Et siis “ma vahetan naisi nagu sokke..” nii lugesin ma eile õhtul Keitty kirjutatud vestlusest Andrese teemal. Aga jah, ta on üldse mõttetu eit muidu ja naisi nagu sokke pole ma juba aastaid vahetanud. See milline ma paar aastat tagasi olin ja milline ma praegu, siis muutuste seisukohast võttes olen ikka tubli sammu teinud. Aga eile sain siis ka oma silmarõõmuga kokku, esimest korda. Juba alguses läks kõik nii, nagu ma lootsin. Võibolla ainult paar asja jäid tema puhul mind häirima, aga noh, minu puhul üsna tavaline. Alati peab olema ikka midagi, mis jääb häirima. Ja nüüd põhimõtteliselt ei tea ma ise ka mida ma tahan, sest mulle vist tundub et see mida ma südames nii väga tahaksin, ei lähe