Skip to main content
Categories
Arvamus

Ülbus ja julgus muutub piirituks alles siis, kui sa lased sellel juhtuda

  • Post Author
    By Reinald
  • Post Date
    Sun May 13 2012

Blogide kirjutamine vahepeal katkes, kuid ilmselt antud teema oli piisavalt mõjuv põhjus, miks ma järgnevat sissekannet kirjutama asusin.

Üldiselt mõtlesin ma pidevalt sellest, et emotsiooni jagada mikroblogis twitter, kuid kaua sa ikka oma emotsioone seal väljendad- teised ei pruugi niivõinaa saada aru, mida sa neile tegelikult öelda tahad. Ja võibolla on seda raske isegi sõnadesse panna, kuid ma usun, et järgneva sissekandega suudan kõik oma mõtted, arvamused ja emotsioonid välja elada.

Ühesõnaga käsitlen ma praeguses sissekandes hiljutisi sündmusi, mis pole küll otseselt kellegi konkreetse isikuga seotud, aga kindlasti julgen väita, et töö-ning kooliasju peaks see kasvõi vähemalgi määral puudutama küll ja kohati üsna tublisti.

Igatahes on jäänud mul mulje, et midagi on valesti. Ainuüksi see, et ma lihtsalt kaotan enese teadmata inimesi, nii töölt kui koolist. Ja ma isegi ei saa aru, mille kuradiga ma siis nii hullusti hakkama sain, et inimesed lihtsalt hülgavad selle, mis kunagi minu jaoks omas väga erilist tähtsust. Lisaks sellele jääb mul iga päevaga üha suurem tunne, et lisaks kõigele muule on inimesed hakanud ka ülbemaks muutuma. Väga häid näiteid saab tuua näiteks töösisestest suhetest kolleegidega, samuti ei saa me mainimata jätta ka koolisiseseid suhteid. Ma tean vähemalt ühte inimest oma klassist, kes on võtnud nõuks hakata ülbemalt ja lapsikumalt käituma, kui kunagi varem. Isegi hetkes, mil ma kooli tulin, oli ta hoopis teistsugusem aga ennäe- milliseks võib inimene muutuda, kui talle antakse kätte võim, head suhted ja palju muud. Mulle meenuvad ajaloo õpetaja hiljutised sõnad: Kui naabrimees saab palju raha, muutub ta ahneks ja ülbeks. Pea sama hea võrdlus on tuua ka suhetes nii kooli-kui ka tööasjades. Kuhu langeb siis igasugune moraal ja eetika?

See mida me reaalses elus võime täna näha, ei pruugi sarnaneda pooltki sellele, mida näitab meile tulevik ja just sel samal tulevikul pole siis enam midagi ühist minevikuga, sest ajad muutuvad ja inimesed nendega koos, vastavalt sellele kaasnevate muutustega elus.

Tuginedes neile faktidele võime olla tänaseni rohkem kui kindel selles, et inimeste muutus on pöördeline ja äkiline. Ainult käputäis on neid, kellele me saame kindlaks jääda surmani, kuid samas, kust neid leida?

Päevast-päeva võib tekkida küsimused selle üle, et kellele usalduse panustada. Aga kui me mõtleme, kui palju seda kuritarvitatakse, kui ülbeks võivad inimesed muutuda..

Ja mis selle põhjuseks võib siis olla? Ega muud, kui lihtsalt võim. Sellel sõnal on suur jõud ja see muudab inimesi palju.

Küsimus pole siis enam selles, milline sa ise oled, vaid millised on inimesed sinu ümber. Astudes sellesse massi, võid olla sõltuv. Kuid samas, võid olla ka sõltumatu ja jääda iseendaks. Paljud seda üldse suudavad?

Ma olen lihtsalt pettunud, kui välja astuda ma sellest masendusest paraku üksinda ei suuda. Olen panustanud liiga palju lootust, usku ja usaldust, kuid kõik näib nii asjatu ja tühi. Ütleme siis lihtsalt nii, et ma olen saanud palju petta. Kuidas ma siis saangi positiivsem inimene olla, kui mulle süstitakse pidevalt negatiivseid laenguid? Veel enam, et ma võtan kõike liiga hinge, sest ma olen paratamatult tundeline inimene ja ma ei saa ennast selles osas muuta. Kui mulle oleks elus antud valida, kas ma valiksin siis endale sellise elu? Ma arvan et mitte, kuid ometigi ma tean, et see, mis mulle anti, sellega tuleb mul ka toime tulla. Iga ühel on elus katsumused, mõnel suuremad- teistel väiksemad. Kuid inimesed, kes otsustavad jääda truuks, annavad oma lubadusi ja neid ei täida, jätavad endast mulje, kui ebausaldusväärsest inimeset, kelle peale ei saa kunagi lootma jääda. Ja nii see on.