Täna hommikul äratas mind rutiinne möla, mis tuletas jälle meelde, et peab minema sellesse si*asesse päeva vastu, kuid tänane päev oli pisut erilisem sest täna ootas mind miski või pigem siis keegi, keda pole varem näinud. Päeva alustuse mõttes oli see ju päris hea motiiv, miks ärgata. Tavaliselt olen ma just selline unekott, kes ennast kell 7 ei viitsi eriti liigutada. Täna hommikul leidsin siis paraja ettekäände, miks vanematele anda korralduse hommikul varem äratuseks. Mõistagi, et äratuskellast pole minu puhul kuigi suurt kasu sest ma lihtsalt ignoreerin selliseid tüütuid vidinaid.
Hommikul siis lebotasin mingi maksimaalselt 30 minutit, peale mida ma panin kähku koduriided selga ja astusin vannituppa et ennast kiirelt üle loputada ja hambad ära pesta.
Tehtud see sai, pärast mida läksin sööma ja riidesse panema. See tund aega möödus hommikul päris kiiresti, nagu alati hommikuti. Ainuüksi juba see uimerdamine röövib enamus ajast, isegi siis kui ma peaksin täitma minema oma töö või kooli kohustusi. Täna hommikul ma eriti kaua ei uimerdanudki ja põhjus, miks ma lasin ennast varem üles äratada, seisnes selles, et täna on emakeelepäev. Ettekäändeks ütlesin siis, et pea täna tavapärasest varem kooli tõttama, kuna meil üritus. Tegelikult oligi mingi üritus, kuid see pidi algama alles 12:45 ja sinna ma otseloomulikult ei jõudnudki 😀 Polnud tegelikult plaaniski minna. 😛
Hommikul putru sööma asudes köitis minu tähelepanu üks saade, mis jooksis Vikerraadio otseetris. See saade puudutaski just tänas emakeelepäeva. Ega ma ise just suur raadiokuulaja pole ja Vikerraadio mängib mu vanaemal, siis tänane päev oli selles osas erilisem. Minu üllatuseks oli eetris meie kooli emakeeleõpetaja Seoriin. Mulle meeldis tema sissejuhatav lause keeleõpetuse kohta. Ta nentis, et oluline pole see, kui kaua keelt õpetatakse, vaid oluline on see, kuidas seda õpetatakse. Sellest lausest sain ma palju uusi mõtteid, mida hiljem mõlgutasin ja millest mõtlesin ka teha spetsiaalse sissekande oma blogisse- just selle emakeelepäva kohta.
Aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis oma päeva muljetest ja tegevustest sest tegelikult pole ma juba pikemat aega kirjutanud sellest, kuidas päev kulgeb. Ehkki tegelikult saaksin ma niiviisi 365 sissekannet, kui hakata jälgima igapäevasi tegevusi, aga sellel poleks mõtet sest kirjutada saab ainult siis, kui on millest kirjutada. Selle jaoks peab tõesti juhtuma midagi erilist. Ma arvan et tänasest päevast võib leida nii mõndagi, millest mul kirjutada on.
Nagu te mu pealkirja juba lugesite, siis olen taas jälle üle pika aja koolimajas saadaval. Vahepeal sai tubli 3 nädalat pausi tehtud, sest no lihtsalt kogu see aeg mis oli koolile mõeldud, kulus paraku mu sõpradele ja karjäärialastele tegevustele. Siiski ei tuleks mul midagi kahetseda, sest kõik need päevad läksid asjaette.
Niisiis, nagu ma juba eelpool mainisin, siis päeva algus kujunes kiirelt. Sain kokku ühe tüdrukuga, siis liitusid hiljem veel temaga kaks tüdrukut ja nii me siis Solarise ümbruses mõnda aega viibisime. Hommikul sai mäkis ka istutud ja muljeid vahetatud, rääkisime teineteise hobidest jne. See tund aega kui saime koos olla, möödus päris kiirelt. Siis sai ka natukene õues jalutatud ja hiljem teistega kokku.
Umbes natukene enne keskpäeva olin ma juba tüdinenud neist ja otsustasin seepeale ära minna. Eks mul koduski oli midagi teha ja kooliasjad tuli ka õhtuks valmis panna. Vaid mõned tunnid passisin siis kodus, kui kell kukkus ja välja sammuma hakkasin. Trammis istudes ja mõnda aega loksudes tundsin, et midagi on teistmoodi. Minuga järgnesid ka mingid tüdrukud, kes nägid välja kenad. Nad vaatasid mind silmanurgast ja mina neid. Seejärel kui tramm oli oma peatuse teinud Hobujaamas, läksid tüdrukud maha, vaadates mulle järele. Eks ma püüdsin siis muidugi teeselda, et ma midagi pole näinud ega kuulnud ja samas valdas mind ka pisut egolik tunne, sest ma sain aru, et ilmselt tulid need naeratavad pilgud huvist minu vastu. Trammiga mööda sõites sain sellele ka kinnitust, kui nad mulle otsa vaatasid ja lehvitasid.
See oli küll mõnus egosüst, sest tavaliselt mul hakkab paha kui mulle lehvitavad koledad. Seekord oli siis vastupidi. 🙂
Üha lähemale koolile jõudes mõtlesin, et mis mind ootab ees. Mõtlesin ka sellest, mida on vahepeal juhtunud selle kolme nädala jooksul, mil ma õpingutest eemal olen olnud.
Balti jaamas maha minnes jalutasin edasi, kuni lõpuks jõudsin koolimajja. Tegin seda täna isegi päris vara, sest jõudsin ju koolimajja pool tundi varem. Tavaliselt ma hilinen samapalju, aga täna olin kohal nagu õige koolipoiss kunagi. Ehkki pean tegelikult tunnistama, et enne kooliminekut sai hommikul tüdrukutega ka ühte paha jooki joodud, aga tegin seda ainult ühe lonksu koguses, nii et polnud karta et see mingeid edasisi mõjusid mulle avaldada võisid. Ja tegelikult ma tunnen ennast siiamaani väga kainena, nii et hullu pole midagi. 😉
Et oma aega parajaks tegin, käisin seljankat söömas ja uurisin teateid kooli stendilt. Mind valdas täna üllatavalt suur uni, ei suutnud ka koolis asjadele tähelepanelikult konsentreeruda. Tähelepanu võime pidevalt hajus. Ma ei usu, et see võis olla tingitud sellest ühest lonksust, mida hommikul tegin.
Täna oli meid klassis vähe, isegi liiga vähe. Arvestades, et meil on suur klass, kus õpib koguni 30 inimest, siis kohal oli neist täna vaid 5-6, ülejäänud kuskil võsas. (slängitermin)
Ajaloo tund, mis oli meil esimene, möödus kontrolltöö tähe all. Algul sain pikalt uimerdatud, kuid pärast võtsin juba vedu ja kuna tööd sai teha ka raamatuga, siis ma tundsin, et sain hakkama!
Ajalootunnile järgnes matemaatika, mis samuti ei pakkunud mulle kuigi suurt elevust. Õppisime täna mingeid seoseid ja asju. Aaa, ja seda veel et matemaatikaga seoses tuli mulle nüüd meelde, et hommikul kiusati mind matemaatika Phytagorase teoreemiga ja siis pidin ma Annule mitmeid kordi tõestama, kui tark ma ikka matas olen , votnii. :D:D:D
Aga tegelikult oli meil lihtsalt igav ja siis mõtlesime midagi lolli välja. 😉 Hommik oli kahtlemata eriline ja vahva.
Mul oli tegelikult plaanis tänane esimene koolipäev üle pika aja pidada lõpuni, kuid väsimus rusus nii meeletult mu hinge, et ma olin sunnitud alistuma ja minema koju. Nüüd tunnen ennast endiselt väsinuna ja kõht hakkas ka siin vaikselt valutama.
A ja btw, nüüd siis mingi tüdruk küsis nagu lampi msni, et vana ma olen? Ma ütlesin talle et 20 ja sellepeale kostis vastus, nagu ta lootis et ma 15-16. Bsshh, suht tüüpiline juba. 😛
Tänane koolipäev möödus kokkuvõttes siiski hästi, nii et nuriseda ei saa millegi üle. Lisaks koolipäevale sain täna egosüsti linnas ja natukene haiget ka.
Miks ma haiget sain? Sest see inimene, kellega ma kokku sain, hakkas mulle meeldima, but..liiga noor ja käitumise poolest pole minu jaoks sobilik. :S Kartsin tegelikult seda juba algul, kuid mõtlesin minna riski peale välja.
Aga sellepärast ma veel meelt ei heida, sest tuleb uusi ja paremaid võimalusi, ning mis peamine- nagu mulle ka matemaatika õpetaja hiljem kurjad sõnad peale luges, siis tuleb hakata pühenduma rohkem õppimisele ja kooliskäimisele. Vot selline parool on peal alates tänasest, esimesest koolipäevast üle pika aja.
Ilusat emakeelepäeva jätku Teile (või siis juba lõppu)