Postitasin 18. oktoobril oma blogisse arutelu õpetajate tööst eksamitulemuste näitel. Täna hommikul jõudis minuni nurin, nagu ma oleksin selles postituses kedagi halvustanud või kellegi eraelu torkinud. Kusjuures tea ei taha teada, milliseid ähvardusi minuni kuuldavale tuli ning mida kõike mulle nina alla hõõruti. “Oleksin justkui kurjategija või kellegi eralus sobraja”, nõnda sain mõista ühelt meie maja kaastöötajalt, kes oma pahameelt väljendades käskis mul postituse kähku eemaldada.
Kaebus tundus niivõrd tõsine, et hetkeks jäi mulje nagu minu postitus oleks kellegile hukkamõistu osaliseks teinud. Koju jõudes silmitsesin oma blogisissekande veelkord hoolikalt läbi, et iga detail oleks äärmiselt pingsalt üle vaadatud. Rea-rea haaval lugesin oma sissekande kenasti läbi ega leidnud ühtegi mõjuvat põhjust, miks peaksin postituse eemaldama.
Esiteks oli sissekanne healoomuline, ehk kellegi nime ei olnud halvustatud. Sissekande mõte oli analüüsida tänapäeva hariduskvaliteeti ühe kooli näitel paljude teiste koolidega, mitte kellegi eraelu sobramine, nagu mulle mõista anti. Kirjutasin vaid sellest, kuidas vastaspoe müüjanna tuli aja surnuks löömise mõttes lobisema, kuid kes ta täpsemalt oli, seda mainitud ei olnud, ammugi veel siis tema lapsest. Järeldades viimast lauset, võib pigem õhku tekkida kaks küsimus- kas kellegi töökoht võib minu blogisissekande avastamise tagajärjel mingisugust potentsiaalset ohtu tekitada ja kust võetakse fakt, nagu ma oleksin kellegi konkreetse isiku kohta midagi kirjutanud??
Ma ei pea põhjendatuks eemaldada oma blogipostitusi eesmärgil kellegi elujärge parandada või käsuga, mis tuleb isikult, kellel puuduvad vajalikud õigused või piisavalt mõjuvad põhjused konkreetsete sissekannete eemaldamiseks, nagu ka antud juhul antud olukorras – seda enam kui mulle tuldakse veel valelikke asju nina alla hõõruma nagu ma oleksin kirjutanud oma sissekandes sellest, kuidas matemaatikaõpetaja oma last ahistab, mis on hullem, kui 5-aastase lapse väljamõeldud jaburus (kui te ei usu, et ma pole seda kirjutanud, siis lugege minu 18. oktoobri postitus ise läbi). Nagu ma eeldasin, pole ma midagi sellist oma blogipostituses kunagi kirjutanudki, et kellegi laps ahistab kedagi- no milleks?!?. On tõesti aru saada, et tegemist ei ole haritud 40ndates aastates täiskasvanud naisterahvaga kellel oleks ilmselt oma eluga midagi targemat teha, vaid pigem lapsega, kes enda pahameele leevenduseks tahab ennast välja elada . Et see oli väljamõeldis, tunnistas ta seda ka hiljem ise. Kõnealune isik oli lisaks ka väga ülbe, üleülev ning seadusi mittetundev isik, kes oma moraalinorme peale surudes püüdis mind terve maja ees lihtsalt maha teha. Paraku on selline temp nii mõnegi eestlase jaoks kurvalt lõppenud, seetõttu kavatsen edaspidi sellised alusetud süüdistused maha matkida ning kõik laimujutud ja väljamõeldised, mis minu blogisissekannete kohta on alusetult minu poole lennutatud, lahendada edaspidi hoopis kohtus, kui mõistlikke lahendusi ja kokkuleppeid kahepoolse läbirääkimise teel ei saavutata. Paraku konkreetse isiku näol seda saavutada ei suudetud, püüdsin küll korduvalt selgitada, et asju saab lahendada ka rahulikult, kui viimane ajas oma jonni edasi ja seetõttu paisuski teema niivõrd suureks, et see ajendas kirjutama ka praegust blogipostitust.
Minu blogi on jätkuvalt olnud üsna privaatsete ja anonüümsete sissekannetega keskkond, kus nimeliselt avaldatatavad blogisissekanded saavad eelneva heakskiidu ning olen püstitanud ka oma blogides põhimõtte, kus teiste eraelu jääb puutumatuks, kui konkreetse isiku soovil ei ole sätestatud teisiti. Mul on elus targemat teha, kui sobrada kellegi eraeludes või vaevata pead selle pärast, et kedagi maha teha, nagu siiani on mõned või siis pigem see üks naisterahvas arvanud. Ei, mul on kool, töö ja ka oma eraelu, millesse ma olen väga pühendunud, ammugi jääb mul siis viitsimist ja aega teiste omades nuhkida- ammugi veel kedagi, keda ma üldse ei tunne ega tea, maha teha ja alavääristada.
Olen siiani vaid eesnimeliselt oma blogiajaloo jooksul maininud ehk paaris-kolmes sissekandes ja seaduse järgi ei ole see karistatav. Kui otsingumootoreid lapates leiab iga inimese kohta erinevaid asju, siis minu blogisissekanne on selles osa küll täiesti süüdimatu. Ma kirjutan siia blogisse täpselt nii palju, kui ma ise heaks arvan ja täpselt seda mida ma tahan, aga samas ma lähtun ka alati hea usu põhimõttest ning ei ole enne ega ka plaani tulevikus kedagi maha teha, kellegi eraelust kirjutada või midagi muud sündsusetut teha. Kui siin blogi sissekandes on midagi, mis ohustab kellegi tööd või mingil moel ka eraelu, siis see ei ole tingitud mitte minust, vaid inimese enda kehvadest käitumisnormidest, mis võivad minu blogisissekannetes kaudselt esile tulla, kuid siiski tuleb meelde jätta, et minu blogi ei oma selles osas mingisugust õiguslikku jõudu ja siinsete sissekannete põhjal ei ole ka kellegil õigust mainitud isikuid karistada või süüdi mõista. Iga isik on EV vastutusel oma tegude toimepaneku suhtes ise.