma üldse tagasi kodulinna jõuan. Ja see mul õnnestus, tõsi küll taas väikeste viperustega, sest vahepeal avastas bussijuht, et bensiinipaak hakkab tühjaks saama, nii et ta lülitas küttesüsteemi välja ja buss täitus kohe ka külma õhuga. 30 km enne Tallinna, tankis Kosel 50 l sisse ning siis vaevu-vaevu sai bussi taas liikuma. Juba mõtlesin, et veel viimased mõnikümmend kilomeetrit on jäänud veel, aga ikka tundub, et asi muutub lootusetuks jõuda kohale tagasi Tallinna õigeaegselt. Eks muidugi see sahmerdamine ja viperused röövisid oma aja, kuid kui buss liikuma sai, hõiskasid ja plaksutasid terve bussitäis noori, kuigi bussijuht ise tundus olevat stressis ja hämmingus kogu juhtunu pärast.

Võttes sündmused ja kogu päeva kokku, siis üldjoontes jäin rahule. Üritus ületas ootused. Tundsin, et päev pakkus lisaks uute kasulike teadmiste omandamisele ka rohkelt huvitavaid ja väljakutsuvaid seiklusi ning momente. On ehk teatud asju, mille kallal võiks nokkida. Nagu näiteks selle ürituse puhul transpordi korraldus ehk logistiline pool. Kuna tegevusi oli tõesti palju (me räägime siin mitte 5-6 tegevusest vaid kümnetest ja kümnetest erinevates loengutest, infotundidest ja töötubadest), siis üheks päevaks jääb seda väheks. Huvipakkuvaid tegevusi oli palju, kuid aega vähe. Tartu pakub kindlasti veel palju avastamisrõõmu tudengielu ja õppimisvõimaluste poolest ja ma loodan, et juba tuleval sügisel saan sellest kõigest veelgi rohkem teada oma kogemuse läbi. Aitäh, et lugesite minu pika kirjelduse päevast Tartus. Ilusat semestri lõppu kõigile ja kohtume juba järgmistes seiklustes! 🙂