– Kas teadsite, et Ameerikas on kombeks kohapeal söömise asemel eelistada toitu kiirsöögikohtades kaasa osta?
– Kas teadsite, et Ameeriklased ei kasuta SIM-kaarti, vaid neil on helistamise võimalus telefonile sisse genereeritud?
– Kas teadsite, et Ameerikas on spetsiaalsed Ameerika telefonid, mida euroopas kasutada ei saa?
– Kas teadsite, et kui Ameerikas keegi kedagi lööb või kasutab füüsilist vägivalda muul moel, siis vägivallatseja ehk provotseerija peab maksma kahju kannatajale trahvi ilma igasuguste täiendavate kohtumenetluste?
– Kas teadsite, et vägivald on kannatajale Ameerikas nagu loteriipilet?
– Kas teadsite, et Ameerikas saab ka metroodega sõita?
– Kas teadsite, et Ameerikas kasutatakse mõndasid sõnu teisiti, kui Britannias?
– Kas teadsite, et Ameerikas on rämpstoit kõige levinuim ehk populaatseim söök üleüldse?
– Kas teadsite, et Ameerikas kõige levinuim transpordivahend on auto või lennuk?
– Kas teadsite, et Atlanta Hartsfield-Jackson INTL lennujaam on USA-s üks kõige suuremaid lennujaamu üldse?
– Kas teadsite, et siin on päikese käes sooja koguni kuni +30 kraadi?
– Kas teadsite, et ameerika mõõdusüsteem on hoopis erinevam kui euroopas?
– Kas teadsite, et tähitud standardkirjade saatmine Eestisse võib maksta koguni kuni 30 eurot ühe kirja eest?
– Kas teadsite, et kõneminut Eestist USA-sse on 1.60 eurot?
Siin on ameerika kohta vaid mõningaid fakte, kuid neid seniavastamata fakte on kindlasti veelgi rohkem ja neid võin täiendada oma edaspidistes sissekannetes.
Kuid jah, algamas on juba kolmas kevadkuu, ehk MAI. Vahepeal on olnud kiire, kuid vahelduva eduga olen ka mõelnud, millest kirjutada ja kust otsast üldse alustada. Sündmusi on palju ja kui õigeaegselt neid kirja panna ei jõua, siis need kipuvad kuhjuma ning sellisel juhul on üsna raske leida niidisaba, kust alustada ja kust maalt lõpetada.
Teine osa minu reisiblogist on pühendatud möödunud kahe nädala olulistematele sündmustele. Viimased nädalad on olnud üsna lõbusad, vihmased, palavad ja ka päikesepaistelised. Eelmine nädal oli DOLLYWOODI nädal, ehk me käisime sõbraga ära Dollywoodi teemapargis. Kas teate, kust see park omale nime sai? Vastus peitub selles videos-
[youtube=http://youtu.be/jZ5gAzicZxU]
Jah, nimelt Dolly Partoni järgi. Tema üsna kuulus ja populaarne lugu on “I Will Always Love You”. Tema on muuseas ka selle pargi asutaja ja pidaja. Tegemist on siis ühe suurima teemapargiga Ameerikas, mis sarnaneb Disneylandiga. Siin on nii Dollywoodi “Express”, mis on kunagine vedurrong korstnaga, mitmekümneid erinevaid atraktsioone ja karuselle, pilapoode ja veskisid, kirikud, kabelid ja küale sarnanevaid hooneid ning teid. Siit saab kaasa osta endale ka teemapargi kohaseid meeneid ja vidinaid ning proovida päris veskist jahvatatud pagaritooteid. Igaljuhul igav meil siin ei hakanud- vastupidiselt, aeg läks nii kiirelt, et isegi kella ei jõudnud vaadata. Teemaparki minnes oli muidugi vaimustus suur. Ööbisime mingisuguses “haisvas” motellis, kus isegi korralikku pesemisvõimalust ei olnud. Laupäeva hommikul käisime siis Dollywoodi McDonaldsis, et osta burger ja shokolaadi küpsis ning suunduda Dollywoodi lõbustusparki. Parkla seal on üpris suur, võrdluseks võime piltlikult tuua Tallinna lennujaama ala. Teemaparki sõidutasid meid “trammid”, mis sarnanesid Tallinna vanalinna tänavatel sõitvate lasterongidega. “Trammijuht” oli kloun, kes pidevalt viskas nalja ja lahutas teemaparki sõitjate meelt. Kohe alguses oli üsna vahva!
Teemaparki jõudes ootasid meid kohe ees mitmed teatrid, kioskid, poed ja atraktsioonid. Esimesena suundusime kohe “Ameerika Mägede”-sse, mis oli seal pargis koguni 4 + 1 lasteversioon. Ehk kokku 5! See atraktsioon on suhteliselt populaarne ka Ameerikas, mitte ainult euroopas. “Ameerika Mägesid” oli seal siis erinevaid. Kõige kiirem, kõige kõrgem ja kiirem, kõige õudsam ja hirmuäratavaim ning öökima ajav kõige jubedam “Ameerika Mägi”, kuhu meie ei läinudki. Muidu käisime kõigis neis kolmes, välja arvatud lasteversioonis “Ameerika Mägi”, kuhu meie lisaks kõige jubedamale “Mäele” ei läinud. Tegelikult piisas juba nende vaatamisest, et minus piisavalt närvikõdi ja hirmu tekitada. Need nägid välja tõelised kõrged ja jubedad. Läksin neile vaid sõbra tungival soovil, vabatahtlikult oleksin meelsamini neid “skippinud” ehk vahele jätnud. Aga nüüd on vähemalt hea uhkustada, et olen oma elus ka kõige jubedamad ja hirmuäratavamad atraktsioonid ära proovinud. Eesti oma Tivoli Tuuri “Ameerika Mägede”-ga ei saa võrreldagi, siinsed jäävad nendest atraktsioonidest vähemalt 10-kordselt alla! Mõned pildid siis Dollywoodi hirmsatest “Ameerika Mägedest”, kus me ära käisime (reastatune esimesest viimaseni selle järgi, kust me alustasime ja millise atraktsiooniga lõpetasime):
1. Esimene neist oli siis MYSTERY MINE, millest kahjuks head pilti ma ei leidnud googlest, kuna need rööpad looklevad läbi erinevate hoonete, kummituslike tubade ja tunnelite ning osa nendest hirmuäratavatest rõõbastest, mis jäävad õue, on alloleval pildil ka näha. See “kummituslik hoone” on samuti pildil näha, kuhu rööpad sisenevad ja sealt edasi looklevad.
2. Järgmine oli siis kõige jubedam, sest need kõrgused ja see kiirus oli lihtsalt peadpööritav ning hirmus. Selle nimi on WILD EAGLE ning üks uusimaid atraktsioone Dollywoodis, mis valmis käsoleval aastal (kui ma ei eksi).
3. THUNDERHEAD oli siis kõige viimane “Ameerika Mägi” mida me vallutama läksime. See oli üsna kiire ja võimas, kuid samas ka üks pikimaid. Siin on pildid sellest:
Mu Ameerikast sõber oli hull nende atraktsioonide järgi. Me isegi läksime vahepeal tülli selle pärast, et tema tahtis minna “Ameerika Mägedesse”, kuid mina olin selle vastu ja pakkusin variandi, et ta läheb sinna üksinda ning mina ootan. Tõtt-öeldes ma pärast esimest kogemust küll enam teist korda sinna ei kippunud. 😀
Kõige õudsaim ja oksetunnet tekitav “Ameerika Mägi” oli “TENNESSEE TORNADO” –
Lisaks “Ameerika Mägedele” käisime vaatama Jaapani tsirkust, kus kahjuks pildistamine ja filmimine oli keelatud. Aga elamused, mida sealt kaasa võtsime, olid kordumatud ja suurepärased. Enne seda jõudsime muidugi teineteist märjaks teha “River Battle” atraktsioonis, kus pidime vastaseid tulistama veega ja nemad meid. Sealt tulles saime esimesed “niisked” kogemused veeatraktsioonide näol, kust edasi suundusime ka teiste atraktsioonideni, mis oli samuti veega seonduvad. Näiteks ülivinge atraktsioon oli “Daredevil Falls”, kust saime paadiga laskuda veejoast alla. Illustreeriv pilt sellest atraktsioonist on selline:
Päev Dollywoodis oli igati lõbus ja kirjeldamiseks jääbki ilmselt sõnu väheks, kuna praegune sissekanne on üks pikimaid minu blogis üleüldse.
Juba laupäeva õhtul sõitsime tagasi Atlantasse, mis jääb Dollywoodist umbes 400 miili (ehk rohkem kui 400km) kaugusele ning järgmine päev pühapäeval sai ära käidud kirikus ja sõpradega Itaalia restoranis, kus mina sõin oma lemmikpitsat “Calzonet”. Seda saab muuseas proovida siin Eestis “Vapiano” restoranis. Soovitan soojalt! 😉
Muuseas- laupäeval, kui sõitsime tagasi koju Dollywoodist, siis käisime ära Knoxvilles ja selle lähedal asuvas restoranis. Õhtu hakkas siis juba hämarduma ja kui koju jõudsime, oli juba päris pime. Seal restorani lähedal, kus mina sõin oma megaburgerit mis sarnaneb Eesti omaga võrreldes 4-kordse suure Hesburgeri megaeine burgeriga, oli üks huvitav spordipood nimega “Dick’s” ehk siis kes teab selle tõlget, see teab. Tõlkida pole vast vaja, mida see tähendab… 😀 Tegime sellest kohast ka pilti. 😀
USA-s on ka palju teisi “huvitavaid” kohti, mida ma siinkohal ei hakka ära märkima. Lootsime näha “Titanicu” koopiat Dollywoodis, kuid see oli ära sealt triivinud kuhugile teise kohta. Dollywood asub muidu Tennessee osariigis, mis on üsna kitsas, kuid laiuselt üsna võrdne Georgia osariigiga. Tennessees on muideks ka üks huvitav koopamuusum, kus tõenäoliselt mina esimese Eestlasena käisin seal ära. See ekskursioon läks meile kahepeale maksma 25 dollarit ning selle eest saime me giidi, kes meie gruppi juhendas, meile ürgsest koopast ekskursiooni tegi ning viis meid ligi 500 meetri sügavusele maapinnast. Wadeva lahe oli see!
Eelmise nädala kolmapäev käisime kultuurisüsti saamas ühes Atlanta teatris, kus vaatasime muusikali “Sister Act”, mis jutustast ühest mustanahalisest prouast, kes sattus nunnakloostrisse ja hakkas seal nunnaks ning õpetas teisi nunnasid idiootselt laulma. Paras komöödia oli ikka. Sellest muusikalist ja näidendist on lavastatud ka üsna vana film, mida on võimalik kõikidel alla laadida ja vaadata.
Peaks hakkama nüüd otsi selleks korraks kokku tõmbama ja teid juba varsti üllatama uute muljetega siit Ameerikast! 🙂
27. aprillil sain ka endale nüüd oma täiesti isikliku Ameerika telefoni ja numbri, mis on Eestist helistades +1 770-833-636. Palun sellele telefoni numbrile teha vaid HÄDAABIKÕNE (juhuks kui tõesti väga vaja helistada jamidagi tähtsat edasi öelda), sest lihtsalt helistamine läheb üsna kulukaks. (1.60 eurot/minut). Kuna mul on tulekul peatselt sünnipäev, siis oleks kindlasti väga armas, kui keegi mulle ka helistaks ja õnne sooviks. Üldse ei keelaks, aga palun see aasta piirduda õnnesoovidega siiski vaid meili vahendusel või läbi sotsiaalsete võrgustike/suhtluskanalite. Tõesti-tõesti ei väsi kordamast, et helistamine ei lähe kulukaks ainult helistajale, vaid ka kõne vastuvõtjale ja sellist “sünnipäevakinki” ei ole vaja mulle teha. 🙂
KUID, õnnesoovid on aga igati oodatud minu USA elukohta:
_ _ _
Reinald Udras
400 17th Street NW #2317
Atlanta, GA 30363
USA
_ _ _
Järgmises sissekandes läheb meie kutsu Claire juuksurisse. Järgmises sissekandes me näeme, millisena ta pärast juuksurit välja näeb. 😉
Siin on siis mõned pildid minust Dollywoodis ja ekskursioonist koobastes, enjoy!