Blogide kirjutamine vahepeal katkes, kuid ilmselt antud teema oli piisavalt mõjuv põhjus, miks ma järgnevat sissekannet kirjutama asusin. Üldiselt mõtlesin ma pidevalt sellest, et emotsiooni jagada mikroblogis twitter, kuid kaua sa ikka oma emotsioone seal väljendad- teised ei pruugi niivõinaa saada aru, mida sa neile tegelikult öelda tahad. Ja võibolla on seda raske isegi sõnadesse panna, kuid ma usun, et järgneva sissekandega suudan kõik oma mõtted, arvamused ja emotsioonid välja elada. Ühesõnaga käsitlen ma praeguses sissekandes hiljutisi sündmusi, mis pole küll otseselt kellegi konkreetse isikuga seotud, aga kindlasti julgen väita, et töö-ning kooliasju peaks see kasvõi vähemalgi määral puudutama küll ja kohati üsna tublisti. Igatahes on jäänud mul mulje, et midagi on valesti. Ainuüksi see, et ma lihtsalt kaotan enese