Et siis “ma vahetan naisi nagu sokke..” nii lugesin ma eile õhtul Keitty kirjutatud vestlusest Andrese teemal. Aga jah, ta on üldse mõttetu eit muidu ja naisi nagu sokke pole ma juba aastaid vahetanud. See milline ma paar aastat tagasi olin ja milline ma praegu, siis muutuste seisukohast võttes olen ikka tubli sammu teinud. Aga eile sain siis ka oma silmarõõmuga kokku, esimest korda. Juba alguses läks kõik nii, nagu ma lootsin. Võibolla ainult paar asja jäid tema puhul mind häirima, aga noh, minu puhul üsna tavaline. Alati peab olema ikka midagi, mis jääb häirima. Ja nüüd põhimõtteliselt ei tea ma ise ka mida ma tahan, sest mulle vist tundub et see mida ma südames nii väga tahaksin, ei lähe täide, kuna ma olen selle täideviimiseks liiga uhke ja jonnakas. Kõik oli super, need tunded, need suudlused ja silitused.. see romantiline koht, kus eile olime, on mingi vaateplatvorm vanalinnas. Seal oli tõesti ilus. Aga nüüd ma mõistan, et sellest ilust on saanud üks ilus mälestus ja ikka ma pean sellest mõtlema..
Täna hommikul magasin tavapärasest kauem, sest ikkagi puhkepäev oli ju. Esimese asjana vaatasin telefoni, eks ikka selleks, et teada ka musikene on mulle midagi saatnud või helistanud. Sõnum oli ikkagist saabunud ja lugesin selle siis läbi. Eile oli ka noorte XI laulupidu, kuhu mul oli plaanis minna. No ja siis saatsin talle ka sõnumi, et äkki viitsib korraks kokku saada linnas ja värkki, aga no ei! Isegi see nii natukene aega koos olla, oli tema jaoks vist meeletult palju palutud. -.- Ma lihtsalt mõtlen nüüd koguaeg sellele, et kas mind siis on lõppudelõpuks kellelegi üldse vaja? Koguaeg see pealiskaudsus, ilusad sõnad ja muu selline teeb mulle juba lihtsalt haiget. Ja nüüd ma olen vist otsustanud jällegi pausi hakata pidama, et näha kas ma lähe üldse kellelegi korda, kas keegi tunneb mu järgi igatsust või tahab mind näha..
Olin vahepeal seoses tööga ja kolimisega tugevalt häiritud. Isegi netti ei jõudnud paar päeva. Tegelikult ma ei tahaks üldse sellele teemal rääkida, mis puudutab mu praegust silmarõõmu, aga ma lihtsalt ei saa. Ja mulle tundub, et ka tema vist ei taha mingil põhjusel minuga eriti tegemist enam teha, sest kui inimene läheks kellelegi tõeliselt korda ja kui teda tõesti väga vajaks, siis ta teeks kõik selleks et olla temaga koos, isegi see natukene aega. Mõni on lihtsalt tähtsam, kui oma poiss. Nii võib väita ka mu viimase ekstüdruku kohta.
Oeh, minu ainust südamesoov oleks leida see inimene, kellega tõesti tekiks hea klapp. Tema see paraku vist ei ole…
Aga muidu päev oli super, yeah. Merilin helistas ka juba täna, tahab vist õue kutsuda jälle. Aga täna arvatavasti puhkan, sest homme on tööpäev ja konseptsioonikoolitus, kus pean samuti kohal olema.
Goodbye my gf. (U)