Kirjutasin üles mõningad märksõnad, mis mul tekkisid seoses teemaga vastandlikkus ja valikuvabadus. See teema aitas meid ka mõningal määral õpetada õhtust õppetundi ühe kirikuga tutvujal Simbul, kellele me õpetasime rohkem hingamispäevast ja sellest, miks maailmas on inimestele antud valikuvabadus. Vastandlikkus ja valikuvabadus on omavahel seotud. Kui meil ei oleks olemas vastandlikkust selles elus, ei saaks me valida vaid oleksime sunnitud pidevalt tegema samu asju. Me ei areneks, ega õpiks mõistma, mis on tõeliselt hea meie elus. Näiteks kui me ei teeniks harjutades vastasega võitlusväljakul, ei suudaks me tugevdada oma oskusi ja õppida harjutades tehtud vigu parandama. Kui me näitlikult prooviks pidevalt sama juustu, ei teaks me, kui hästi maitsevad teised piimatooted. Need on vaid näited, kuid sageli seisame me teiste valikute ees, üheks neist on ka valik, kas järgida Jeesust ja elada Taevase Isa käskude järgi või eirata neid ja allutada ennast meie kõigi ühisele vaenlasele – saatanale. Vastandlikkus ei ole alati halb, kuid Taevane Isa ootab meilt, et me õpiksime sellest ja ei kordaks enam samu vigu, mida me tegime enne. Läbi enda üleelatud kogemuste oskame me pareminii mõista neid, kellel on meiega sarnased katsumused. Oluline on osata neist teha järeldused, et vältida samade vigade kordamist. Me kõik teeme vigu et õppida. Pärast esimest nädalat juhtus meil päris mitmeid äpardusi, kui võib nii öelda. Esiteks hommikul läks meil elekter osaliselt ära, mis ei tulnudki tagasi. Selle tagajärjel pidin ma hommikul pesumasinasse pandud pesu välja võtma ning kõik ükshaaval seebiveest välja loputama. Siis õhtul avastasime, et ka külmkapp on terve päeva sulanud, sest piim oli riknenud. Meid tabas mitu õnnetust korraga, sest ka eile ei läinud mul hästi, kuna pangaautomaat otsustas keset toimingut restardi teha (taaskäivituda) ja ma ei teagi, kas mult võeti raha topelt või mitte. Aga õnneks sain ma vähemalt kaardi tagasi. Seiklusi siin Riia linnas jätkub. Vaid mõned päevad tagasi oli siin pärid võimas torm, nii et see oli murdnud päris mitu puud. Me õpetasin ühte potentsiaalset kirikuga tutvujat, kes esitas väga huvitavaid küsimusi, milllele tulid ka huvitavad vastused. Kuna meil oli kaaslastega ajutine vahhetus, sain ma tutvuda misjonäriga, kes läks samuti oma misjonile, kui oli saamas 26. Nüüd on ta misjonit teeninud juba üle aasta ja ta on hetkel 27-aastat vana. Tema ja ühe minu kahest kaaslasest viis õppetundi läbi Maksimiga, kes ei usu eriti Jumalat. Mul jäi kogu õppetunni juures kahe kõrva vahele üks eriti tabav vastus küsimusele “Mis kasu teie saate, et te tahate mind Jumala juurde tuua?” (mida ta selle all mõtles, oli see, et mis see meile annab, kas ta palvetab ja küsib Jumalalt tõde). Selle peale tuli vastus, mis tungis sel momendil rohkem minu südamesse ja pani mind pikaks ajaks mõtlema, kui suur ja imepärane töö on teenida oma Taevast Isa. Ta vastas: “kui mina ükskord seisan Jumala ees, tahaksin ma öelda, et ma armastan teda. Ja kui ta küsib – aga kui Sa maa peal olid, kuidas sa näitasid mulle oma armastust? Mille peale võin ma vastata, et vaata – ma tõin Su lapsed tagasi Su juurde”. Kui ma mõtlen sellele mõtlen ma ka ühele pühakirjakohale, mille üle me hiljuti koos õppides arutasime. See on õpetuste ja lepingute raamatust peatükk 18 (taas ma mainin sellest, sest see on minu jaoks tähenduslik – soovitan uurida! ;)). Mulle meeldis see õppetund eriti ka selle poolest, et me kasutasime seal palju jooniseid. Jaanilaupäeva tähistasid lätlased Ligona. Meie misjonärid kaua väljas olla see õhtu ei tohtinud, kuid meil oli võimalus koos kiriku liikmetega natukene aega grillida ja tähistada, enne kui me läksime koju. See oli kindlasti parem kui mitte midagi. 🙂 Meie aga kasutasime seda päeva ka inimeste leidmiseks, kuid tuli hoopis välja, et kõik olid kuhugile ära sõitnud ja inimesi ei olnud kodudes. Pühade järgsel nädalavahetusel olin ma Tallinnas, Helgeri ristimisel ning isiklike asjade ajamise eesmärgil. Ka Tallinn tundus olevat küllaltki inimtühi see nädalavahetus. Käisin arsti juures, tegin korda paberid ja vormistasin ka rahvusvahelise juhiloa, mida mul on vaja Kanadas, sest vana ma kaotasin enne misjoni ära. 😀 Juunikuu viimasel esmaspäeval sõitsin ma tagasi Riiga, kuhu ma nüüd jään ootama oma Kanadasse lendu. Jätsin veel hüvasti oma lähedaste- ja sõpradega kirikust. Neil oli hea meel mind näha ja minul neid. Nii jätkus taas minu misjon Balti misjonil Riias. Juunikuu eelviimane päev oli sisustatud rohkem teenimistööle. Me saime pakkuda oma abikäsi nii botaanikaaias kus me tassisime mulda, kui ka perekond Julianovite juures, kus me võtsime maha tapeeti. Samal päeval saabus ka meie kauaoodatud elektrik, kes avastas probleemi, mille tõttu meil mõned päevad tagasi elekter ära kadus osaliselt. Probleemi põhjuseks oli veekann, mis tekitas kogu süsteemis ülekoormuse. Õnneks on meil elekter nüüd tagasi! Juulikuu esimese päeva võtsime me vastu Daugavpilsis, mis on ilmselt suuruselt teine linn Lätis ja asub Riiast umbes 300km kaugusel. Me sõitsime sinna rongiga ligi 3 tundi. Enda üllatuseks oli meil rongis ka üks eestlane, kes sõitis samuti Daugavpilsi. See linn meenutas mulle natukene Pärnut. Ta ei olnud küllaltki rahvastatud ja hoonestatud, hooned olid pigem vanemad ja mitte väga kõrged. Raudtejaamast kuni linna keskväljakule viis peatee, kus jalutasid põhiliselt külastajad ja turistid. See oli ka sealne põhiline turismipiirkond. Ilm oli üsna vihmane, kuid soe. Meil toimus Daugavpilsis misjonikaaslastega ajutine vahetus, kus me ööbisime küll samas ööbimispaigas, kuid tänavatel inimestega vestlemas olime erinevate kaaslastega ja kõndisime erinevas paigas. Reis Daugavpilsis oli lühikene. Me saabusime tagasi Riiga järgmisel päeval, seega ööbisime Daugavpilsis vaid ühe öö. Pühapäev oli paastupühapäev, mis on ühtlasi ka minu esimene paastupühapäev misjonil. See oli järjekordselt tegus päev. Meie paastusime kuni kella kuueni õhtul, kui saime teada kurva uudise, et vanem Jacob, kellest ma olen juba varem maininud, peab minema kaaslaseks misjonijuhataja abilistele. Seega nüüd teenime me koos vanem Castelloga kuni ma lendan Kanadasse. Mul oli nii harjumatu esialgu, et me oleme nüüd kahekesi, kuid nüüd hakkan sellega tasapisi kohanema. Eks iga muutus nõuab kohanemist ja mõni asi on minu jaoks väga uus. Nii et nendel päevadel ma ei tundnud ka ennast kõige paremini, vaatamata sellele, et vanem Castello kes on minu praegune misjonikaaslane, on väga tore ja sõbralik. Ma olin harjunud töötama koos kolmekesi, ometi teadsin, et pean varem või hiljem harjuma ära töötamisega kahekesi. Niisiis ma läksin vastu uuele päevale tundega, nagu oleks midagi puudu. Teades seda, et ma pole suur seltskonna inimene, olen ma enamus ajast vaikne ja mõtlik. Välja arvatud muidgi siis, kui me kohtume kirkuga tutvuja- või juhuslikuga tänavalt. Lihtsalt varem asendas seda vaikust minu kahe kaaslase vestlus, kuid tundub, et mu praegusele misjonikaaslane isegi täitsa naudib praegust olukorda. 🙂 Meil oli neljapäeva õhtul sellest juttu, et talle väga meeldib praegu kõik nii, nagu on. Meil ilmselt varsti tuleb keegi uus meie kaaslaseks ja siis oleme mõnda aeg jälle kol ekesi, kuna ma lendan Kanadasse vist 19. Juulil misjonipresidendi esialgsel ütlusel. Aeg läheb ikka ruttu ja ma olen nii elevil! Nüüd, kui me oleme kahekesi, tekkis mul ärevus, et mul on väike misjonitöö kogemus täisajalise misjonärina, ning lisaks ka vähene keelepraktika Vene keeles, sest ma olen määratud ju rääkima vene keelt nii kaua kui teenin Balti misjonil Riias. Viimastel päevadel olen ma väga palju saanud abi Issandalt, sest ma olen enda üllatuseks rääkinud vene keeles inimestega nii, et ma ise ka ei suuda siiamaani uskuda, et ma oskan seda keelt osanud nii soravalt kasjtada, nagu ma praegu seda teen. Ja ma tunnen, et iga päevaga ma suhtlen aina vabamalt, nii et varsti võiks minust saada ka vabalt vene keelt kõnelev misjonär ja seda seetõttu, et Issand on mind aidanud. Siinkohal ma soovin, et ka teie mõtleksite, kui palju ja kui rasketes asjades Issand saab teid aidata teie elus, kui teil on usku ja tahtmist, et elada tema käskude järgi. Sest vaatamata sellele, et ma pole täiuslik, nagu teiegi, aitab misjon mul saada neid kogemusi, mis paneb mind rohkem tahtma olla Kristuse sarnane, olles täis armastust, teha head ja saada paremaks inimeseks. Ja see pole kerge, sest oma harjumuste muutmine ja allutamine ennast täielikult Isa tahtele nõuab tugevat igapäevast tööd iseendaga, et jätta maha oma loomupärane isiksus. Pühakirjadest Moosia 3:19 kirjutab järgmist: “Sest loomupärane inimene on Jumala vaenlane ja on seda olnud Aadama langemisest saadik, ning saab olema igavesest ajast igavesti, kui ta ei alistu Püha Vaimu kutsele ega jäta maha loomupärast inimest ja ei saa pühaks Issanda Kristuse lepituse kaudu ning ei saa lapse sarnaseks – alistuvaks, tasaseks, alandlikuks, kannatlikuks, täis armastust, tahtlikuks alluda kõigile asjadele, mida Issand näeb sobivaks talle määrata, just nagu laps allub oma isale”. Need loetletud omadused peaksid olema ühele kristlikule inimesele vägagi omased. Nüüd kirjutan ma ka veidi oma selle nädala sündmustest, mis on jäänud juba seljataha. Käisime teisipäeval taas Jurmalas, vend Baronil külas. Ta on vanem meesterahvas ning saanud juba oma templiõnnistuse. Rääkisime siis temaga juttu. Vanemad inimesed tahavad ikka, et neid meeles peetakse, seega oli meil see suurepärane võimalus temaga suhelda ja teda kuulata. Ta pakkus meile looduslikku teed ja pannkooke. Kuna me olime juba enne korralikult söönud, nõustus vaid minu misjonikaaslane temaga sööma, kuid mina lihtsalt rääkisin kaasa. Ma ei tea miks, kuid päeva lõpus tekkis kohutav väsimus. Mind inspireeris temaga vestlus, kuid samal ajal tahtis ka väsimus minust jagu saada, seetõttu tundsin ennast see päev väga loiult. Päev iseenesest väga tegus ei olnudki, ometi möödus see ruttu. Kolmapäeval teenisime me taas botaanikaaias. Pärast hommikust trenni, kui me käisime hommikujooksu tegemas, ei osanud me aimata, et töö, mida me täna botaanikaaias tegime, on samaväärne meie hommikuse jooksuga, sedt meil oli võimalus seekord kaevata ja visata mulda konteinerisse, mis oli päris väsitav lihastele ning ma tundsin, et see oli mulle paras trenn. See töö meenutas mulle vanade aruikute töömehhanismi, kus töölised viskasid tundide viisi sütt aurukatlatesse ja siis oli üleni higist märjad, nagu oleksid vee alt läbi jooksnud. 😀 Meie puhul olukord nii higine ei olnud, kuid märjaks võttis otsaesise küll. Ma isegi täitsa nautisin seda tööd, kuigi see oli raske, sest ma tundsin, et mu lihased teevad trenni. Pärast lõunat me läksime Balti Misjoni peakontorisse, kus ma lasin skänneerida paberi Kanada jaoks, mille ma sain siis, kui käisin viimane kord peale Jaanipäeva Tallinnas. Õhtul tegime telefonikõnesid numbriele, mis me saime eelnevatel päevadel tänavatelt ning leppisime inimestega kokku uusi kohtumisi. Neid numbreid oli umbes 20! Kõiki me ei jõudnud läbi helistada, kuid ühega leppisime kohtumise kokku juba neljapäevaks ja tema nimi on Vaaks, kes tuli kohale koos oma abikaasaga. Nad on hästi toredad ja sõbralikud inimesed, kes olid igati huvitatud meie sõnumist ning aitasid meid keelebarjääriga (vähese keeleoskamatusega). Me õpetasime neile taastamisest ja leppisime nendega kokku uue kohtumise. Neljapäevane päev oli üle pika aja taas tore ja rõõmus. Eriti tänu sellele, et ma sain julguse suhelda mitmete juhuslike inimestega tänavatel ja ühistranspordis. See andis mulle oluliselt palju enesekindlust. Päeva lõpus tundsin ennast palju paremini, kuid reedene päev oli seevastu aga igav, sest mu misjonikaaslane haigestus ja see tähendas nii mulle kui ka minu misjonikaaslasele terve päeva kodus istumist. Seega me ei saatnud reedel midagi erilist korda, vaid istusime päev otsa kodus ja õppisime. Laupäevaks paranes mu misjonikaaslane ja tundis ennast paremini, nii et me saime teha seda, mida me plaanisime. Hommikul olin ma tänulik oma otsusele ennast mitte pesta, sest me käisime tegemas teenimistööd vend Arvilsi juures. Seal oli tõeliselt räpane, kui võib nii öelda. Meil oli koristamst päris korralikult, nii et pärast seda oli pesemise järgi vajadus suur. Fotodelt võite näha, milline tema majapidamine välja nägi. Mul on temsst kahju, sest ta on tore mees, kuid ta elab vaesuses. Me aitasime teda koristamisega. Tema vend on praegu haiglas, muidu ta elab vennaga koos. Koristasime tema kööki kolm tundi, ning siis läksime koju, et valmistuda õhtuseks kontserdiks uue kogudusehoone ees. Baltikumi suurim kogudusehoone Riias, mis hõlmab endas kolme korrust ja on avar, lai ning kõrge, avatakse 23. juulil, kui on lahtiste uste päev. Kahjuks minul ei õnnestu siis kohal olla, sest ma lendan varsti Kanadasse, kuid täna nägin seda suurt hoonet oma silmaga ning panin foto sellest ka siia postitusse. Me laulsime kirikulaule ja mängisime pilli, ning kutsusime inimesi lahtiste uste päevadele. Kontsert oli edukas ja huvilisi leidus. Praegu tegutseb kogudus renditud kontoriruumides. Teine vana kogudusehoone on Imantas, mis on sarnase arhitektuurse kavandiga nagu Tallinna kogudusehoone, kuid ei ole enam kasutusel ammu. Seda me kasutame vaid ürituste korraldamisel ja kirikuga tutvujatega kohtumisel. See hoone asub ka päris kaugel kesklinnast – seal samas lähedal, kus meiegi elame. Igatahes, nädal oli põnev ja tegus. Me saime teada alles hiljuti, et meil pole enam kaua olla koos vanem Castelloga kahekesti, sest teisipäeval saame me oma kampa kolmanda misjonäri, kes saabub Hispaania misjonäride koolituskeskusest ja on pärit Valgevenest. Tema saab tegelikult olema minu praeguse misjonikaaslase uus misjonikaaslane, sest mina ei ole varsti enam siin. Lisaks saab vanem Eberli, kes teenis sügisel oma Balti misjonit Tallinnas, uueks tsoonijuhiks ja minu praegune misjonikaaslane üksuse juhiks. Loodetavasti tekib mul võimalus veel enne Kanadat kirjutada selle nädala sündmustest, kuid kui mitte siis kuni järgmise korrani, kui ma ükskord selle võimaluse Kanadas saan…