See nädal oli mitme sündmuse poolest väga erinev teistest, sest lisaks sellele et ma just lõpetasin oma esimesed 12-nädalat misjonipõllul, sai läbi ka minu misjoni teine transfeer, mida meenutades tulevad mulle meelde paljud toredad sündmused ja mälestused. Lisaks iganädalasele kirjale, võtan ma kokku selle kirjas ka mõned olulised sündmused ja mälestused lõppenud transfeerist. Kui veel keegi ei tea, kui pikk on üks transfeer, siis see on 6 nädalat. Iga kuue nädala tagant toimuvad muutused meie piirkondades, sest mõned liiguvad teise linna ja mõned saavad uutele misjonäridele treeneriteks. Kindlasti on lõppenud transfeer jätnud palju meeldejäävaid hetki sellest, kui ma saabusin Kanada Calgary missionile, kui ka see et me saime selle transfeeriga 3 uut kirikuga tutvujat ja 2 ristimiskuupäeva. Minu isiklik eesmärk 1 ristimiskuupäev iga transfeer, on täitunud selle transfeeriga! Seega võib lugeda see transfeer õnnestunuks, lausa kahekordselt! Nüüd rääkides sellest, mis toimus uue transfeeriga, siis midagi muud ei toimunud, kui see et üks õdemisjonär sai endale uue kaaslase, keda ta hakkab järgnevad 12-nädalat treenima. Meie rajoonis ei toimunud selle transfeeriga mingeid muid muutusi – keegi ei lahkunud ja rohkem kedagi ei tulnud ka juurde, küll aga terve Kanada Calgary missionile saabus 28- uut misjonäri, kes alustasid oma teenimist siin misjonipõllul juba 1. Septembril. Ma mäletan seda aega veel selgelt, kui ka mina saabusin siia. Ma ei teadnud sellest rajoonist siis midagi, kuid nüüd olen ma kõikidega väga lähedaseks muutunud ning rajoongi on üsna selgeks saanud. Möödunud nädal algas töiselt ja möödus kiirelt. Esmaspäeva hommikul tegime me teenimistööd oma vabast ajast. Seejärel saatsin ma teile iganädalase kirja, nagu alati. Õhtul oli meil õhtusöök ühe kirikuliikme kodus, kes oli vaid 23-aastane ja tal on juba naine ning lapsed ja abielus. Minu jaoks oli see teistsugune kogemus, tundes võõrustatuna endast kolm aastat noorema perekonna juures. USA-s ja Kanadas on perekondade mudel erinev. Siin alustatakse valdavas osas pereelu tunduvalt varem. Nad rääkisid et teadsid teineteist juba 10-aastat ja niipea kui vend Wight misjonilt naases, abiellusid nad 6-nädala pärast, peale misjoni. Teisipäeval oli meil õppetund ühe kirikuga tutvujaga, kellest ma juba mainisin. Tema nimi on Scott. Ta ei usu Jeesuse Kristuse õpetustesse, kuid ta on alati väga tore ja valmis meiega kohtuma. Ta arvab et me oleme superlahedad inimesed! Tema kohtumise eesmärk on olnud pigem uudishimu. Me jätkame temaga kohtmist ja mine tea – ehk tulevikus tekib selle uudishimu taha ka tõsine kavatsus ise Jumala sõna proovile panna. Praegu tal pole isegi soovi palvetada, käskudele kuuletumisest- ja ristimisest rääkimata. Viimased augustikuu päevad on siin Kanadas taas soojemaks läinud. Päike on välja tulnud, ehkki puudel on näha juba sügisest kolletamist. 1. September algas kõikidel kool. Lapsi oli neljapäev kõikjal, ka ameerikale tüüpilised kollased koolibussid vurasid kõikjal ringi. See aitab mul natukene leevendada suvemasendust ja tuletab mulle meelde, et sügisel on aeg pühendada taas töötamisele ja õppimisele, kui suvel oleks võinud seda veeta vabalt rannas puhates, kuigi randa minek poleks misjonile ajal olnud lubatud niivõinaa. Kahjuks neljapäev ei olnud ainult tore ja suvine koolipäev vaid ka meie töös kurb päev, sest üks kirikuga tutvuja keda me õpetasime, ajast, mil ma Kanadasse saabusin, loobus meiega tulevikus kohtumast ja see muutis mu meele natukene kurvaks. Kuid nagu me kõik teame, on meil valikuvabadus ja kui see oli nende otsus, siis olgu see nii, kuna meie andsime endast parima. Reedel oli meil tsooniga eesmärkide seadmise koosolek. Pärast seda käisime taas vanadekodus, seal oli ansambel kes mängis muusikat. Me aitasime vanu inimesi ratastoolis toimetada kontserdile ja siis tagasi oma eluruumidesse. Õhtul oli meil kaks õppetundi kirikuga tutvujatega, kellest üks saab peagi ristitud! Me õpetasime ühele tähendamissõna Jumala sõnast, ehk seemnest, mis kasvatab tänu lootusele, usinusele ja kannatlikkusele elupuule omast vilja, mis on täis igavikulist rõõmu ja on valgem kõigist mis on valge; ning teisele õppetundi Jeesuse Kristuse evangeeliumist. Laupäeval teenisime me ühe vähemaktiivse kirikuliikme kodus. Me aitasime teda katuse vahetamises ning siis tähistasime me oma piirkonna juhiga minu- ning tema misjonikaaslase viimast esimese 12-nädala programmi õppetundi. Sellega lõppes minu esimese 12-nädala programm. Õhtul oli meil taas võimalus teenida ühe kirikuliikme kodus aiatöödega. Pühapäev oli lõbus päev, ka minu misjonikaaslase jaoks. Meil oli päris mimeid toredaid vaimseid hetki kiikuliikmete kodudes pärast kirikut. Kuid kirikus oli see pühapäev eriti tore, sest algühingu lapsed joonistasid ja kirjutasid meile vahvaid kaarte, mille me saime endaga kaasa. Nad muutsid meie pika 7-tunnise kirikupäeva väga lõbusaks! Algühingu tunnis me tutvustasime neile, kus me pärit oleme ja gloobusel näitasime, kus me elame. Nad olid väga elevil meie tuleku üle. Esmaspäeval veetsime me oma puhkepäeva Kanada osariigi Alberta ilusaimas kohas, mis kannab nimetust Banff. Meid sõidutas sinna kirikuliiige oma perega. Reis kestis terve päeva ja me külastasime päris mitmeid paiku, sealhulgas Banffi looduslikku rahvusparki, Lake Louise linna- ning selle imeilusat järve, mis kannab nimetust Moraine Lake. See järv on ümbritsetud imeilusatest alpidest, keset looduslikku rahvusparki, millele avanes võimas vaatepilt otse kaljunõlvalt. Paljud fotod sellest imeilusast vaatest on jäädvustatud minu kaamerasse ning osad neist on lisatud ka sellesse kirja/postitusse. Me matkasime Banffi looduslikus rahvuspargis ja kui me jõudsime Lake Louise lähedal asuvale Moraine järve kallastele, jõudsime me veidi pärast seda teha need imeilusad kaadrid enne kui hakkas sadama rahet ning siis tugevat vihma. Banffi linn meenutab mulle muinasjutulist linna, kus filmis “Harry Potter”, tema ema ja isa oli maetud. Seal on palju suveniiripoode, hubaseid kommipoode, hõrgutavaid restorane ja muinasjutulisi tänavaid koos nende juurde kuuluvate hoonetega. Nüüd ma mõistan, miks misjonärid seal linnas enam ei teeni, sest esiteks on see puhas turismilinn (turismipiirkonnaga) ja teiseks on see liiga ahvatlev et teenida seal misjonit. Sellest on möödunud mitmeid aastaid, kui selles linnas enam misjonit ei teenita, küll aga seal on kirik, mis on oma suuruse poolest väga väike ja on pigem nagu kogudus. Inimesed, kes seal (Banfi linnas) elavad, pidavat mitte kunagi krunti ega maja omama, vaid neile antakse elamiseks maja kuni 100 aastat ja siis nad peavad selle loovutama järgmisele ostjale, sest Banfi linn on osa looduslikust rahvuspargist, kuigi inimesed peavad maja omamiseks siiski selle täies väärtuses välja ostma, mida pärast lepingu lõppemist tagastatakse samas ulatuses selle turu hetkeväärtusele vastavalt. Mitte omada maja tähendab Kanada mõistes seda, et neil puuduvad Kanada seaduse alusel omanikule kuuluvad täielikud õigused (nagu näiteks juurdeehitiste rajamine omavoliliselt või lõkke tegemine aias, mis on selle omaniku valduses). Veel väga huvitav äramainimist väärt tähelepanek on see, et Banfi linnas ülekäigurajad ristmikel on risti diagonaalsed ning vertikaalsed ja horisontaalsed. Näiteks kui tekib ülekäigurajal jalakäijal selle ületamise õigus, võib ta seda ületada ristmikul ükstahes mis suunas, olgu see siis kasvõi keset ristmikku. Banffi looduslikus rahvuspargis on kiirteede mõlemal poolel aed loomade tõkestamiseks kiirteel. Huvitav tähelepanek oli meie reisi jooksul see, et loomade jaoks oli ehitatud sillad, mis on samuti mu kaadrile jäädvustatud ja sellesse kirja lisatud. Sild ühendab mõlemal pool asuvat metsa, mis on kaetud puude ja metsale omase taimkattega, nii et loomad kes ületavad silda, tunneksid ennast “koduselt”. Nii on sillad rajatud kiirteedele umbes iga 20 km tagant kogu rahvuspargi ulatuses. Reis Banffi ja Lake Louise oli väga huvitav ja loodus oli väga mitmekesine. Kõikjal laiusid võimsad mäed ja ilusad vaated alla orgu. See turismipiirkond on Alberta osariigis üks kõige ilusamaid ja omanäolisemaid, mida ma mujal polnud veel kohanud. Nõnda lõppes minu 12-nädal misjonil.