Täna hommikul sain teada šhokeeriva uudise dirigent Jüri Rent surmast. Jüri oli väärikas ja silmapaistev dirigent Tallinna Ülikooli meeskooris, kuid lisaks sellele tuleb teda kindlasti kiita ja tunnustada ka teiste mitmete, nimekate teenete eest, mida ta oma eluaja jooksul rahvale osutas – alustades Eesti meestelaulu seltsi loomisest kuni nüüd, Tallinna Ülikooli meeskoori looja ja dirigendina välja. Jüri Rent lõpetas 1975. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi professor Arvo Ratassepa koorijuhtimise klassi. Ta oli Tehnikaülikooli akadeemilise meeskoori peadirigent ja Eesti mereakadeemia looja, olles veel lisaks ka dirigent, eestvedaja, õppejuht ning juhtiv koormeister paljude teiste nimekate kooride koosseisus.
Olen Jüri nime kuulnud erinevate inimeste seas ja mäletan, kui tulin koori, siis oli tema see esimene inimene, kes otsustas selle üle, kas ja kuhu mind paigutada. Seega minu esimene otsene kokkupuude temaga oligi just sel ajal, kui oli augusti lõpp 2017. aastal ja meeskoor alustas uut hooaega. Muidugi tuleks mainida temaga meeldivat koostööd, mis oli alati väga professionaalne, ta oskas nii nalja teha kui ka oma töösse suhtuda täie hinge ja armastusega. Ma kirjeldaksin teda nõnda: ta oli tõsine koorijuht, kelles oli huumorimeelt ja visadust ning sihikindlust. Temaga igav ei hakanud ja pean tunnistama, et ta oli mulle suureks eeskujuks muusikamaailmas, ning motivaatoriks kooris käimisel.
Meenutades Jüri, mäletan kuidas minu tasases ja tagasihoidlikuga tervituses mulle sama vastates muretses ja uuris ikka proovide alguses selle üle, et kas ma ikka saan kõrgema tenoriga hakkama. Mulle meeldis tema individualistlik lähenemine igale lauljale. Ta oli inimene, kes võttis koori nagu oma perekonda, küllap ta tundis sel hetkel, et me olemegi kõik üks. Tundub, justkui oleks see kõik olnud alles eile ja kes oleks võinud iial arvata, et veel detsembris oma hea tuju ja olekuga austatud mees kuus kuud hiljem enam meie seas ei ole. Mäletan kuidas veel aprilli lõpus uurisin kooriliikmete käest, et kas nemad teavad midagi Jürist, ma sain aru et olukord ei ole väga kiita ning ikka sisimas lootsin, et Jüri suudab sellest kõigest välja rabeleda.
Mul on kahju, et mul ei õnnestunud Jüri pikemalt tundma õppida, sest koosveedetud aeg jäi kahjuks minul temaga lühikeseks. Tema viimased hetked minu silmis möödusid novembri lõpus-detsembris ning pärast seda ma teda enam ei näinud. Kuulsin vaid, kui haigeks ja viletsaks ta on jäänud, kuid tegelikult ei mõistnud, et olukord on eeldatuist veelgi hullem.
Kuigi ta on meie seast lahkunud, jääb nüüdsest temast mälestus, mille teadmise valguses ma suudan rohkem näha eesti koorimuusikat, hinnata seda kui pärandit ja kultuuri, olles olnud au laulda Jüri käe all. See on midagi, mis jääb minu jaoks kindlasti väga suureks pärandiks eneses. Ja ma kannan seda pärandit uhkuse, au ja lugupidamisega Jüri mälestuseks ka edaspidi.
Avaldan kõigi Jüri lähedastele ja sõpradele südamlikku kaastunnet ning lugupidamist ja tänu tema tehtud töö eest. Puhka rahus, kallis Jüri Rent.
