Teisipäevane päev oli täis ootust esimeseks poolfinaaliks. Kuna me käisime esmaspäeval Euroklubis, siis teisipäeva hommikul sai magatud poole päevani. Teine päev oli rahulik ja ootusi täis. Kuigi meie Eesti osaleb teises poolfinaalis, siis see leevendas kõige suuremat ärevust, mida võiks tekitada homne päev. Kiievis oli ilm vihmane ja jahe. Peale lõunat jõin ma kakaod ja seejärel läksime restorani sööma. Minu sõber suutis vahepeal linnas ära eksida, siis kui mina oma blogi kirjutasin.
Räägin siis muljetest ja sündmustest, mis juhtus eile Kiievis. Nagu te kõik võib-olla eelmises postituses lugesite, siis Kiiev on igalt-poolt täis politseinikke ja teed on blokeeritud. Tänane poolfinaal Kiievis aga tõi väga oluliselt inimesi juurde, võrreldes eilse õhtuga. Fänne oli terve linn täis. Minu sõber kandis USA lippu, kus on peal LGB värvid, tähistamaks erinevust. See aga köitis paljude fännide ja ajakirjanike tähelepanu ning mu sõpra soovisid väga paljud filmistada. Ilmselt on need fotod levimas praegugi kuskil Facebookis ja mujal. 😀
Eilne poolfinaal algas siin Kiievis kell 22:00. Olen juba kuulnud mitmetelt fännidelt kaasaelamisi Eesti laulule neljapäeval. Näiteks Island, kes seekord edasi ei pääsenud, nende fännid olid väga Eesti laulu poolt. Aga ka Šveitsi- ja teiste maade fännid. Eilne õhtu möödus aga tõeliselt peomeeleolus, sest lisaks Euroklubis pidutsemisele kuni hommikuni, tegin ma ka lühikese video seal toimuvast melust. Veel enne, kui viin teid Eurokluppi, kirjutan, mis toimus teisel poolfinaalil.
Kontserdhalli jõudsid eile väga palju inimesi. Fänne oli kogu ümbruskond täis, ajakirjanikud pildistasid ja filmisid teel fänne, kes läksid halli poole. Turvamehed, suured kisamised, inimesed omavahel eurovisioonimuljeid vahetamas, muusika ja tanst – seda kõike võis näha teel poolfinaalini. Fännid olid vaimustuses ja üleolevas meeleolus. Ka mina ei pääsenud eile ei fotograafidest ega ka intervjuudest, kuigi ma olin ise Eesti lippudes ja värvides. Küsiti minu kohta, mida ma arvan Ažerbaijani loo kohta. Piinlikkusest vastasin, et hea lugu küll, kuid ise ei mäleta seda lugu, sest minu TOP10 edetabelis seda ei olnud. Lisaks tutvusin eilse õhtuga väga paljude erinevate fännidega. Nägin ka punt Eestlasi halli sisenedes. Valdavas osas võis leida muidugi rootslasi, kellele ma soovisin ka isiklikult palju edu Eesti poolt. Pean tunnistama, et kuigi Soome on meie naaber, ei suutnud ma neile loo poolest kaasa elada, sest minu jaoks oli see väga igav ja ma olen tegelikult tulemustega väga rahul. Vähemalt minu lemmikud – Portugal ja Rootsi esimest poolfinaalist, pääsesid edasi.
Kohapeal suures hallis seda kõike oma silmaga vaadata oli imeline. Tule- ja helivärk ning valgustus oli viimase peal. Inimesed kisendasid ja tantsisid, nagu tõelised fännid. Seekord istusin koos teiste fännidega. Minu kõrvale juhtus istuma üks väga sõbralik naisterahvas, kes küsis, kust ma pärit olen ja millega ma tegelen. Tema on pärit Ukrainast ja me suhtlesime temaga inglise keeles. Ta oli väga vaimustuses, kui ütlesin, et tulin Eestist. Meie jutuajamine kestis pikalt ja show lõppedes tahtis ta minuga koos isegi foto jäädvustada.
Ma isegi ei oska ausaltöeldes neid muljeid kirjeldada, mis toimus kohapeal, sest need olid fantastilised. Metrood olid pilgeni täis ja pärast showd me suundusime edasi Euroklubisse. Tee peal peatasid meid ikka ja jälle tüütud taksojuhid, kes pakkusid teenuseid saamaks Euroklubisse. Meie aga läksime metrooga ja hiljem jalutasime koos teiste fännidega. Euroklubi oli rahvast täis. Ma kohtusin õhtul juhuslikult ka ühe Eestlasega, kes naeratas ja ütles mulle tere. Tema oli tulnud Eurovisioonile juba seitsmendat aastat ja pärit on Võrumaalt. Ma ütlesin, et teenisin seal aega kaitseväes. 😀
Täna õhtul on teise poolfinaali kohtunikefinaal, millest lähemalt juba homme. Aga kuna lisan väikese tutvustava video Euroklubis eile öösel toimunud melust, siis lõpetan praegu kirjutamise ja soovin head vaatamist! Homseni!
Vaata minu videot euroklubis!