Kujutage ette viimast kallistust, naeratust ja sõnu, mis tulevad sinu kallilt sugulaselt hüvastijätuks, enesele teadmata et see jääb viimaseks. Kujutage ette, et te lahkute ja lahkudes te ei mõista, et see on igavene hüvastijätt. Mõelge hetkeks, et tagasitulles olete lootuses et keegi teid ootab, kuid eest leiate tühja korteri. Kujutage, et seal elasite inimesega kõik see 7. aastat ja nüüd.. jääb seda mäletama vaikus, mis ei asenda enam iial seda, mida kõigest tunde tagasi veel viimast korda kuulsite..
Just nii mõtlesin ja tundsin ma 31. märtsi õhtul, kui jõudsin koju ja leidsin eest korteri, mis oli tühi, millest oli kalli vanavanaema voodi nii, nagu oleks ta kodunt ära läinud ja nagu ta oleks tahtnud öelda, et “kallis.. nüüd tuleb sul saada hakkama ise, mina lahkun täna igaveseks..”.
Mõeldes sõnadele, mõeldes emotsioonidele, tekib nutt ja lein. Pisarad voolavad, kuid keegi neid ei näe. Küsisin siis tema elukaaslaselt, et “kuhu on ta läinud nii hilja??” Vastus tuli: “Kõik. Teda enam ei ole.”
Veel viimane tee, mis tehtud vaid mõned minutid enne surma, oli juba jahtunud. Seda juues, endal pisarad kurgus, mõtlesin endamisi, et joon viimast teed, mis on sama külm kui tema keha hetkel seal morgis. Pisarad voolasi ja voolasid ning segunesid ka peatselt teega, mida vanavanaema oli enne surma valmistanud. See oli alati tema traditsioon, et õhtul enne magamaminekut teeb endale ja minule ravimteed, kuid ometi ei taipanud, et nüüd tuleb see juua ära minul. Aga äkki ta taipas seda, sest enne viimset hüvastijättu soovis ta mulle head teed ning vaatas otsa siira, kuid enesekindla ja heatahlikku pilguga.
Täna, 8. oktoobril oleksid sa saanud 87-aastaseks. Paraku olid saatusel teised plaanid..
Ainus lohutus on praegu see, et oled mu südames ja isegi kõige raskematel hetkedel aitavad mind sinu soojad nõuanded ning koosveedetud mälestused.
Puhka rahus, kallis vanavanaema. Jään sind armastama alati. (W)