Minu esimene kuu on täitunud! Aeg läheb ruttu, sest ma pole seda tähelegi pannud. Eelmisel pühapäeval andsime me algühingu lastele tundi, kuidas tuleks olla pühapäevastel sakramendikoosolekutel vaikne ja aupaklik. See tund läks hästi ning peaaegu kõik lapsed kuulasid meid ja vastasid meie küsimustele. Vaid üks poiss oli selline, kes mängis ja ei pannud tähele mida me õpetasime. See oli minu jaoks huvitav ja ainulaadne kogemus, sest ma polnud kunagi varem nii suure hulga laste ees õppetundi andnud. Minu jaoks oli see uus kogemus, mille pealt ma õppisin paremini mõistma, kui raske see töö tegelikult on. Mu sõber USA-st sai kutse olla algühingu laste õpetaja. Seni ma naersin, kui ta ütles, et see on raske. Enam ma ei naera, sest nüüd ma mõistan teda paremini, läbi enda kogemuse. Me laulsime koos ja jagasime väikeste lastega vaimset mõtet, mis sisaldas erinevaid mänge. Esmaspäeval algas uus ja minu viimane nädal Balti misjonil. Meil oli siis ettevalmistuspäev. Mu misjonikaaslane käis sellel päeval juuksuris ja me sõime lõunat Lidos. Hommikul kirjutasime lähedastele ja koristasime tuba. Teisipäeval me saime endale ka uue misjonikaaslase, kes on pärit Valgevenest. Seega nüüd oleme me taas kolmekesi, kuni ma lendan Kanadasse. Meie uue misjonikaaslase nimi on vanem Smirnov. Esmapilgul jättis ta huvitava mulje, sest ta on natukene erinev kui tavalised misjonärid. Tema puhul jäi eriti silma see, et ta on hästi konkreetne ja julge, ning asjalik. Me võtsime teda vastu missioni kodus, president Hardingu ööbimiskohas. Tema assistendid ootasid juba meid seal, kui me saabusime. Uue misjonikaaslasega tehti intervjuu, ning seejärel anti ta üle meile. Me viisime ta koju, pärast seda kui me olime kõik asjaajamised ära teinud. Õhtul tuvustasime talle veidi meie elu ja olu. Uus päev algas taas teenimistööga botaanikaaias. Seekord me tööd labidaga ei teinud, kui eemaldasime teedelt kasvanud umbrohu. Lõpuks saime ka vend Ericuga, kes on meie tööde juht, jagada evangeeliumit. Kuna tema emakeel on läti keel, anname me ta üle peagi läti keelt kõnelevatele misjonäridele. Me kõndisime samal päeval palju ja otsisime kontakte, kellega jagada evangeeliumi. Leidus neid, kes soovis teada rohkem sõnumist mida me inimestega jagame ja leidus neid, kes olid huvitatud tulema ka uue kogudusehoone lahtiste uste päevadele. Kuid oli ka palju neid, kes ei olnud üldse huvitatud meie sõnumist. Kahjuks on see misjonitöös üks raskemaid ja tavapärasemaid hetki, sest inimesed reageerivad tihtipeale väga ükskõikselt ja isegi ülbelt. Ma usun, et Kanadas on suhtumine mõnevõrra erinev, kuid äraütlejatest ei tule puudust ilmselgelt mitte kusagil. Nii palju, kui mina olen teeninud siin Balti Misjonil, olen ma palju kordi näinud, et isegi pärast rõõmsat tervitust ei tule vastu midagi muud, kui ignorantne “paka” (tähendab vene keeles “nägemist”) ja see on kõik. Me proovisime kanda kolmapäeva õhtul ka nimesilte, mis pole muidu kohustuslikud enam. See ei olnud väga effektiivne ega toonud oluliselt paremaid tulemusi (mida me ei lootnudki), kuid oli vähemalt huvitav kogemus. Vähemalt kohtusime me ühe noormehega, kelle nimi on Reinald, nagu minulgi! See on esimene kord, kui ma kuulen enda nime kellelgi teisel olevat, sest kuna minu nimi ei ole väga populaarne, ei kohta seda nime eriti palju. Ma tundsin veidralt ja naljakalt, kui me arutasime õhtul sellest Reinaldist. Ma kujutasin ennast ette 10 aastat tagasi, kui misjonärid tegid samamoodi plaane minu ristimiseks õhtusel planeerimisajal. Neljapäeval olime me teel meie uue kaaslase viisa kohtumisele. Teel olles suhtlesin ma ühistranspordis ühe keskealise mehega, kes enamus ajast vaikis. Ma proovisin mõista ja selgitada, et ehk on midagi, millega ma saan teda aidata, kuid nii palju kui ma temaga suhtlesin, sain ma teada et tal on mingid võlad. Siis tuli peale üks naisterahvas kes kukkus üle bussi minu peale karjuma, öeldes: “sekt, sekt”, mis tähendab, nagu usu sekti. Tema hääl oli nii tugev, et see pahandas isegi bussis olevaid kaasreisijaid. Ma tundsin, et ma pidin selles olukorras olema alandlik ning järeleandlik, kuna ma teadsin, et see mida ma tunnistasin, tuli puhtalt minu südamest, see on tõde ja Issanda vaim oli minu peal. Ma ei hakanud temaga vaidlema, vaid tunnistasin seda, mida Issand on mulle vaimu kaudu teada andnud. See on Jumala töö ja kõikides asjades me peame juhinduma Isa tahtele, mis ilmub meie südamesse Püha Vaimu kaudu, sest tema õpetab ja juhib meid, kuidas me peame seda tööd tegema, ning millal me peame midagi ütlema või tegema. Reedel läksime me taas uue kogudusehoone ette ja jagasime inimestele teateid uue kogudusehoone avamisest, ning kutsusime neid kontserdile. Kuna meid seekord palju ei olnud, ei moodustanud me laulukoori, vaid minu üks misjonikaaslane ja üks misjonäride paar mängisid pilli, ning ülejäänud meist, kus olime mina, mu uus misjonikaaslane ja kaks läti keelt kõnelevat misjonäri, jagasime reklaami inimestele. Me leidsime mõningaid, kes oli huvitatud. Õhtul käisime me koos läti keelt kõnelevate misjonäridega koputamas Marupe kandis, mis asub lõunas, Riia külje all. Me moodustasime paarid nii, et üks misjonikaaslastest oli läti keelt kõnelev misjonär ja teine vene keelt kõnelev misjonär ning me käisime mööda maju, et leida inimesi. Marupes elavad umbes pool elanikkonnast vene keelt kõnelevad inimesed ja pool neist lätlased. Meid ei saatnud väga suur edu tol päeval, sest me ei saanud ühtegi telefoninumbrit, kuid see-eest me jagasime ohtralt kuulutusi lahtiste uste päevadest. Laupäeval täitus 6 nädalat sellest ajast, kui ma alustasin oma misjoni esimest nädalat misjonäride koolituskeskuses. Miks mul selle kohta on nii hea arvestus, on seetõttu, et mu märkmik on otsa saanud ja sellel on vaid 6 nädalat. Loomulikult on mul olemas ka varumärkmikke, kuid minu praegune märkmik on minu esimene, mille ma sain koolituskeskusest ja sinna ma märkisin oma esimese nädala tunniplaanid. Laupäeva hommikul oli ilus hommik. Me käisime taas vend Arvilsi juures aitamas. Värvisime tema aknaraame, pesime nõusid ja koristasime kööki. Meil oli abiks seekord ka õed misjonärid ning üks kirikuliige, seega kokku oli meid 8. Arvilsil oli meie tuleku üle hea meel ja ta ostis meile kõigile jäätis. Me võtsime selle vastu raske südamega, sest tal isegi on rahadega raskusi, nii et me otsustasime talle salaja 5 eurot sokutada. Pärast sõitsime me Kengaragsi, kus elavad teised misjonärid. Me sõime seal, pesime ja riietusime. Vanem Kamentsov, kes on meisterkokk, grillis meile barbeque, mida me lõunaks sõime. Meil oli õhtupoole ka üks õppetund, ning siis oligi päev ühel pool. See nädal on läinud kiirelt. Ma olen oodanud iga päev oma Kanadasse minekut. Pühapäeval jätsin ma oma teiste misjonikaaslastega ja sõpradega kirikust hüvasti. Me tegime koos fotosid ja kallistasime, ning surusime kätt. Siin oldud aeg on olnud suurepärane. Isegi meie uus misjonikaaslane vanem Smirnov ütles, et kolmekesti oli meil nii lõbus. Ta ütles, et tal on kahju, et ma Kanadasse lendan. Ma olin tema ja minu teise misjjonikaaslase hästi tubli ja näitasin eeskuju oma julgusega transpordis inimestega suhtlemisel. Ma arvan, et sellest on saanud minu tugev külg. Ma pole väga osav tänavatel suhtleja, nagu minu misjonikaaslased, kuid see-eest tunnen ma ennast mugavamalt transpordis suheldes. Kahjuks Kanadas mul seda võimalust ei tule, sest seal sõidame me autoga. Minu misjon siin Riias aitas mul kohaneda misjoni eluga, elada sisse sellesse töösse ja andis ettekujutuse, mida tähendab olla misjonär. Kuna see oli minu viimane pühapäev Balti misjonil, jagasin ma koguduse ees ka oma tunnistust ja ma tegin seda vene keeles. Ma tundsin, et sain sellega suurepäraselt hakkama. See oli ka kõikide jaoks viimane pühapäev kesklinna koguduseruumides. Ma olen palju kirjutanud nii selles kui ka eelmises kirjas uue kogudusehoone lahtiste uste päevadest, seega kutsun ma ka teid kallid sõbrad, tulema Riia uue ja Baltikumi suurima kogudusehoone lahtiste uste päevadele, mis toimub juba sellel laupäeval, 23. Juulil. Samal päeval esineb ka Brigham Young Ülikooli jazzbänd “SYNTHESIS”. Kontsert algab kell 15:00, kuid kogudusehoone on avatud terve päeva ja kõikidel külastajatel on võimalik tutvuda meiega – kes me oleme, mida me usume ja milline näeb välja terve kogudusehoone seestpoolt.