Ma ei viitsi enam suhelda inimestega, kes jätkuvalt arvavad et nemad on teistest paremad. Paljude alaealiste ja noorte inimeste arvates on jäänud häiriv arusaam, et need kes töötavad põhikoha kõrvalt lihttöölistena, on teistest kehvemad ja nende elukvaliteet on tunduvalt madalam. See on äärmiselt väär arusaam. Kurb, et tänapäeval leidub veel neid kes peavad elu vanemate kulul vääriliseks ning nad leiavad et on oma tegude ning suhtumistega maailmas tähtsamal kohal ning neid peetakse kui teistega võrreldes paremaks. Arvan, et tänapäeva noortel on tekkinud säärane arusaam just ärahellitatud kasvatusest, kus kõik on lubatud ning laps on juba varases eas harjunud kõike saama. Kahjuks pole selline kasvatusmeetod enam tänapäeval harvalt esinev nähtus. Ikka ja jälle peab kooli kõrvalt töötav tudeng või õpilane selgitama, et tal pole elatise teenimiseks õppimise kõrvalt teist võimalust. Pole ju kõik meist rikkana sündinud, mõned on kaotanud ka vanemad ning jäänud seeläbi üksikuks ja iseseisvaks. Kuna selline pidev selgitamine pole enam harvalt esinev juhus, muutub see ikka aeg-ajalt tüütavaks ja tekib siis kaks emotsionaalset tasandit: kas sa tahaksid talle lihtsalt üle tou anda või siis langeda depressiooni. Ma pole küll sedalaadi inimene, kes võiks valida viimase tee, kuid kardan et minu situatsiooniga teiste inimeste elust näiteid tuues võiksime paljudes olukordades just viimase variandi endale ette manada. On kahju selliseid inimesi näha, kes hommikul lähevad pikaks päevaks kooli ning on hiliste õhtutundideni tööl, vahel isegi varajaste hommikutundideni ega saa ööpäevas rohkem kui paar tundi magada. Vaatamata sellele, et alaealistel puuduvad vajalikud väljavaated ning arusaam reaalsest elust, on ometigi igal kasvandikul antud ülevaade oma rahakotile ning varalistele situatsioonidele, mis teinekord ei võimalda tal ennast teiste silmis paremaks muuta kui ta seda isegi nii väga soovib. Tihtipeale jätavad sellise suhtumisega inimesed endast pigem häiriva, kui meeldiva mulje.
täitsa tore